Naali-Marie on juba aastaid võidelnud selle nimel, et inimesed ei peaks oma kinnistuid ümbritsevale, kuid linnale kuuluva maa peale oma vaba aega ja raha raiskama. "Minu meelest oli aasta 2000 või veel varem, kui hakkasin seda asja ajama, et ikkagi koormis on sunniviisiline ja see on nagu endine teoorjus," rõhutab ta.

Aastakümnete jooksul on ta pöördunud sel teemal korduvalt linnavolinike, -valitsuse, riigikogulaste, ministrite, aga ka õiguskantslerite poole poole. Tänaseks on olukorral tõsisem argument – Naali-Marie ei jõuagi tervise tõttu ise oma kodu ümbritseva umbkaudu 200-ruutmeetrilise pinna eest hoolt kanda, kui ta seda ka sooviks.

"Kõik [õigusorganid] on leidnud siiamaani, et see ei ole põhiseadusega vastuolus. Ülle Madise mõistis mind nüüd rohkem, sest nüüd ma olen juba vilets, ma ei suuda enam teha midagi. Rääkisin, et see on lihtsalt ebaõiglane, et ühele osale inimestest panna see koormis peale," selgitab Liivrand.

Peagi 83-aastaseks saava pensionäri olukord on pisut ka irooniline, sest 2001. aastal pälvis ta Pärnu aasta naise tiitli just kodanikuaktivismi eest. Tema teened puudutasid Vana-Pärnu linnaosa arengut - naise eestvedamisel sai loodud alus linnaosa väljaarendamiseks, et see muutuks moodsaks ja puhta elukeskkonnaga linnaosaks. 1997. aastal alustas ta Vana-Pärnu metsapargi rajamist, mis kaks aastat hiljem juba linna parkide nimekirja pääses. Liivrandi initsiatiivil on linnaossa rajatud ka mitu mänguväljakut ja spordiplats.