"Probleemiks ei ole see, kas Kaplinskil on õigus või mitte – probleemiks on see, et meie ühiskonnas võtab maad ilmselgelt suunatud hoiak, mis ei võimalda Venemaaga seonduvatest ja muudest olulistest välispoliitilistest küsimustest rääkida ilma, et puhkeks hüsteeria," kirjutas Vooglaid.

"Seda, kuidas terve rida poliitikuid alates presidendist kuni ministrite ja Riigikogu liikmeteni aktiveeruvad momentaalselt iga kord, kui poliitiliselt korrektsete jutupunktide innuka avaliku ettekandmise teel avaneb võimalus tõestada USA-le ja Euroopa Liidule oma ideoloogilist ja poliitilist kuulekust, on lihtsalt piinlik jälgida – olgu küsimuseks julgeoleku-, immigratsiooni-, rahandus-, perekonnapoliitika vms," jätkas Vooglaid.

"Klähvida igal võimalusel Venemaa suunal ja samal ajal nühkida end väikese koerakese kombel vastu USA näilist turvalisust pakkuvat säärt – olgem ausad, niisugune teguviis annab tunnistust argusest, nõrkusest, haletsusväärsest hädisusest ja posttraumaatilisest neurootilisest alaväärsuskompleksist, mitte aga tõeliselt vabale, iseseisvale ja enesekindlale riigile kohasest aust ja väärikusest," kirjutas Vooglaid.

"On küsitav, mil määral meie väärtused Euroopa Liidu ja USA vasakliberaalse poliitilise eliidi omadega kokku langevad. Kas tõesti on meie ühiseks väärtuseks nt kõikjal maailmas perekonna lammutamine homoideoloogia juurutamise teel, sündimata laste tapmise propageerimine inimõigusena, tarbimismentaliteedist ja rämpskultuurist läbiimbunud hedonistlik elukorraldus, lahtiütlemine kristlikust religioonist ja kultuuripärandist, suure osa maailma orjastamine läbi ebaõiglaste majandus- ja rahandusstruktuuride, nn multikulturalistlik ühiskond ja kultuuriline imperialism, suurkorporatsioonide ülemvõimu kasvatamine ja põlistamine, privaatsuse taandumine totaalse jälgimissüsteemi ees, ebademokraatlike globalistlike võimustruktuuride paisutamine ja tugevdamine, teistele riikidele rahvusvahelise õiguse vastaselt kallaletungimine ning sadade tuhandete inimeste surma ja miljonite kodutuks jäämise põhjustamine jne," lisas Vooglaid.

"Just samuti on küsitav, kas Venemaaga meid tõepoolest enam miski ei ühenda. Jääb mulje, et ajuloputus-pesuveega visatakse välja ka laps – ühised väärtused nagu kristlik maailmatunnetus ning austus perekonna ja moraalsete põhiväärtuste vastu," kirjutas Vooglaid.

Ta leidis, et rahvuslik identiteet ei saa seisneda vastandumisel Venemaale. "Ühegi inimese, rahva ega riigi jaoks ei ole väärtuseks eksistents kui selline – väärtuseks on väärikas eksistents ehk olemine, mida suunab püüdlus tõese, ilusa ja hea poole. Parafraseerides Platonit, peaksime kartma mitte niivõrd surma kuivõrd orjust (ka vaimses mõttes). Aga kui loobume oluliste küsimuste püstitamisest, neile vastuste otsimisest rääkimata, ning langetame oma otsused mitte juhindudes moraalsetest põhiprintsiipidest, vaid hirmudest ja ideoloogilistest krampidest, siis olemegi võtnud omaks orjaliku hoiaku ja minetanud vaimse vabaduse," leidis Vooglaid.

Kellele iseseisvus, kellele ike

Objektiiv avaldas täna ka portaali peatoimetaja Veiko Vihuri juhtkirja pealkirjaga "kellele iseseisvus, kellele ike", milles vaidles vastu väitele, et Eesti valikuks on olla kas koos ida või läänega.

"Riiklikust iseseisvusest on praeguseks järgi jäänud butafooria (EL-i õigus on ülimuslik Eesti põhiseaduse suhtes!), koos suveräänsuse riismete minetamisega oleme kaotamas kontrolli uue migratsioonilaine üle ning majanduslikult oleme Lääne- ja Põhja-Euroopaga võrreldes endiselt tunduvalt kehvemal järjel," kirjutas Vihuri.

"Mis meie idanaabrisse puutub, siis imperialistliku minevikuga ja ambitsioonika riigina võib ta tõepoolest oma väikestele naabritele ühel või teisel viisil ohuks olla, olgu praeguste valitsejate all või tulevikus. Veider on aga Eesti poliitikute käitumine, kes ühel hetkel valmistusid Venemaaga viisavabadust sisse seadma (välisminister Urmas Paet ütles 2011. aastal, et viisavabadus Venemaaga on pikas perspektiivis loomulik areng), ida-lääne suhete pingestudes aga hakkasid ida suunal mõttetult klähvima (näiteks Moskva kirikurüvetajatele toetust avaldades) ning nüüd tahavad (meie liitlaste soovil?) lõpule viia piirilepingu sõlmimise protsessi, millega Venemaale lihtsalt kingitakse suur tükk Eesti territooriumist," lisas Vihuri.

"Ükski riik ei saa valida naabreid. Väikestel riikidel on ka vähe võimalusi geopoliitiliste realiteetide muutmiseks. Kuid see ei tähenda, et peaks käituma ühe või teise suurjõu tallalakkujana, rahvuslikku eneseväärikust ja rahvuslikke huve hüljates. Praegune hüsteeria Venemaa suunal ei anna tunnistust läbimõeldud ja väärikast käitumisest ja tuleks lõpetada. Meil tuleb seista omariikluse ja suveräänsuse eest nii suhetes ida kui läänega," leidis Vihuri.