„Küsimus on selles, et siin lähtub kõik kahtlemata perekonnast ja ajaloolisest mälust. Mõni kannatas Siberi laagrites, mõni koonduslaagrites, mõni sõdis ühel poolel, mõni teisel. On arusaadav, et me ei saa ega hakka siin rääkima millestki peale selle, et Nõukogude armee vabastas Euroopa fašismist. See on meie selge seisukoht,“ ütles Tšerepanov venekeelsele Delfile.

„Aga ma tean, et Alsace'i ja Lorraine'i piiriäärsetes rajoonides kehtestati omal ajal niinimetatud moratoorium uusimale ajaloole, sest neid asju oli väga raske arutada. See tähendab, võeti vastu otsus mitte arutada seda teemat mingi aja jooksul. Me peame vaatama tulevikku ja ma arvan, et kõik need küsimused jäävad oma kohale. Inimesed ei ole ju idioodid, nad saavad suurepäraselt aru, mis toimus. Lihtsalt ei ole vaja ärevust tekitada. Igaühel on mingid oma momendid,“ jätkas Tšerepanov.

Afanasjevi sõnul elame me õigusühiskonnas ja kuni pole olnud kohtuprotsessi – uut Nürnbergi – jääb okupatsiooni või inkorporeerimise küsimus usu küsimuseks. „Kes tahab, see sellesse ka usub, praegu ei ole juriidilist kohtuotsust. Usukonflikt on aga alati raske. Sellepärast on tänasel päeval võibolla mõtet see küsimus külmutada, anda see puhtalt ajaloolastele, sest seal, kus küsimus on usus, ei nõuta mingeid tõendeid. Sa tunnistad seda usuna, kas see oli okupatsioon või ei olnud okupatsioon. Ja milleni see viib? See on ummiktee. Uskude vahel ei tohi olla konflikte. Seetõttu las jääb see usk tänasel päeval selliseks, nagu ta on. Aga see ei sega meil edasi elada,“ ütles Afanasjev.

„Nii et moratoorium oleks tänasel päeval üks edukas otsus,“ leiab Afanasjev.