Põhja-Tallinnas elav Vahur läks pühapäeva, 5. mai õhtul oma elukaaslase ja koera Kellyga Sõle tänava Selverisse. „Kui elukaaslasega poe nurga tagant välja astusime, siis nägime, et poodi jooksis sisse (ameerika) Staffordshire'i terjer. Kuna ma tean, et need koerad on väga ohtlikud, kasvatatud võitluskoerteks, siis otsustasime, et ootame, kuni turvamehed koera välja ajavad.”

Vahur ja ta elukaaslane läksid oma koeraga kahe klaasukse vahele, kus võtsid Kelly enda selja taha ning tõstsid ette ka rauast ajalehekorvi, et oma koera varjata. „Vaatasime läbi klaasukse, kuidas turvamehed selle koera järel kõndisid ja teda välja püüdsid ajada. Lõpuks ta tuligi ukse poole. Kui ta hakkas välja minema, siis tundis vist lõhna, sest läks murdosa sekundist ja ta oli meie koera kõris kinni,” kirjeldas Vahur.

„Ma lõin seda koera, rebisin ta lahti ja viskasin välisukse poole vastu maad. Ta tormas tagasi, pressis end minu jalgade vahelt läbi ja oli jälle mu koeral kõris kinni. Tõstsin koera, tal kaela ümbert kinni hoides, üles, kuid selle asemel, et minu koerast lahti lasta, tõstsin kaks koera üles – minu koer teisel kõripidi hambus,” rääkis Vahur.

„Viimaks lasi koer minu koera kõrist lahti, kuid ma ei julenud enam seda koera ennast lahti lasta, sest ilmselt oleks ta siis mind rünnanud. Turvamehed ei teinud midagi, seisid minu ümber ringis ja ainult karjusid: „Ärge tapke ära teda!” Kägistasin teda seni, kuni ta teadvuse kaotas.”

Loom hüppas auto aknast välja

Pettumust valmistav oli Vahurile Selveri turvameeste käitumine rünnaku ajal ja pärast seda ning poe hilisem reaktsioon. „Turvamehed ei võtnud isegi pipragaasi välja. Ainuke asi, mis mulle sealt meilile kirjutati, oli, et neil on südamest kahju, et minu koeraga selline õnnetus juhtus.. õnnetus – kui keegi kellegi peaaegu ära tapab, siis see on õnnetus.”

Vahur märkis, et toimunut lihtsalt kõrvalt vaadanud turvamehed ei teadnud ka pärast rünnakut, mida teadvuse kaotanud koeraga ette võtta. „Turvamehed hakkasid sebima: „Mis me teeme temaga? Mis me teeme?”.”

Kui Selver väitis tagantjärele, et üks turvamees viis viga saanud koera omaniku juurde, siis pole Vahur selleski kindel. „Minu naine, kes läks poe nurga taha, juhuks, kui see koer uuesti välja tuleb, ütles, et täiesti võõras inimene viis me koera tema kätte.”

Selveri avalike suhete juht Annika Vilu ütles Delfile, et turvatöötajad ei ole nende palgal, mistõttu ei oska ettevõte ka öelda, millise väljaõppe on turvamehed läbinud ja millised erivahendid neil sellise rünnaku tarvis olemas on.

Kui rünnak oli möödas ja terjer hakkas uuesti teadvusele tulema, ilmus poe juurde autoga ka koera omanik. „Küsisin omanikult, kuidas on võimalik, et teil on sellist tõugu koer ja ta jookseb vabalt poes ringi? Ta vastas, et koer hüppas kodu juurde jõudes akna kaudu autost välja.” Koerale järele tulnud naine oli sel hetkel oma koera käitumisest šokeeritud ning palus nuttes vabandust.

Vahur küsis koeraomanikult telefoninumbri ning saatis sellele hiljem sõnumi, milles palus meiliaadressi ja ütles, et kui tema koer jääb elama, siis ta võtab arstiarvete teemal ühendust, veel lisas ta, et õhus on ka sundeutanaasia, sest sellele kui ainsale variandile oli viidanud Kellyt ravinud loomaarst. Mitu päeva hiljem sai Vahur kahesõnalise sõnumi: „Ei koti.”

Millimeetrite ja sekundite mäng

Rünnaku õhtul viis Vahur oma koera koju, kus ravis teda ise, ning järgmisel päeval pöördus ka arsti poole. Kellyl oli koonul kaks haava, terve kukal üks suur verevalum, selja peal haav ja kõril neli-viis hammustushaava, millest üks oli nii suur, et väike sõrm mahtus sisse. Nüüdseks on enamik haavu paranenud, aga kaks auku ning suurem haav kõris mädanevad, mistõttu saab koer antibiootikume.

„Kaks päeva ei tõusnud ta üldse püsti – oli näha, et koer on šokis. Saime vitamiinid ja toetussüsti, kuna ta ka ei söönud kaks esimest päeva,” kirjeldas Vahur koera traumat. „See oli millimeetrite ja sekundite mäng, et koer üldse ellu jäi. Kui ma oleks ta maja ette jätnud, siis seal oleks tal tõenäoliselt mõnekümne sekundiga kõri läbi näritud.”

Loomaarst rääkis Vahurile, et nõnda rünnanud koera puhul on ainuke variant ta magama panna, sest see pole viimane kord, kui ta ründab, kui tal selleks vähegi võimalus tekib. Tänaseks on Vahur ka politseile avalduse kirjutanud. Seda enam, et koeraomaniku sõnum väljendas juhtunu suhtes täielikku ükskõiksust. „See SMS oli viimane piisk karikasse.”

Sellise koera võtmine peaks olema keerulisem

Eestis suhtutakse Vahuri hinnangul koerterünnakutesse liiga leebelt ja sellise tõu võtmine peaks praegusest keerulisem olema. Ta lisas, et võitluskoera tõust aretatud looma omanik peab eriti hoolas ja vastutustundlik olema ning kindlasti koera kutsikast peale koolitama.

„Ameerikas on tehtud statistikat ja pooled ründed on nende kahe tõu: ameerika Staffordshire'i terjerite ja bullterjerite poolt. Kui sa võtad sellise tõu, siis sa tead, millega sa riskid,” märkis Vahur. „See koer oli orienteeritud ainult tapmisele ja ta ei tajunud ka jõu üleolekut.”

Vahur on töötanud jõustruktuurides ja läbinud ka koerterünnakute treeningu, mistõttu julges ta oma koera elu nimel Kelly ja halastamatu koera vahele astuda.

Mõnes riigis, osariigis ja piirkonnas on sellist tõugu koera võtmine keelatud.