Proua president, ma kirjutan Teile, nagu palusite. Kirjutan sellest, mis, nagu räägitakse, "valutab".

Ma sündisin ja kasvasin üles Kohtla-Järvel, kohas, kus Eesti riigi kohalolek hõljub õhus, aga seda on kerge eemale peletada. Me pole osa Venemaast ega taha selleks ka saada. Need, kes tahtsid, on ära sõitnud. Need, kes jäid, armastavad oma väikest linnakest, seda kõigi selle vastuoludega. Ma palun Teid mitte ühelgi moel eraldada meid ülejäänud riigist.

Viimasel ajal on räägitud palju sellest, kuidas motiveerida Ida-Virumaa hallipassimehi kodakondsust taotlema, kuidas meelitada inimesi eesti keelt õppima. See on oluline, aga inimesed, kellest varem räägiti, vananevad. Nooremad OSKAVAD eesti keelt ja nad on kodanikud. Nad sünnivad Eestis, elavad siin ja sõidavad siis ära. See on tegelik probleem, mida tuleb lahendada praegu ja mitte rääkida teoreetilist juttu.

Fraasi "Eestis pole midagi teha" taotakse pähe juba koolis. Seda teevad, tihti alateadlikult, õpetajad, klassikaaslased, vanemad, tuttavad. Vanemates klassides on enamik gümnasiste veendunud, et isegi pealinnas pole tulevikku. Parimad sõidavad ära. See on tõsi. Jäävad need, kes kardavad, et ei saa raja taga hakkama, sest seal on raskem.

Taibukaimad sõidavad ära. Miks? Sest riik ei vaidle kuidagi vastu väitele, et "Eestis pole midagi teha". Sest pole näiteid neist, kes jäid ja ei kahetse. Sest president on "seal kusagil", palgad on väikesed, haridus kehv. Sest kui väljud tänavale, ei näe kusagil häid institutsioone. Kui tegeled kogu ööpäeva õpingutega, ei suuda sa alati vaadata oma linna piiridest väljapoole.

Mina õppisin heas koolis. Meid informeeriti tähtsatest konkurssidest, üritustest, meie juures tegutsesid aktiivselt Sisekaitseakadeemia esindajad, vahel käisid TTÜ esindajad. Aga nii pole sugugi kõikjal. Koolid pingutavad, aga ilma abita ei saa nad hakkama.

Proua president, meil on niigi väike maa. Me ei saa endale lubada andekate noorte kaotamist. Kui Ida-Virumaa ei suuda panna neid jääma, siis tehku seda kasvõi Tallinn.

Mida ma soovitan

1. Leidke neid vene emakeelega inimesi, kes alustasid nullist. Parem oleks, kui nad poleks vaid poliitikud. Las nad olla ettevõtjad, ajakirjanikud, näitlejad, lauljad ja kirjanikud. Kes iganes, kes tuleb ja näitab oma kogemuse põhjal, et "ma olen venelane, ma saavutasin Eestis palju, see tähendab, et sama suudad ka sina".

2. Pidevalt viia gümnasiste ekskursioonidele Eesti ülikoolidesse, mitte vastupidi. Loeng on tore, aga need on kõigest sõnad.

3. Lõpetage Ida-Virumaa seostamine inimestega vanuses 50+, kes ei oska eesti keelt. Ida-Virumaal on tohutu hulk andekaid noori, kes valdavad vähemalt kolme keelt. Nad on täis visadust ja soovi jõuda oma eesmärkideni, nad on valmis ära sõitma pealinna, õppima, otsima tööd, hoolimata sellest, et nad ei ole seal sündinud ja keegi ei aita neid. Nad peavad Eestit oma kodumaaks.

Ida-Virumaal õpib palju noori, kes on minust palju andekamad. Neile on vaja meie presidenti.

Endast. Olen peaaegu 21-aastane. Sündisin ja kasvasin Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas. Alates 16. eluaastast osalen erinevatel konkurssidel. 16-aastaselt võitsin politsei- ja piirivalveameti Ida prefektuuri konkursi, minu stsenaariumi põhjal valmistatud videoklippi näidati Eesti ja Vene televisioonis. 17-aastaselt sain Maxima korraldatud konkursil "Tuleviku talent" esimese koha. 18-aastaselt kolisin Tallinna ja astusin Tallinna Ülikooli. Hakkasin tööle ETV+ õhtuste saadete administraatorina. 19-aastaselt asusin tööle Delfi toimetajana, keskenduses portaalile Bublik, aga kirjutan ka ise artikleid. Oma tulevikku seon Eestiga.