Tegelikult edevat nime kandev ehitis siiski teisele planeedile ei lenda. Realistlikuks kasutuspaigaks võivad saada hoopis katastroofipiirkonnad, kuhu on vaja kiirelt uusi elupaiku ja kus valitsevad ekstreemsed ilmastikuolud. Kõigepealt reisib prototüüp aga Prantsusmaale, kus paigaldatakse eluks vajalik sisustus.

Angaaris, kus vastvalminud teadusime esitlus toimub, pole raske ette kujutada, milliste tingimuste jaoks Marsi-maja loodud on. Tartu ülikooli teadlased pole isegi üritanud räämas ümbrust korrastada. Nii seisab säravvalgelt läikiv munake ajakirjanike ees oma loomulikus keskkonnas – keset kaost.

Projektijuht Priit Kull pole vaevunud suure päeva nimel lipsu ette panema. Ta toetub oma saepurustes tööriietes mugavalt lauanurgale ja soojendab end kohvitassiga. “Vabandust, kas saaksime paar sõna juttu rääkida,” küsin isepaigalduva maja loojalt. “Oota, ma kuulan, kas ta räägib ikka õiget juttu,” vastab Kull ja osutab Tartu ülikooli teadusprorektorile, kes parasjagu venekeelsele "Aktuaalsele kaamerale" intervjuud annab.

Pärast tunnistab Kull, et täitsa õiget juttu rääkis. Kaks aastat väldanud projekti iseloomustab mees aga sõnaga “külm”. Angaar, kus maja nullist üles ehitati on tõesti jahe. Suvel segas aga ehitustööd liigne õhuniiskus.

Kull on maja sünni juures olnud alguses saati ja tegelenud nii pahteldamise kui Brüsseli paberimajandusega. Küsin, kas on kahju ka, kui lapsuke nüüd Prantsusmaale ära sõidab. “Ah, siis tuleb jälle uus projekt,” lööb Kull lõbusalt käega. Päris külmaks rõõmsameelset konstruktorit majake siiski ei jäta: “Kui sa näed millegi sündi, eks ta ikka kasvab külge.”

Arvutimonitor ja diskokuul

Mõne aja tagant on valgest kerakesest kuulda mürinat. Elektrimootorid sõidutavad maja transpordiasendist kasutusasendisse. Projektijuht viipab kätega kiiresti tühjade seinte poole, selgitades, kuhu tulevad magamisasemed, köök, vannituba ja tööruumid. Kõik need peituvad ühe väikese maja sisse, mis kokkupanduna ruumib ilusasti veoauto haagisele.
Hetkel on ainsad sisekujunduselemendid pisike arvutimonitor ja diskokera, mille olemust või funktsiooni üksi teadlane päris lahti seletada ei osanud. Läikiva kera all on aga ruumi üllatavalt palju, vähemalt enne ülejäänud sisustuse lisamist.

Eestlased möbleeritud majakest aga oma silmaga ei näe. Vajalikud elamistingimused luuakse Tartu ülikooli ehitatud kesta Prantsusmaal ja siis hakatakse prototüüpi katsetama. Maja valmib 2015. aasta lõpuks Strasbourgis.

Mis on Marsi-maja?

Projekt nimega SHEE ehk Marsi-maja on maavälise elumaja prototüüp, mida hakatakse katsetama siiski sellel planeedil.

Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi teadlased on isepüstituva maja tehnoloogilise poole autorid ja ka ehitajad.

Eesti teadlaste projektiosa täitmiseks on kulunud 100 kuud, lisaks osalevad projektis eksperdid Prantsusmaailt, Austriast, Belgiast ja Tšehhist.

Maja suudab end ise paigaldada kus iganes, vajamata selleks olemasolevat infrastruktuuri.
Majas on olemas kõik eluks vajalik, mis võimaldab seda kasutada ka kosmoses. Kahenädalaseks missiooniks mahub sinna elama kaks inimest.

Maja on 6m pikk ja 2,4m lai ja kaalub 6000 kg.

Marsi-maja ehitus läks maksma üle poole miljoni euro, seda rahastas Euroopa Liit.
Hetkel jääb valminud prototööp ainsaks, kuid huvi korral on ülikool valmis neid ka tootma hakkama.