Venemaa ekspert: Putini plaan on süvendada kaost ja anarhiat Ida-Ukrainas, mitte vägedega sisse tungida

New Yorgi ülikooli Vene eksperdi Mark Galeotti sõnul on sissetung Ukrainasse Putini jaoks ebasoodne variant ning Ida-Ukraina eristub Krimmist nii oleviku kui potentsiaalse tuleviku osas märkimisväärselt.

Putini tegevust Ukrainas toetab juba üle 80 protsendi Venemaa elanikest. Iga kord, kui Putin teeb oma välispoliitilisi manöövreid, suureneb ka kodune toetus tema valitsemisele?

Jah, elan Moskvas ja tunnen seda kõikjal, aga ma teeks kaks tähelepanekut. Esiteks – seda on ainult seniks, kuni ta on edukas. Kõigile meeldib võitja. Ja veel – selle eest tuleb kõrget hinda maksta. Krimmis tuleb raisata tohutu rahahunnik, et sealset režiimi toetada. Ma arvan, et praegu venelased, kes on väga hästi kursis sellega, et nende koole ei renoveerita ja nende teed on kohutavas korras, et nad ei vii veel kokku, et see on seotud välispoliitika kuludega. Mingil hetkel nad viivad ja siis võib Putini populaarsus hapraks osutuda.

Ukraina aktivist ja poliitik Oleh Rõbatšuk arvas Lennart Meri konverentsil, et Vene plaanis on kõikjal augud, sest ukrainlaste toetus talle on minimaalne; et niiditõmbamine Ukrainas võib läbi kukkuda ja kui ta tõesti vägedega sisse marsib, peab ta selleks elusid ohverdama, mis toob kaasa tõsise koduse reaktsiooni.

Kui poisid hakkavad kirstudes tagasi tulema, siis sellel on kindlasti tagajärjed, seda nägime Tšetšeenias. Aga ma arvan, et enamik venelasi mõistavad Venemaa osana pigem Ida-Ukrainat kui Tšetšeeniat. Tšetšeenia eest võitlemine ei tundunud inimestele mõistlik. Aga tuleb meeles pidada, et Ida-Ukraina puhul on neid kuude kaupa kostitatud erakordse propagandaga, see on hämmastav! Ma panen teleka käima ja ma näen, kuidas räägitakse, et Ukrainast on saanud kurikaval anarhiline eikellegimaa, mida juhivad neonatsidest röövlid. Sellisel juhul tundub ukrainlaste päästmine midagi sellist, mille eest võiks hinda maksta.

Aga peamine on see, et ma ei usu, et Putin tahab sisse tungida. See pole täiesti välistatud, aga see on vägagi plaan B. Ta tahab, et Kiiev aktsepteeriks, et on tema mõjusfääris. Kõik, mis tal teha tuleb, on süvendada kaost, kuni tema väed ähvardavalt piiril istuvad. Aga nende sissetung on kahtlemata kõige ebaatraktiivsem variant tema jaoks.

Mul on tunne, et läänes valitseb arusaam, et olukord Ukrainas on üsna lootusetu, et väljavaated on halvad, et Ida-Ukraina on juba kaotatud ja riik on destabiliseeritud. Kas tundub, et minnalaskmise meeleolu on valdav?

Jah, ja see on väga ohtlik. Kohe, kui sa mõtled, et miski on läinud, ei võitle sa enam selle eest. Üks häda viimasel ajal on olnud see, et Kiiev ise paistis arvavat, et kõik on kadunud. Alles hiljuti hakkasid nad võitlema. On väga raske võidelda riigi eest, mille enda valitsus ei võitle.

Ma arvan, et realistlikult vaadates on Krimm kindlasti lähitulevikuks kadunud, aga Ida-Ukraina on veel igati mängus. Ehkki kui see liidetaks taas Ukrainaga, on seda väga raske valitseda – seal on nii palju illegaalset relvastust, kohalikke röövleid, terve paramilitaarne eliit. Ukrainal seisab ees aastate jagu raskusi. Aga ma ei arva, et me peaks eeldama, et Ida-Ukraina on kadunud. Kui me seda teeme, aitame Putinit tema ambitsioonides.

Kui ennist USA saadikuga NATO juures rääkisin, ei paistnud ta toetavat ideed, et NATO peaks tegema mingisugust ennetustööd riikides, mida Putin võib järgmisena tabada – et lääs oleks temast sammu ees, mitte vastupidi.

See on see keeruline asi – ajalooliselt on NATO tulebrigaad. Kui on kuskil tuli, siis ta tuleb ja kustutab selle. Ja see on hea, sest kui on tulekahju, siis sa tahad, et nad oleksid seal koos parima võimaliku varustusega. Aga me tahaksime, et meie majad üldse ei süttiks, et meie elektrisüsteem oleks korras. Ma arvan, et see tähendaks aga dramaatilist muutust NATO ülesannetes, kuid alliansi senine jõud on seisnenud just selle lihtsuses. 

Kui hakata küsima, et kuidas praegusele situatsioonile vastata… ma küsisin seda enne ja kellelgi polnud head vastust. Minu mure on see, et kui NATO seda teeb, siis hägustuvad organisatsiooni piirid ja NATO on lõpuks nõrgem. See jõud peaks olema Euroopa, aga Euroopa hetkel pole võimeline selliseid väljakutseid vastu võtma – Euroopa välisteenistus ei ole praegu just aupaistes. Kui NATO ei saa ja Euroopa ei taha, siis peab see olema regionaalne jõud. Me juba näeme seda teie piirkonnas: Baltikum ja Skandinaavia jagavad tihedalt luureandmeid ja tulevikus saame ehk lisada ka Poola ja Saksamaa. Meil on sellist jõudu vaja, sest Putini peamine eesmärk ei ole tankide veeretamine Euroopasse. Kui ta peaks tegutsema, siis ta looks anarhia ja kaose kohalike agentide abiga ja lõhestaks riike. Need on asjad, mille vastu NATO ei saa midagi teha.

Idee oleks siis näiteks selles, et ennetada tema strateegiat – koguda aktiivselt luureandmeid, üritada tagada, et tema võimalike järgmise sihtmärkide ühiskonnad peaksid survele vastu?

Jah, just, et ühiskond oleks ühtne. Eestis on suur Vene vähemus, aga pole mingit põhjust uskuda, et nad ütleksid järsku: “Palun Putin, tule ja päästa meid!” Sest nad on õppinud hindama oma elukvaliteeti ja demokraatlikke vabadusi. Keegi ei mõtle, et küll ma soovin Venemaal elada – siis nad oleks juba kolinud. Just riikides, kus on vähemused, millega Venemaa saab mängida ja mis on sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitilised nõrgad, kui me saaks neile immuunsust pakkuda ja toetada neid selliselt, et nad ei annaks Venemaale lihtsaid lahendusi. Ja jah, see tähendaks ka nende abistamist, et neisse ei sulanduks Vene luure või nad ei satuks Vene äride mõju alla. Nii looksime enda ümber palju turvalisema keskkonna.

Ei olnud mingit võimalust, et me oleks Gruusiasse 2008. aastal relvadega sisse marssinud. Aga teisalt, oli asju, mida me oleks saanud teha garanteerimaks, et Venemaal puudub ettekääne rünnata.

Aga kui kaua läheb aega enne, kui krimlased ise hakkavad aru saama, et nende elukvaliteet hoopis halveneb ja nad on ülejäänud maailmast ära lõigatud?

See sõltub Venemaa majandusest, sest Krimm saab olema projekt, millele hakatakse palju raha kulutama. Aga olgem ausad, Kiievi Krimmi-poliitika oli halb, nad ei investeerinud selle majandusse. Nad lasid kriminaliseerunud kohalikul eliidil domineerida ja krimlastel polnud hea elu. Vene üldine majanduslik elustandard on kõrgem kui Ukrainas. Ma arvan, et algul arvab rahvas, et see on suur samm edasi, aga kui Vene majanduslangus hakkab Putini Krimmi subsideerimist piirama, siis jõuab see kohale. Ja lisaks paisub keskklass, kes tahab rohkem otsustusõigust, mida nad Putini Venemaal ei saa. See võib juhtuda viie aasta pärast, aga probleemid on tulemas.

Milline on Putini Ida-Ukraina visioon? Teine Ukraina?

Ta tahab, et Ukraina jääks Ukrainaks, kuid Vene mõjusfääri. Ma arvan, et ta ei murraks riiki pooleks, vaid tahaks lihtsalt, et Kiiev alluks ja ei liiguks NATO või Euroopa liidu poole. Ja üks põhjus, miks Putin tahab, et Ukraina liiguks föderaalsema ülesehituse poole, on see, et ta mõistis Janukovõtši näitel, et ühele inimesele ei saa liiga palju loota, sest ta võib läbi kukkuda. Ta tahab nõrgemat poliitilist süsteemi, mis annab korrumpeerunud ja Moskvaga tihedalt seotud eliidile suure sõnaõiguse. Ta tahab tervet Ukrainat, siis on tal ka regulaarne ligipääs Transnistriale.

Viimasel ajal on sündinud palju huvitavaid uusi poliitilisi moodustisi, nagu Donetski vabariik ja muud sellised. Kes neid täpselt juhivad? Kui palju on seal tegelikult Vene “rohelisi mehikesi?”

Enamik ei ole Venemaalt, nad on kohalikud, näiteks kurikuulsad berkutlased, kes teavad väga hästi, et nende tulevik ei ole Kiievi võimu all helge. Lisaks kohalikud vabatahtlikud, röövlid ja seiklejad. Veel on abistamas iseseisvad Vene vabatahtlikud ja inimesed, kes lihtsalt arvavad, et see võiks olla lõbus.

Lihtsaimad Vene propaganda sihtmärgid?

Just. Seal on minu arvates ka päris Vene väeosi, aga neid on suhteliselt vähe ja nad ei võitle eesliinil, nad koordineerivad või varustavad relvadega, et anarhia toimiks. Aga nad ei pea esile tõusma. Palju esineb meedias seda: “Oh! Me leidsime pildi, mis tõestab, et seal oli Vene sõdur!” aga see näitab, et inimeste tähelepanu on valel asjal. See pole Krimm, kus opereerisid tõesti Vene sõdurid konkreetsete korralduste alusel, see on teistsugune operatsioon.

Dr. Mark Galeotti on New Yorgi ülikooli rahvusvaheliste suhete professor. Ta on Vene julgeolekupoliitika, luure- ja vastuluure ning rahvusvahelise kuritegevuse uurimise ekspert. Galeotti esines ka nädalavahetusel toimunud Lennart Meri nimelisel välis- ja julgeolekupoliitika konverentsil Tallinnas.