Valitsus kuulutab välja Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali ideekonkursi

 (13)
MAARJAMÄE MEMORIAAL PIRITA TEE ÄÄRES
Foto: Arno Mikkor

Valitsus kuulutas välja ideekonkursi Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliks Maarjamäele rajatava kommunismiohvrite memoriaali ja ohvitseride mälestusmärgi.

Riigi Kinnisvara AS kuulutab koostöös justiitsministeeriumi ja lähteülesande koostamise töörühmaga välja kommunismiohvrite memoriaali ja ohvitseride mälestusmärgi ideekonkursi ning hiljem ka memoriaali ja mälestusmärgi maastikuarhitektuurilise ansambli rajamise.

Kavandeid saab esitada tänasest alates 30. maini, ütles justiitsminister Urmas Reinsalu valitsuse pressikonverentsil.

Kommunismiohvrite memoriaal on kavas avada Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva auks 2018. aastal. Keskne nõue on, et memoriaalis peavad olema jäädvustatud tapetud kaadriohvitseridenimed, ja nende nimed, kes kaotasid elu laagrites või surid Siberis.

Memoriaali eesmärk on anda inimohvrite mälestus edasi tulevatele põlvedele. Kommunismiohvrid olid Eesti rahvale ja rahvastikule pöördumatu kaotus, mis väärib erilist esiletoomist. Samuti vajavad leinamiskohta inimesed, kelle ohvritest lähedaste matmispaik on teadmata.

1918-1940

Nõukogude Venemaa leninistliku-marksistliku režiimi poliitika Eesti suhtes ilmnes 1918. aasta 28. novembril, mil Punaarmee alustas sõda Eesti Vabariigi vastu. Puhkenud Vabadussõjas langes ja suri ligi 5000 eestlast ja 600 Eestit toetanud riikide kodanikku. Punaarmee poolt ajutistel vallutatud aladel viis kommunistide kontrolli all olev Eesti Töörahva Kommuuni nukuvalitsus läbi massimõrvasid, mille ohvrite arv ulatus 650ni; arreteeriti ja Venemaale küüditati kuni 4000 inimest.


1940-44

Vastuolus rahvusvahelise õigusega korraldasid Nõukogude võimud NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkedes 1941. aasta juunis Eestis sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, millega viidi vägivaldselt Venemaale kuni 36 972 meest, millele lisandusid veel Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sunnitöölaagrite tingimustes hukkus esimese aasta jooksul nälja ja haiguste ning NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi repressioonide läbi vähemalt 10 440 mobiliseeritut. Punaarmees hukkus II maailmasõja lahingutes 9700-20 000 sundmobiliseeritud Eesti eestlast. Vene-Saksa sõja puhkemise järel tabas Eestit uus terrorilaine. Eestis tegutsenud hävituspataljonid, eriüksused ja regulaarväeosad hukkasid kohtuotsuseta või piinasid metsikuste saatel surnuks seniste loetelude põhjal 2446 tsiviilisikut, nende seas arvukalt naisi ja lapsi. Vastupanuliikumise mahasurumiseks korraldatud karistusoperatsioonide käigus põletati maha külasid ning suuremaid asulaid. Suurimad massimõrvad pandi toime Tartus, Kuressaares, Eerikveres ning Kautlas.

Kokku represseeriti 1940-41 Eestis nõukogude võimu poolt 52 750 inimest, kellest tapeti või hukkus 18 090 inimest. Ajavahemikul 1941–1944 hukkus Eestis NSV Liidu lennuväe pommirünnakutes kokku 2409 inimest. 1944. aasta märtsi alguses pommitati kättemaksuks Eesti linnasid, neist suurimaid kaotusi kandis Narva, mis hävitati täielikult ja Tallinn, kus tsiviilelanike vastu suunatud terroriaktis hukkus enam kui 750 inimest. Võitluses Eestisse tungiva Punaarmee vastu langes saksa ja soome üksuste koosseisus tuhandeid eestlasi.


1944-53

Teise Nõukogude okupatsiooni algus 1944.aastal tõi kaasa repressioonide jätkumise. Eesti Vabariigi taastamiskatse 18-22.septembril 1944 suruti punaväe poolt maha, enamik ametisse astunud Eesti Vabariigi liikmetest vahistati. Osa arreteeritutest lasti maha, teised saadeti vangistusse Siberisse. Aastail 1944-1945 vangistati Eestis umbes 10 000 inimest, kellest suur hulk suri kahe esimese aasta jooksul. Erinevatel hinnangutel saadeti 1944-1953 sunnitöö- ja vangilaagrisse 25 000-30 000 inimest, kellest ligikaudu 11 000 tagasi ei pöördunud. Kommunistliku terrori kartuses põgenes nõukogude okupatsiooni eest kodumaalt ja emigreerus läände u 70 000 inimest. Neist hukkus enne sihtkohta jõudmist hinnanguliselt 10%.