Vanja jääb ikka vanjaks

Eestlased võiksid oma suhtumises Venemaasse võtta veidi eeskuju pragmaatilistest soomlastes ja mõelda mineviku asemel tulevikule, leiab professor Jarmo Virmavirta.

“Vanja jääb vanjaks, praetagu teda kas või võis. Selle ka paljudele eestlastele tuttava soome vanasõna juured on kaugel ajaloos,” kirjutab professor Postimehe arvamusveerul.

“Mõistan, et paljud eestlased mõtlevad Vene ja Eesti piirilepingu saatuse tõttu, et vanja on alati vanja,” lausub Virmavirta. “ Moskva käitus just nii, nagu teda kardeti käituvat, kui Tallinnast anti pisimgi põhjus kokku lepitud piirilepe laualt lükata.”

Aga Tallinnas ju teati, kui tundlik küsimus piirileping Moskva jaoks on, miks siis ometi taheti paberile panna Esko ristimärke, küsib Virmavirta. Aleksis Kivi raamatus “Nõmmekingsepad” joonistab isepäine ja juhmivõitu kingsepa poeg Esko isa antud abielulepingule oma märgi alla. Nii jooksis ka see naisevõtt karile.

“Toompeal piirilepingule lisatud viide Nõukogude Liidu okupatsioonile ei olnud rahvusvahelises praktikas midagi erilist, kuid Eesti ja Vene suhetes oli see Esko ristimärk,” nendib autor. “Seda kirjutades ei võetud arvesse, et piirilepingu heakskiitmine Moskvas tähendas Venemaale Balti poliitika muutmist, kuigi oleks pidanud võetama.”

Selle pärast lahkus oma kohalt Venemaa välisministeeriumi kõrgeim Balti poliitika eest vastutanud ametnik. “Kui Tallinna Esko ristitõmbamise järel oli piirilepingu lõpptulemus selline, nagu ta oli, jäid naeruväärsesse valgusse muidugi muudatuste pooldajad Moskvas. Eesti eelis oleks olnud just nende toetamine,” lisab Virmavirta.

Piirilepingu asja ajamine käib nüüd Euroopa Liidu kaudu. Virmavirta soovitab rohkem uurida seda, mida arvatakse Euroopas piirilepingut ajavate riikide väliministeeriumides, mitte kuulata Euroopa Parlamendi retoorikat. “Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid, eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa, samuti Itaalia ja Soome tahavad, et piirileping sõlmitaks.”

Professor hoiatab, et Eesti ei saa lõpuks ka sellest küsimusest stiilipunkte, vaid meelde jääb Vene-suunaline agressiivsus.

Soome ja Eesti suhtumises Venemasse on Virmavirta sõnul oluline erinevus. “Soomes nähakse Venemaad rohkem võimalusena, Eestis rohkem ohuna. Tõde on kuskil vahepeal: seal on nii üht kui teist.”

Eestile on Venemaalt tulev oht olnud professori sõnul poliitiline kapital, mille tõttu Eesti on nüüd NATO liige. “Aga sellest saavutusest kaugemale vaadates tekib probleem, kas tulevikus saab seda ohtu samamoodi kasutada. On raske näha, mida edendab minevikku takerdunud ohupilt, olgu see ajalooliselt ja mentaalselt nii tähtis kui tahes.”

Võib-olla oleks targem rohkem tegelda tänapäeva ja tulevikku suunatud projektidega, küsib Virmavirta.