Pärast seda, kui kuuest Eestist valitud eurosaadikust viis (Tunne Kelam, Siiri Oviir, Ivari Padar, Kristiina Ojuland, Vilja Savisaar-Toomast) keeldusid Euroopa maksumaksja raha kulutamist avalikustamast, küsisime erapooletu hinnangu professor Ülo Vooglaiult.

Oma tulusid ja kulusid oli ainsana nõus jagama Indrek Tarand.

Ülo Vooglaid, kas ja kui palju me peaksime teadma Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikute kulutustest oma igapäevatööle?

Europarlamendi liikmed on saadikud ja rahval ehk neid sinna valinud inimestel on õigus teada: mida nad on seadnud sihiks, millel püsida, ja eemärkideks, mida tahavad saavutada (mis ajaks); mida nad teevad ja mis otstarbel; mida nad on tegelikult saavutanud; milleks on kulunud neile saadikuna tegutsemiseks makstud raha ja kui palju raha jäi isiklikuks tarbimiseks.

Kas valija peaks teadma, mitut bürood saadikud üürivad, millistes linnades ja kui suure raha eest?

Loomulikult. Teadma peaks ka seda, kes nendes büroodes tegutsevad, millised on nende õigused, kohustused ja vastutus, milliseid printsiipe nad peavad järgima, milliste kriteeriumite alusel hinnatakse nende tööd ja tulemusi, kuidas nad oma ülesannetega toime tulevad jm olulist.

Kas peaks teadma, milliseid analüüse ja kellelt on Euroopa maksumaksja raha eest tellitud?

Loomulikult! Rahval on õigus teada mitte ainult nende analüüside pealkirju, vaid ka seda, mis oli uuringu (analüüsi) objekt ja aine, mida loodeti selgeks saada, ja mis tegelikult ilmnes, mida analüüsi tulemustele tuginedes otsustati teha senisest paremini. Need analüüsid koos tulemuste, hinnangute, järelduste, ettepanekute ja soovitustega peaksid olema interneti kaudu nähtavad kõigile. Minu meelest on nn eurosaadikute tegevus edasi- ja tagasisidestamata. Maad on võtnud võõrdumine ja võõrandumine.