Vene poiss sattus keelelaagris tööorjaks

14aastane vene nooruk Aleksei sattus heategevusorganisatsiooni Caritas eesti keele õppe projekti kaudu Kesk-Eesti tallu, kus tal tuli teha päevad läbi rasket talutööd. Eesti keeles õppis ta juurde vaid roppusi.

Aleksei pidas kogu koos Kohtla-Järvelt pärit Kirilliga Koeru vallas Aruküla talus oldud aja päevikut, kirjutab Põhjarannik.” Meid ei võetud eriti hästi vastu, isegi süüa ei antud, vaid sunniti heina koristama. Küsisin süüa, mulle anti valida, kas makaronid või munad. Valisin munad ja palusin teed. Mulle öeldi netu, joo piima. Kuid rasvast ja sooja piima ma jooma ei hakanud, jõin vett. Nii lõppes minu esimene päev,” seisab Aleksei päevikus.

“Teisel päeval töötasin alates kella 7 — ajasin heina heinaküüni, puhkepause polnud, ilm oli palav. Päeval palusin süüa, mulle anti lõunaks kolm võileiba ja kakaod. Majas polnud midagi teha. Tundsin ennast nii kasutuna,” kirjutas Aleksei. “Mul pole oma tuba, oma riiulit, oma tooli. Magan diivanil suures toas, kus vaadatakse televiisorit. Minu asjad on kottides. Diivani all elab hiir, keda on võimatu kätte saada.”

“Hommikul igavlesin tegevusetult. Küsisin lubatud sõitude kohta järve äärde ja kus ma saaksin end palavaga pesta. Mulle öeldi lemmiksõnad “pärast — homme“”, kirjutab Aleksei.

Üldiselt möödus kuu — nagu selgub päevikust — nii: põld-hein-traktor-karjäär. Ja väga harva midagi muud, mida poiss oskas siiski vääriliselt hinnata. Aleksei ema Irina ütles, et samal ajal õppis Aleksei õde samamoodi eesti keelt Saaremaal. “Ka seal tuli töötada, kuid töö oli jõukohane. Kuid peamine oli talupere siiras huvi laste vastu ja soov neid kuidagi aidata. Alekseiga oli aga kõik vastupidi,” nentis naine.

Irina arvates ei täitnud keeleprojektis osalenud Aruküla talu pererahvas lepingut. Toit, öömaja, hoolitsus lapse eest — ühtki neist punktidest ei täidetud.

“Alekseil ja Kirillil ei vedanud — nad sattusid väga raskesse peresse. Peremees oli vangis istunud ning poiste sõnul uhkustas ta sellega kogu aeg nende ees ning võis ka mööda kukalt anda,” meenutab Irina. “Toit? Lapsed olid lihtsalt näljas. Kuid ega asjata iga talu, kes lapsi vastu võtab, saa peaaegu 3000 krooni, lisaks maksid veel iga lapse vanemad 500 krooni,” lisas ta.

Aleksei ema pole ka poja keelealaste teadmistega rahul: poeg õppis eesti keeles ropendama. Kuid ilmselt ei tasunud sellele kokku üle 3000 krooni kulutada.

Irina sõnul loobus üks Sillamäe pere pärast Lõuna-Eestisse jõudmist üldse sealsest talust. Kümneaastast tüdrukut ootas 80aastane memm ja kuus lehma. Rühm noori kunstnikke eesotsas Igor Lukjanoviga elas talus endises kanalas välitingimustes.

Tallinna Caritase töötaja Sigrid Abilise arvates on juhtunus ilmselt lapsed ise süüdi. “Kui talu perenaist kuulata, siis olid tekkinud probleemid kõige tavalisemad. Vene lapsed, kes elavad linnas, ei tea midagi ei eesti maaelust ega taludest. Nad ei joo piima, kardavad metsa ega tunne looduse vastu huvi.”

“Kaldun siiski arvama, et sellises olukorras, nagu kujunes välja Aruküla talus, on rohkemal või vähemal määral süüdi mõlemad pooled. Enne, kui ühe või teise talu projekti lülitame, tutvume sellega väga hoolikalt. Kevadel käisime Arukülas. Pererahvas jättis hea mulje, nad on intelligentsed inimesed. Kui aga selgus, et perenaine töötab hooldekodus, siis suhtusime temasse veelgi suurema usaldusega, sest tavaliselt leiavad sealsed töötajad inimestega kergesti kontakti. Seepärast ei tekkinud meil mingeid kahtlusi, et perenaine saab hakkama, ” ütles Eesti Caritase juht Lagle Parek.

Projektis osaleb 70 talu. Maksame igale projektis osalevale perele 2800 krooni. Üldse koosneb projekti rahastamine sellest rahast, mida meile eraldab integratsioonifond, lisaks veel raha, mida maksavad lapsevanemad.

Sellest ajast, kui me keeletalude projekti alustasime, on möödas juba mitu aastat. Vale oleks öelda, et probleeme üldse pole, tunnistas Parek.

Pareki sõnul on raske öelda, mis Arukülas tegelikult. Selles talus on viibinud ka lastekodulapsed ja nendega mingeid arusaamatusi ei tekkinud. “See seltskond on kodulastest märksa raskem,” sõnas Parek. “Ja ka viimasel juhul pole kõik nii kohutav. Kõike oleks võinud märksa lihtsamini lahendada. Kui ema, kellele talu ei meeldinud, oleks lapse ära viinud, siis oleksime talle teise koha leidnud — ja ongi kõik.”

Parek lisas, et loomulikult oleks hea, kui Caritase koordinaator suudaks kõikides taludes käia, kuid neil ei ole sellist võimalust. “Oleme siiski eategevuslik organisatsioon ja meil lihtsalt ei jätku raha kõikides taludes käimiseks. Loomulikult analüüsime juhtunut hoolikalt. Kui pererahvas on süüdi, siis see talu rohkem projektis ei osale.”

Integratsiooni Sihtasutuse noorsootööprojektide koordinaator Katrin Tamme teatas Delfile, et juhul kui tekivad vastuolud, on lapsevanemal õigus probleemses peres viibimine katkestada. Sellisel juhul leiab projekti koordinaator leiab uue vastuvõtva pere.

“Selge on see, et lapsed ise probleeme lahendada ei saa, nentis Tamme. “Ebameeldiva olukorra tekkimisel tuleb lapsevanemal koheselt reageerida ning projekti koordinaatoriga ühendust võtta. Kindlasti tuleb kasuks, kui koordinaator vähemalt kord nädalas peredesse helistab.”

Tamme avaldas veendumust, et pereõpe kui võimalus vahetuks suhtlemiseks on end üldjuhul õigustanud, enamikule lastele on sellest jäänud meeldiv mälestus.