2003. aastal adopteerisid ameeriklased välismaalt 21 654 last, neist viis Eestist: kaks neist olid Karoliina ja tema vend. Lapsed said uued nimed: tüdrukust sai Carolyn ja tüdruku väikevennast David.

Kuni viienda eluaastani elas Carolyn Viljandi lastekodus. See oli avar koht, mille juures olid suured maasikapõllud. Need panid tüdruku unustama, et ta elab lastekodus. Töötajad olid toredad, kuid pidid tegelema veel 40 lapsega ja lastel polnud midagi, mis oleks ainult nende oma. Viieaastaselt hakkas ta kartma, et ta ei saa kunagi ema ja isa. „See on midagi, mida ükski viieaastane ei peaks mõtlema,” nendib Carolyn.

Üsna pea pärast viieaastaseks saamist tuli lastekodusse Carolyni uus ema Jackie, kes adopteeris nii Carolyni kui ka tema venna. Alles hiljem sai tüdruk teada, et tal on ka vanem õde ja teinegi vend. Carolyni sünniperes on nimelt kokku neli last. Kaks vanemat last elasid tüdruku ja tema venna adopteerimise ajal sugulaste juures. Sel nädalal sai tüdruk esimest korda kontakti oma Tartus elava poolõega, kes Jackie sõnul näeb välja täpselt nagu Carolyn.

Jackie viis lapsed koju ja hankis inglise-eesti sõnaraamatu. Vaatepilt, kuidas Jackie, sõnaraamat käes, lapsi mööda maja taga ajab, oli tavaline. Lapsed said aga inglise keele ruttu selgeks ja Carolyni sõnul tundis ta end peagi ameeriklasena. Seda enam, et Eestis teadis ta üksnes lastekodu, mitte aga Eestit laiemalt, sest reise lastekodust väljapoole suurt ei korraldatud. Nüüd ütleb Carolyn lapsepõlvele tagasi vaadates, et see polnud parim aeg, kuid see paneb teda hindama kõike seda, mis tal on nüüd.

Nüüd käib Carolyn Ameerika ülikoolis, eesti keelt ta enam ei oska, kuid ta on väga tänulik, et saatus mängis kätte talle just need kaardid.