VIDEO ja FOTOD | Toompea loss suure remondi ootuses: teibitud aknad, pragunevad seinad ja pea sajandivanused torud
„Maja on nii suur, siin tuleb kogu aeg mingeid töid teha,” kostis riigikogu majandusosakonna juht Argo Koppel. "Kogume tööd suvele kokku, muidu jääme riigikogu tööd häirima."
Nii ongi sel suvel kavas istungivabal perioodil korrastada Toompea lossi fassaad, ja aknaümbruseid, mõned kabinetid vajavad remonti ning kui aega jääb, siis kõpitseda vanu korstnaid. Ka tuleb kiviklibuks kulunud tänavaplaadid sisehoovis uute vastu vahetada.
"Jooksvad remondid tagavad hoone säilimise ja esindusliku ilme, aga teine pool on kapitaalsem - tehnosüsteemid ja kaasaegne töökeskkond, sh tuulutus ja valgus,” rääkis Koppel ning lisas, et nendeks töödeks tuleb terve maja või korpused korraga remonti võtta. See aga tähendab, et riigikogu kollektiivil tuleb mõneks ajaks kolida ajutisele pinnale.
Üheks Toompea lossi murekohaks on vanad puitaknad. „Üks asi on see, et värv on maas, aga teine asi, et puitaknad ei pea ju sooja,” rääkis Koppel ja lisas, et talviti kleebitakse aknad kinni, et tuul sisse ei puhuks. „See on vanale majale niivõrd omane. Siin sundventilatsiooni ei ole.”
Ent lihtsat lahendust sellel ei ole. „Tuleb leida kuldne kesktee, sest loss on muinsuskaitsealane objekt. Kaasaegseid pakettaknaid siia panna ei saa,” ütles Koppel. Seega nõuab iga aken erilahendust, millega tagada soojakindlust, kuid samal ajal säilitada võimalikult palju ajaloolist akent ennast.
„Kui tahame saavutada mingeid tulemusi energiasäästlikkuse alas, siis tuleks enamik aknaid kas välja vahetada või kapitaalselt ümber ehitada,” rääkis ta ja lisas, et lossis pole õieti ühtegi sellist akent, mille kaudu sooja välja ei läheks.
„Sa võid ju tihendi panna ja tuul enam otseselt sisse ei puhu, aga siis pole toas enam õhku. Võid siis õhuakna lahti teha – aga seda pole ka kõikjal -, kuid talvel tähendab see, et tuba on hoobilt külm. Tegelikult tuleks siia sundventilatsioon paigaldada,” kirjeldas Koppel.
Ent palju see kõik maksma võiks minna, Koppel öelda ei osanud. „Ajalooliste akende puhul on seda peale vaadates väga keeruline hinnata. Iga aken on omaette projekt. Kuidas ja kas üldse seda saab lahendada.”
Nii mõneski ruumis on ka ulatuslik niiskuskahjustus. Eriti sage on see neis tubades, mille üheks seinaks on lossi läänemüür. „Seda võib vaadata kui kaasaegset looduslikku kunsti,” ütles Koppel seinale osutades, kuid lisa: „aga tegemist on siiski ilmselge niiskuskahjustega.”
Nimelt on aja jooksul vuugivahed tühjaks läinud ja niiskus müüri sisse tulnud. Olukorra parandamiseks tuleb vuugivahed mõne aja möödudes uuesti täita. „Selle tegemine on paras kunst. Selleks, et üldse saaks midagi teha, on see praegu mõõdistatud. Selle alusel saab projekti teha - ja kuna tegemist on muinsuskaitsega - siis väga täpselt vaadatakse, kas ja mida võib teha,” rääkis Koppel.
Peale niiskusele kahjustab Toompea lossi ka vajumine. Nii sees kui väljas on seintes mitmetes kohtades suured praod, mis tekkinud hoone vajumise tõttu. Nimelt on praegune Toompea loss pea sada aastat tagasi ehitatud vanemate hoonete asemele. Osa lossi hooneid asub ebapüsival täitepinnasel, teised kõval paepinnasel. Sel aastal soovitakse vajumisel piir panna vaiade või vundamenti toestavate patjade näol, pragude parandamiseni jõutakse Koppeli sõnul uuel aastal.
Ent hoone kõige enam remonti nõudev osa jääb koridore mööda liikudes märkamata. Paljud kütte- ja veetorud on nüüdseks seinte taga puutumatuna püsinud ligi sajandi ning need tehnosüsteemid on Koppeli sõnul kõige suurem peavalu. „Jupphaaval toas sees neid vahetada ei saa, sest trass jookseb läbi seina esimeselt korruselt neljandale. Korruste kaupa tuleb kõik lahti lõhkuda.”
Siht selleks on Koppeli sõnul võetud. Tuleval aastal on plaanis muinsuskaitsega koostöös välja selgitada, mida ja kuidas võib ümber ehitada. Kui see teadmine olemas, tellitakse eskiislahendused ja projektid. 2020. või 2021. aastaks on ehituse maksumus teada ning siis saab juba rahandusministeeriumiga koos otsustada, kas tööd saab ära teha korraga või juppide kaupa.
