Vene suursaadik: meiega tuleb arvestada!
Uspenski: President Putini kõne andis tõuke hinnata ümber väärtused, mida kasutatakse tänapäeva maailma tegelikkusele lähenemisel. Venemaa juhtkond tõi sellega selguse Moskva püüdlustesse rahvusvahelisel areenil ning tingimustesse, mille järgi ollakse valmis oma partneritega koostööd tegema. See suurendas “Vene faktori” ettearvatavust rahvusvahelistes suhetes.
Müncheni kõne andis aimu Venemaa uuest tõusuteel olevast positsioonist. Selles osas on Vene diplomaatia saanud kindla aluse. Nimelt lähtudes neist seisukohtadest vaatame tänapäeva maailma, hinnates oma vastutust tuleviku ees, mida jagame teiste riikidega.
Kuid läänes peetakse seda veelahkmeks, kus Venemaa teatas, et hakkab tegema asju omamoodi. Ja niipalju kui näha on, siis oletegi teinud just seda: Venemaa on rebinud puruks Euroopa tavarelvastuse vähendamise lepingu, olete OSCE-s mitmepalgeline ja taastanud strateegiliste pommitajate lennud Põhjamere kohal…
Mitte ainult põhjas, vaid ka lõunas!
Tänu selle täpsustuse eest! Kas see on see, mismoodi Venemaa peaks maailmas käituma?
Seda võib pidada veelahkmeks, sest seda polnud enne öeldud ja nüüd on. Ja seda tõesti öeldi kõrgeimal tasemel ehk ütles Venemaa president. Kuid ei saa öelda, et Venemaa oleks enne käitunud teistmoodi.
Juba enne Müncheni konverentsi hoiatasime Euroopa ja USA tegevuse eest meie arvel. Lääne kampaania, kus meid süüdistati kõigis surmapattudes, nagu näiteks energia abil väljapressimises, impeeriumilaadses suhtumises postsotsialistlikesse riikidesse või demokraatia lämmatamises, oli ebaõige ja ebaõiglane. On selge, et kurja Venemaa pilti on lihtsam luua kui tunnistada iseenda vigu ning puudusi. Selle sõnastaski president Putin Münchenis.
Näiteks me soovime, et igasugused konfliktid, sealhulgas “postsovetlikus sfääris”, lahendataks osapoolte vahel ja mitte kellegi diktaadi all. Me tahame ja meil on õigus olla täieõiguslik osapool rahvusvaheliste suhete süsteemi loomisel. Meist maalitakse pilt kui “pahast poisist”, kes segab lääne ideaalidel põhineva süsteemi loomist. Kuid ei maksa unustada, et tsivilisatsioone on maailmas rohkem kui üks. Ja kõigil neil on rikkalikud traditsioonid. Teisi austamata ei saa nõuda austust ka iseenda vastu. Venemaa on sellest oma viimase sajandi raske ning vastukäiva ajaloo jooksul aru saanud.
Ütlesite, et tavarelvastuse piiramise leping on puruks rebitud, aga see on teie väljend, sest mina ei näe asja niimoodi. Seda, mis pole jõus, ei saa puruks rebida. See polnud nimelt leping, mida mõlemad pooled oleksid täitnud. Vastupidi, ainult Venemaa täitis seda. Alguses me aktsepteerisime selle lepingu aluseid eeldusel, et teised riigid ratifitseerivad selle samuti. Kuid kõik ütlesid “ei”! “Teie tehke seda, täitke teatud teisi kohustusi!”
Mis puutub OSCE-sse, siis ütlesime juba 2004. aasta detsembris, et me näeme organisatsioonis tõsist kriisi. Nimelt selle valimiste vaatlemise ja demokraatlike institutsioonide büroo osas. Ütlesime, et OSCE vajab institutsioonilist reformi. See oli kaks aastat enne Müncheni kõnet.
Strateegiliste pommitajate lendude taastamise puhul ei saa kõrvale jätta fakti, et Venemaal on sõjavägi. Ja see peaks käituma nii, nagu nad peaksid käituma.
… et hirmutada teisi?
Et viia ellu teatud strateegilisi ettevõtmisi ja võtta arvesse kõiki valdkondi, mis puutuvad Venemaa julgeolekusse. Kuid kindlasti tegutseme põhiseaduse raamistikus, mis on puhtalt kaitseotstarbeks ja mitte muuks otstarbeks.
Eesti tähistas äsja Tartu rahulepingu aastapäeva. Parandage mind, kui saan valesti aru, kuid Venemaa ei pea seda lepingut jõus olevaks, kas on nii?
Muidugi.
Kas me oleme siis sõjajalal? Kui rahulepingut pole, kas siis on sõda?
Kas te tahate, et ma seletaksin rahvusvahelise õiguse teooriat või jätkaksin praktilisel moel?
Praktilisel moel palun!
Ma alustan siiski teooriast. Rahvusvahelise õiguse teooria järgi on nii, et kui leping on jõustatud, tekitab see teatud olukorra. Kui leping tühistatakse, muudetakse või kaotab kehtivuse, siis see ei tähenda, et taastub lepingueelne olukord. Vastupidi, säilib lepingujärgne olukord ja see on väga tähtis rahvusvahelise õiguse printsiip.
Kui rääkida praktiliselt, siis 1920. aastal oli see mõlemale poolele väga tähtis leping. Venemaale koguni esimene leping, kui mitte arvestada isegi tol aja hukka mõistetud Bresti rahulepingut. Kuid pärast seda on juhtunud nii palju asju, et leping kaotas oma jõu. Seega võime seda vaadata kui ajaloolist allikat, mitte kui tänapäeva tegusid põhjendavat dokumenti. Seepärast me ei aktsepteeri viiteid sellele kui meie praeguste suhete alusdokumendile, nagu need viited on näiteks piirilepingus.
Millal te siis piirilepingu ratifitseerite ja allkirjastate?
Siis, kui see saab selleks, mis ta olema peab. Piirilepinguks, mis paneb paika mõlema poole selge positsiooni selles asjas. Kui selles pole enam kahetimõistetavusi ega valesid eesmärke.
Vaadates tagasi möödunud aprilli sündmustele Tallinnas ja sellele, mis neile järgnes, siis kas selles oli midagi, mis te saavutasite ja mille üle olete uhke? Või pigem — nagu näitas Eesti saatkonna piiramine — suutsite moodustada EL-i ja NATO ühisrinde enda vastu?
Ma arvan, et teie küsimus läheb mööda tegelikust situatsioonist. Asi pole võitmises-kaotamises: meie võit, teie kaotus. Küsimus pole selles. Mitte kellelgi pole põhjust selle situatsiooni üle uhke olla, mitte kummalgi poolel. See olukord oli tekitatud kunstlikult ja te teate väga hästi, kes seda tegi…
Kas te ütleksite, kes siis?
Eesti võimud muidugi. On ju selge, et selle tekitasid kitsad huvid, mis aga puudutasid paljude inimeste sügavaid tundeid. See solvas neid. Nende õiglustunnet ja austust oma isade, kodumaa ja ajaloo vastu. Niisugusel moel, mida pole enne juhtunud ja mida ei juhtu kindlasti pika aja jooksul. Kui solvata suure enamuse tundeid, siis tuleb olla valmis tagajärgedele otsa vaatama.
Eesti saatkonna piiramine polnud mingi kellegi poolt organiseeritud või struktureeritud protsessi osa. Kui mäletate Venemaal sel ajal tehtud avaliku arvamuse küsitlusi, siis monumendi teisaldamise vastaseid oli 95–97%. Sellevastane tunne Venemaal oli ülisuur, suurem kui miski muu.
Kuid kas olete valmis tunnistama, et Vene meedia andis sellele suurele tundele teatava tõuke?
Ma ei saa vastutada ühegi Vene meediaväljaande eest. Kuid see, mida ma nägin siin Vene keskmeediast, oli tehtud objektiivselt. Nad üritasid anda kõigile võimaluse oma seisukohta avaldada. Kajastati ka Eesti ametnike ja valitsuse seisukohti. Iseasi on see, kas neid seisukohti jagatakse või ollakse nende vastu. Ja see on muidugi igaühe enda otsustada.
Praegu on mõned massirahutuste organiseerijad kohtu all. Kas te usaldate Eesti kohut, mis tahes tulemuse see annab?
Ma ei kommenteeriks kuidagi käimasolevat kohtuasja. Ma ei taha mitte mingil moel jätta muljet, et avaldan kuidagi survet. See oleks aktsepteerimatu.
Ma saan aru, et te pole siiani vastanud Eesti palvele aidata tabada võimalikke kurjameid Venemaal. Kuidas te hindate edasiminekut selles küsimuses?
Esiteks süüdistustest, et see (küberrünnak — toim) oli ettekavatsetud Venemaa-poolne rünnak Eesti veebilehtedele. Need süüdistused osutusid alusetuks juba eelmise aasta mais. Keegi ei suutnud leida mingit põhjendust ega isegi vihjet, mis neid süüdistusi õigustaks.
Teiseks võite ju ise lugeda siinsest pressist, et need pani toime hoopis keegi Eestis. Teine inimene oli kuskil Singapuris või Hongkongis ja kolmas hoopis USA-s. See kõlab naljakalt, kuid pole siiski nali. Alati on ju lihtsam süüdistada kedagi kõigis asjades, mida ette kujutatakse, kui mõelda asjadest loogiliselt ja arutada, mis on valesti mujal või enda majas.
Kuid küberrünnakutest tõsiselt: me tunnistame, et informatsiooni julgeolek on suur osa laiemast tänapäevasest julgeoleku-agendast. Oleme öelnud algusest peale, et me leiame: see on rahvusliku ja rahvusvahelise julgeoleku koha pealt väga tähtis.
Kuid kas pole mitte nii, et Venemaa-poolne käik on kahjustanud eelkõige Vene investeeringuid Eestis ja mitte Eesti majandust üldiselt?
Ma pole päris kindel, et hindan situatsiooni päris nii. Te paistate püstitavat iga küsimuse võistlusena: võit või kaotus. See pole nii lihtne kui paistab.
Tänapäevane äritegevus on nii läbipõimunud ja komplitseeritud, et mitte ühelgi hetkel ei saa öelda, kes kaotab või võidab. Üldiselt, kui te peate silmas transiiti, siis ma toetaksin täielikult mõtet, mida on mitmel korral väljendanud meie peaminister Fradkov. Kui tahta olla teatud kaupade eksportija, siis on parem omada kogu ketti alates tootmisest kuni transpordini turule ja mitte kasutada vahendajaid. Muidu kulutatakse vahendajatele rohkem raha, kui teenitakse ise.
Kes kuhu investeerib, seda ei saa me nafta- või gaasikompaniidele dikteerida. Kas nad eelistavad Peterburi, Ventspilsi, Klaipedat või Maardut.
See on nende otsus, mis baseerub vastutusel osanike ees ning kasumlikkuse taotlusel. Ja muidugi, kui nad mõtlevad, siis on parem investeerida kodumaale.
Oktoobris kohtusite riigikogus Eesti-Vene sõprusgrupiga. Selle esimees ütles kohtumise järel, et lubasite tõhustada Eesti teadlaste pääsu Vene arhiividesse. Mis arhiive pidasite silmas ja mida olete siis teinud?
Me arutasime seda väga konkreetses võtmes. Nimelt tuletasime Eesti võimudele meelde, et oleks juba aeg sõlmida sõjahaudade kaitse ja hooldamise leping. Oma eelnõu ja ettepanekud esitasime juba eelmise aasta mais. Siis uuesti suvel ning see järel tuletasime seda meelde jälle oktoobris, kuid ootame siiani Eesti poole vastust. Kuid selles asjas pole Eesti pool oma samme astunud. Arhiividesse pääsust rääkisime nimelt selles seoses.
Venemaa on teinud pingutusi, et saada Euroopast tagasi Teises maailmasõjas ära viidud või röövitud kunstivarad. Eesti omalt poolt on soovinud tagasi saada siiani Voronežis hoitavaid Tartu ülikooli kunstiväärtusi, kuid tulutult. Kas see, et te ei taha eriti tegeleda Eesti varade tagastamisega, kuid nõuate väga häälekalt tagasi enda omi, pole mitte pisut silmakirjalik?
See on väga komplitseeritud ja tundlik asi. Sellele peaks lähenema kõige suurema tähelepanu ja hoolega. Esiteks tuleb arvestada tervet meie suhete kliimat. Teiseks peab arvestama konkreetseid asjaolusid. Igal juhul ei peaks seda tegema kiirustades ja see võtab aega.
Juuni lõpus toimub Venemaal järjekordne soome-ugri maailmakongress ja selle organiseerijad tahaksid seal korraldada ka kõigi soome-ugri riikide riigipeade kohtumise. Kas Eestile tuleb kutse? Millal võiks küsida, kas see on kohal?
Praegu pole mul mingit infot kindlate detailide kohta. Üldiselt on tõesti olemas selline pooldav suhtumine nii Venemaa, Soome kui ka Ungari ja kõigi teiste kohalolijate poolt. Kuid ma ei tea üksikasjadest veel midagi. Olen sellest küll lugenud ja leidnud, et see kõik on väga huvitav.
