VIDEO | Ossinovski hooldusabita jäänud perest: tegemist on kahetsusväärse juhtumiga
Nagu Eesti Päevaleht eile kirjutas, on tänaseks 75-aastane Tiit Mesila hooldanud 45 aastat oma poega Kristjanit, kes jäi poolest kehast halvatuks kukkudes kaheaastasena alla Merimetsa nakkushaigla kolmandalt korruselt töötajate hooletuse tulemusena. Nüüd kui isa vajab ise ravi, ei ole riik neile ikka appi tulnud ja hooldekodu kohta võimaldanud. Mesila on pikemat aega käinud erinevates ametiasutustes, aga lahendust ei ole. Küsisime ministritelt, mis on lahendus sellele perele või nad jäävadki riigi abita?
„Seda üksikküsimust mina kommenteerida täpsemalt ei oska, siin peavad oma kommentaari andma vastutavad asutused. Antud juhul sotsiaalkindlustusamet ja vastavad kohalikud omavalitsused, kes inimeste sotsiaalabi eest vastutavad,” vastas Jevgeni Ossinovski.
„Tervikuna on loomulikult tegemist ühe väga konkreetse kahetsusväärse ja keerulise juhtumiga. Eesti riigis on neid kahjuks väga palju. Ja eks selle põhjuseks on ju see, et riik tervikuna - nii omavalitsus kui keskvalitsus - kokku kulutavad pikaajalisele hooldusele väga vähe. Terviklikku süsteemi ei ole,” möönis Ossinovski.
„Meie senine õigusraam perekonnaõigusest tulenevalt ütleb seda, et lähedased peavad kandma põhilise vastutuse, seda ka rahalises mõttes, oma lähedaste pikaajalise hoolduse eest. Ma isiklikult arvan et see ei ole mõistlik. Ei ole mõistlik sellepärast, et see toob kaasa selgelt ebavõrdse olukorra väga paljudele peredele. Need, kelle rahalised vahendid ei võimalda seda jäävad ilmselgelt hammasrataste vahele,” tõdes minister. „Teisest küljest eks me teame ka seda, et väga paljudes kohalikes omavalitsustes on jäänud need vajalikud teenused väljaarendamata just nimelt sel ettekäändel, et perekonnaseadus ütleb, et lähedased vastutavad.”
Siiski on ministri sõnul viimastel aastatel selles küsimuses ka edenetud. „Valitsus on otsustanud astuda esmaseid samme hoolduskoormuse vähendamiseks. Aga täit ja terviklikku ja kõiki rahuldavat süsteemi meil tänase seisuga kindlasti ei ole. See on olnud ka sõnum riigikantselei juures töötaval hoolduskoormuse rakkerühmal. Nad on öelnud et seda süsteemi on vaja ja seda debatti peab kindlasti ühiskonnas pidama. Ma arvan me võiksime pigem varem kui hiljem jõuda selle süsteemse kokkuleppeni. See loomulikult tähendab – vaadates teiste riikide praktikat – 1-2% SKP-st täiendavat panust. Mis rahalises ekvivalendis on umbes 250-500 miljonit eurot. See ei ole kindlasti mitte väike raha,” ütles Ossinovksi.
„Me püüame lähima aasta jooksul jõuda nii kaugele, et meil tekib üle riigi ühtne hooldusvajaduse hindamise süsteem. Seda piloteeritakse sellest aasast kuues kohalikus omavalitsuses, et me saaksime pildi, milline on inimeste reaalne hooldusvajadus. Sellest tulenevalt saab kokku leppida selles mudelis, millisel viisil riik ja kohalik omavalitsus koos, kes mida, teenuse mõttes annab, või ka toetuse mõttes. Selleks, et inimesed sellisel moel hammasrataste vahel ei jääks.”
Minister Kadri Simson vabandas, et tal ei ole teadmisi antud juhtumi kohta, mistõttu ei saanud ta seda kommenteerida. „Tegu on kindlasti erakordselt traagilise juhtumiga, nii nagu te seda kirjeldate oma lehes,” vastas minister Jüri Luik. „Aga ma pean ütlema sama, mis Kadri Simson, et mul teadmised kõigist neist detailidest puuduvad. Viitan siin tervise- ja tööministri kommentaarile,” ütles Luik.
Valdkonna eest vastutav sotsiaalkaitseminister Kaia Iva ütles Eesti Päevalehel eile, et valdkonna rahastusest jääb vajaka ning selle taha probleemid jäävadki.
