Esiteks paistis, et pankrotivarana käest kätte käinud tööstushoone saab kasutuse, ja teiseks on alla tuhande elanikuga vallas iga uus töökoht hinnas. Neid aga terendas kuus. „Iga töökoha sünd maal on täna ime,” ütleb ta Eesti Päevalehele.

„Krematoorium pole õudus kuubis, vaid nii vaikne ja rahulik paik, et asjasse pühendamata inimene ei pruugi seda üldse tähelegi panna," on Aavikul olukord selge. Pealegi ei kavandata Vanakülasse matusetalitusi. „Lähim maja jääb 240 meetri kaugusele, teises suunas 400, aga sinnagi krematoorium ei paista," räägib vallavanem.

Ent taluperenaine Lii Tee, kes seisab krematooriumi vastaste eesotsas, on suutnud Vanakülast ja ka kahes naabruses asuvast asumist kokku koguda ligi kaheksakümmend krematooriumivastast allkirja, kuigi püsielanikke on seal kolmekümne ringis.

„See on äärmuslik, see pole sobilik, me tahame rahu ja näiteks pagaritöökoja vastu poleks meil midagi," räägib Lii Tee, kes nime­tas krematooriumi ärimehe kombinaadiks, mis taandarendab valla elu. „Mida arvavad lapsed? Kes hakkab siia veel elupaika valima? Mida teha langevate kinnisvarahindadega?"

Tuhastamisasutust kavandav Toomas Veskimäe kommenteerib: „Me vaatasime üle väga palju erinevaid kohti, otsisime hajaasustusega piirkonda, et see kedagi ei häiriks, aga nüüd..." nendib ta.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevaleht Online'is