Kuulanud presidendi otsust välisteenistuse seaduse väljakuulutamise kohta, on mul selle kohta öelda järgmist. President nõuab oma vetoga riigikogult diplomaadi lähetusel kaasasoleva abikaasa toetuse laiendamist kooseluseaduse alusel lepingu sõlminutele, väites et see tuleneb põhiseadusest ja riigikohtu vastavast otsusest. Ma ei ole presidendi seisukohtadega nõus ei juriidiliselt ega poliitiliselt.

Seadusandja on seadust menetledes selgelt määratlenud, et ei soovi abikaasa staatust laiendada teistele gruppidele. Põhiseadusest ei tulene mingisugust nõuet, et Eestis peaks kooselulepingu sõlminud isikutel olema kõik õigused nagu abikaasadel. Just seda eesmärki presidendi veto teenibki: kui kooseluseaduse rakendusseadust, mille eesmärk oli luua paralleelabielu, ei õnnestunud seadusandja soovimatuse tõttu vastu võtta, siis saavutada sama tulemus läbi valdkonnaseaduste. Ma ei pea heaks praktikaks sedamoodi õigusloomet.

Ka riigikohus pole konkreetselt välisteenistuse seaduse kohta midagi öelnud, meil Eestis ei kehti kohtupraktikas angloameerika pretsedendiõigust. Nii et paralleelabielu kehtestamise reformid on poliitilise diskussiooni, mitte välisteenistuse seaduse küsimus. Seda on varem möönnud ka president: nii kuulutas ta oma otsusega nr. 12 2016 aastal välja välisteenistuse seaduse muudatused, kus oli samuti juttu eksklusiivselt diplomaadi abikaasast ning uuesti tegi seda president oma otsusega nr. 98 2017 aastal täpselt samamoodi, kuulutades välisteenistuse seaduse abikaasat puudutavad sätted välja. Põhiseadus on sama, president on sama, ainult viimane presidendi otsus on presidendi enda varasemate otsustega vastuolus.

Et asi lõbusam oleks, nii on tänase Kersti Kaljulaiu loogikaga vastuolus ka tema enda otsus nr 572 selle aasta maist, millega ta kuulutas välja maareformi seaduse muudatused, kus sisaldus samuti teatud õiguste puhul üksnes abikaasa ja sugulase mõiste. Kokkuvõttes, presidendi otsus on poliitiline, selge eesmärgiga Eestis tõsta päevakorda kooseluseaduse rakendamine ja seeläbi abielu mõiste muutmine ning kasutab ulatuslikult juriidilise aktivismi argumente. See juhtum ei jää viimaseks ning on seetõttu kinnituseks praktilisest vajadusest selguse huvides tagada abielule põhiseaduslik kaitse, nii nagu seda pani ette Eesti Kirikute Nõukogu.