Koolivägivallaga tegelemisel on kõige olulisemaks märkamine ja teavitamine. "Märkamine tähendab, et ei pöörata kiusamist nähes pead ära," rõhutab Punak. Kui tegemist on nooremate õpilastega, tuleks kohe sekkuda. Kui ütlemisest tegevus lõpetada ei piisa või õpilane märkab läheduses täiskasvanut, tuleks tema appi kutsuda. Vahel ei ole kiusamine ka nii avalik, vaid tegemist on väikeste järjepidevate nügimiste või üksikute solvavate kommentaaridega. Selline info tuleks edastada koolis sotsiaalpedagoogile või psühholoogile, kes saab sellega tegelema hakata.

Kui lapsevanem märkab, et laps tuleb koju ja ei taha koolist rääkida, siis tasuks uurida, mis on selle põhjuseks. Oluline on kiusamise märkamine just varases staadiumis, hiljem on selle tagajärgedega juba palju keerulisem tegeleda. Esiteks tasub lapsevanemal kindlasti ühendust võtta kooliga ja asjaolusid täpsustada ning otsida koos lahendust. Kui nendest tegevustest ei piisa ja kiusamine jätkub, võiks pöörduda politsei poole.

Kiusamisjuhtumite korral saab politseisse pöörduda nii lapsevanem kui kool ise. Kool ka sellistel juhtumitel, kui kasutatakse ebatsensuurseid sõnu kellegi suhtes või karjutakse kellegi peale koolimajas, kuna sel juhul on tegemist juba avaliku korra rikkumisega.

Oluline on see, et kiusatav saab abi ja kiusaja mõistaks, kui taunitav on tema tegevus. Vastavalt karistusseadustikule on isik süüvõimeline ehk kriminaalvastutuseas alates 14. eluaastast. Alla 14-aastastele kohaldab alaealiste komisjon sobiva mõjutusvahendi.

Internetiavarustes kiusamisest tuleks teada veebikonstaablitele Maarja Punakule ja Andero Sepale Facebooki või e-posti teel. Nemad juba tegelevad taoliste juhtumistega edasi.