Goble kirjutab Eesti Päevalehe arvamusveerul, et vananemine on Eestis kõige tõsisem rahvastikuprobleem. ”Selle postmodernistliku demograafilise ülemineku tagajärjed on Euroopas olnud juba ammu teada.”

Riigid, kus vanemate inimeste osakaal on suurem ning kõik muud tingimused võrreldes teiste maadega samad, kipuvad autori sõnul valima vasakpoolseid või vasaktsentristlikke parteisid, kes lubavad eakatele pensionitõusu ja paremat arstiabi.

„Ning ka siis, kui vasakparteisid tabab kaotus, annavad sotsiaaldemokraatlikud väärtused tooni isegi selliste valitsuste juures, mis koosnevad vasakpoolsete oponentidest.”

Eestis on siinse rahvastiku ealine struktuur avaldanud poliitikale tagasihoidlikku mõju — seda on vähendanud teatud asjaolude unikaalne kokkulangevus, nendib Goble.

Radikaalsed turumajandusreformid ja madalad maksud leidsid endale toetajaid lisaks noortele ka eakamatest vanuserühmadest. „Viimase 15 aasta jooksul on eakamate Eesti valijate hulgas võidutsenud rahvuslus, mitte majandushuvid, ning just see võimaldas valitsustel järgida sellist poliitikat,” seletab Goble.

See mudel on hakanud pärast euroliitu ja NATO-sse astumist kiirelt muutuma, nendib autor, sest paljud lääneriikide juhid öelnud, et neid häirivad igasugused natsionalismi- ja rahvusluseilmingud.

Selle tulemusel — ja ka uute välispoliitiliste väljakutsete puudumise tõttu — võib vananev Eesti valijaskond tõenäoselt avaldada survet selleks, et riiki hakkaksid valitsema Skandinaavia-stiilis sotsiaaldemokraadid, kirjutab Goble.

„See ei pruugi olla ju halb: Põhjamaad kuuluvad oma elukvaliteedi poolest — kõigi kodanike jaoks — maailma parimate riikide sekka.”

Ent see muutus pöördumatut taganemist seniselt kursilt. „Vanuseline struktuur muutub riigi poliitilisel maastikul üheks määravaks teljeks — sellal kui välispoliitiline ja rahvuslik dimensioon kahaneb.”

Seni vabaturu-põhimõtete ja “õhukese riigi” eest võidelnud erakonnad peavad hakkama näitama, et tunnevad huvi eakate probleemide suhtes. „Ning sellist arengut pole oodata mitte ühe või teise poliitilise liidri teatud võimete tõttu, vaid eeskätt põhjusel, et Eesti seisab tõepoolest tõsise demograafilise väljakutse ees — riik peab toime tulema vananeva elanikkonna vägagi reaalsete vajadustega, ilma et toodaks ohvriks Eesti võimalust esindada ka edaspidi selle maailmajao üht suuremat majanduslikku edulugu.”