Venemaa suursaadik: Eestis on kunstlikult õhutatud Venemaa-vastane psühhoos
„Vene-Eesti suhete praegune seis ei saa kahjuks rahulolu esile kutsuda. Sealjuures on juba traditsioonilistele ärritajatele (massilise kodakondsusetuse säilimine, katsed tõrjuda vene keel välja haridussüsteemist, natside käsilaste heroiseerimine jne) lisandunud ametliku Tallinna aktiivselt toetatud sanktsioonimeetmed meie maa vastu, NATO täiendavate sõjaväekontingentide ja rasketehnika paigutamine Venemaa piiridele, alliansi sõjalise infrastruktuuri uute objektide kiirendatud rajamine NATO „pistrike” meeleheaks,” võttis Petrov kokku Vene-Eesti suhted.
„Kas mitte selles kunstlikult õhutatud Venemaa-vastases psühhoosis ei tule otsida Eesti võimude eelmisel aastal ette võetud niivõrd ebasõbraliku aktsiooni kui Venemaa peakonsuli ja konsul-nõuniku Narvas persona non grata’deks kuulutamise põhjuseid?” lisas Petrov.
Positiivsena mainis Petrov kultuurikontaktide arenemist ja teatud ametkondade vahelist koostööd.
„Arenenud on ka regioonide vaheline ja piiriäärne koostöö, mis ilmekalt kinnitab mõlema maa elanikkonna nõrgenematut tõmmet teineteise suunas,” ütles Petrov, kelle sõnul annab sellest tunnistust ka vastastikuse turismi elavnemine.
Piirilepingust rääkides kordas Petrov Venemaa välisministri Sergei Lavrovi hiljuti öeldut – tuleb tagada kahepoolsete suhete mittevastasseisuline atmosfäär ja hoiduda russofoobsest retoorikast.
TASS küsis Petrovilt, milles see Eesti russofoobia seisneb ja kas saatkonnas puututakse sellega ka kokku.
„Rääkides russofoobiast peame me silmas eelkõige Eesti võimude poliitikat ja retoorikat. Otseseid katseid hirmutada oma elanikkonda idast lähtuvate näiliste ohtude pealetükkiva pähetagumisega reaeestlastele. Samas reas on ka pidev „viienda kolonni” ja vaenulike agentide otsimine. Piisab julgeolekupolitsei Kapo aastaraamatute lugemisest – nende oopuste lõviosa on reeglina pühendatud „Vene spioonide õõnestustegevusele”, kelle hulka loetakse igaüks, kes võitleb niinimetatud „mittekodanike” diskrimineerimise vastu, nõuab õigust saada haridust vene keeles, mõistab hukka natside kollaborantide ülistamise. Piisab ainult heade suhete omamisest ja kontaktidest Venemaa saatkonnaga, et saada selles aruandes figureerijaks. Rünnakute objektid on Vene massiteabevahendid. Nende tegevust takistatakse igati: saadetakse välja ajakirjanikke, keeldutakse akrediteerimat pressikonverentsidele, asi läheb kuni pangakontode sulgemiseni. Viimasel ajal on tulnud moodi hirmutada Vene küberrünnakutega, tegemata endale tüli mingite tõenditega. Seda rida võiks veel pikalt jätkata. Kõik see ongi meie arvates russofoobia ilming,” lausus Petrov.
Venemaa presidendivalimiste korraldamisest Eestis rääkides ütles Petrov, et 2016. aasta riigiduumavalimiste kogemus näitab, et valimisjaoskondade avamisest ainult Venemaa saatkonnas Tallinnas, peakonsulaadis Narvas ja konsulaarosakonna kantseleis Tartus ei piisa.
TASS küsis Petrovilt ka, kas Eesti ühiskond toetab valitsuse püüdlusi suurendada NATO jõude Eestis, millised on tavaliste eestlaste hirmud ja kas nad kardavad Venemaad.
„Ma arvan, et ei ole liialdus öelda, et mitte ükski tõsine poliitik läänes ei usu aktiivselt korrutatavatesse müütidesse Vene sõjalise ohu kohta. Eesti kohta märgin ma, et pärast kaheaastast tööd suursaadiku ametikohal ei ole ma arvukate kohtumiste käigus Eesti ühiskonna kõige erinevamate ringkondade esindajatega praktiliselt kokku puutunud mingi hirmu ilmingutega Venemaa ees, võib-olla välja arvatud mõned „zombistatud” ja välise mõju all olevad isikud. Tavaliste eestlaste poolt võib kõige sagedamini kuulda neid tegelikult huvitavaid küsimusi – millal võib arvestada täisväärtuslike kahepoolsete suhete taastamisega, millal saab hakata ilma mingite piiranguteta kaubavahetust pidama, millal kaotatakse viisad jne. Sellist laadi meeleolud räägivad kõige paremini ühiste jõupingutuste vajadusest viia meie suhted konstruktiivse, vastastikku kasuliku koostöö teele. See on just see tegevusväli, mis võib anda õnnistust toovaid võrseid kahe naaberriigi paljurahvuselistele rahvastele,” ütles Petrov.
