Lillede asetamine pronksmehe juurde kulges neljapäeval vaikses meeleolus. Suur Peterburist toodud mälestusküünal süüdati juba hommikul kella 9 paiku. Samal ajal ilmusid kujuesisele betoonile, kus võis veel hoomata kevadise plätserdamise punaseid värviplekke, esimesed koidukarva nelgid.

Küünal toodi Eestisse Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa eesvedamisel, mis pidi olema esialgselt läidetud Peterburi Piskarjovi memoriaali igavesest tulest. Küünla läitmise eesmärk oli tähistada Eesti vabastamist fašistlikest röövvallutajatest. Põlevat tõrvikut aga ei lubanud Vene piirivalve üle tuua ning leek summutati.

Südapäeva paiku oli kuju esine tagasihoidlikult inimesi täis, varasematest aastastest tuttavat lillemerd murul polnud kusagil näha. Kaugusest jälgisid toimunut kaitsepolitsei kaamera ning kümmekond politseinikku. Kohal oli ka ohtralt foto- ja telekaameraid — pea kaks kolmandikku kohaolnuist tegid suuremate või väiksemate aparaatidega kujust ning kokkutulnuist pilte.

Show’ juhatas sisse kolm Teise maailmasõja aegses Vene sõduri vormis noorsandi, kes tassisid marsisammul kuju jalamile pärja klubilt Front Line. Edasi asetasid oma pärjad punaveteran Arnold Meri ja Vene suursaadik Konstantin Provalov.

Ürituse korraldajad jagasid lahkelt laiali mitu suurt kimpu punaseid nelke, et kõigil kohatulnuil oleks asja kuju jalamile. Paljud lilleasetajad lõid risti ette.

Meeleolu üritusel oli hillitsetud. Telekaamerate ilmudes kraamisid ordenitega ehitud eakad välja juba tuttava jutu sellest, kuidas punaarmee Tallinna fašistide küüsist vabastas ning et kahjuks ei taha eestlased seda enam oma lastele õpetada. Omavahel aga oli jutt märksa rõõmsam: „Ammu pole näinud, kuidas tervis, kuidas elu, ilus ilm, pärast võtame viinuškit.”

Mõnisada meetrit eemal, Hirvepargis aga korjati allkirju pronksmehe teisaldamiseks. Ka siin süüdati küünlaid ja korda valvas politsei — võrreldes Tõnismäega küll kümnekordselt vähendatud koosseisus.