Välisministeeriumi pressiesindaja Armo Vask ütles juhtumit kommenteerides Delfile, et ministeeriumil on väga hea meel, et see juhtum lahenes ja kodanik on tagasi kodus oma pere juures.

"Välisministeeriumi ametnikud aitasid juhtumi lahendamisele kaasa koostöös teiste Eesti ametkondadega ning erinevaid diplomaatilisi kanaleid kasutades," sõnas Vask.

Ühtlasi lisas ta, et välisministeerium soovitab vältida täielikult reisimist Afganistani, kuna riigis valitseb ebastabiilne olukord ja välisriikide kodanike julgeolek ei ole tagatud. Kui aga riigis siiski viibitakse, siis on vaja olla äärmiselt ettevaatlik.

Postimees avaldas eile vaid päev varem Eestisse naasnud Laiapea kirjelduse sellest, kuidas mees sõitis 16. aprillil jätkama Afganistanis elavate nõukogude ekssõdurite elu käsitlevat filmi, kuid tema ja ta sõbra usaldusisik reetis nad kaks päeva hiljem ja rühm Talibani liikmeid võttis mehed kinni.

Laiapea kirjeldas Delfile sündmusi nõnda:

"18. aprilli varahommikuks olin mina ja mu sõber ja tõlk Mohsin leppinud kokku meie usaldusisikuga, et ta viib meid Herati lähedal olevasse väikelinna Shindandi kohtuma nõukogude ekssõduri Mullah Naeemiga. Pealelõunal pidi ta meid kokku viima veel teise ekssõduri Ali Adraskaniga. Teadsime, et Shindand on keeruline koht, mis on suures osas Talibani kontrolli all, kuid otsustasime siiski meie teejuhti usaldada ja minna.

Meie teejuht osutus reeturiks. Shindandi külavaheteel ootas meid kurvi taga Talibani varitsus. Viis automaatidega meest piirasid meie auto ümber ja käskisid meil ümber istuda oma autosse. Meid viidi lähedal asuvasse müüridegqa ümbritsetud alale, viidi siseruumidesse, hakati küsitlema.

Need olid hetked, kus alateadvus otsis ja leidis ainuvõimaliku strateegia toimimiseks - leida nende julmade meeste jõhkra olemuse ja silmavaate tagant üles inimene - luua inimlik side ja kontakt, et vältida vägivalla puhkemist. Ja see õnnestus - kui meid oli kettidega ahelatesse pandud ja õues asuvasse kuuri toimetatud, hakkasid paar nooremat meest tihti meie juures käima juttu ajamas ja oma uudishimu rahuldamas. Meile toodi juua, lubati õues olevasse tualetti, meid koheldi teatud respektiga.

Ta väitis endal olevat andmeid selle kohta, et olen Iraani või Pakistani spioon.

Paari tunni pärast saabus kohale kõrgema astme pealik, kes asus mind küsitlema. Ta väitis endal olevat andmeid selle kohta, et olen Iraani või Pakistani spioon. Keeleoskuseta Euroopast pärit spioon suure kaameraga tolmuses külas teavet hankimas? Muidugi oli see mõeldud vaid hirmutamiseks.

Meid vabastati mõneks tunniks ahelatest, pakuti süüa. Meeste hulgas oli üks 20-aastane noormees, kes ütles end olevat venelase. Kui ta oli 8-aastane, olid tema vanemad temaga koos tulnud Taskendist Herati turule ja seal rööviti laps afgaanide poolt. Kui rääkisin talle, et mul on neli last, neist kolm poega, avaldas ta soovi ka minu pojaks saada. Ja ütles, et pean ta Eestisse kaasa võtma. Kui panin korraks seina ääres end mattidele pikali, et puhata, kattis noormees mu tekiga.

Minu sõber Mohsin - rahvuselt hazara, usutunnistuselt shia-moslem, oli veendunud, et kui imekombel ka mind vabastatakse, siis tema tapetakse kindlasti. Enamus afgaane on sunni-moslemid, kes ei pea shiadest hazaraid õigeteks moslemiteks.

Meid pandi ahelatesse, sunniti auto pakiruumi ja viidi siis paarisaja meetri taha valmis kaevatud haua juurde, automaatidega mehed selja taga seismas.

Paari tunni pärast, juba pimedas, pandi meid uuesti ahelatesse, sunniti korraks auto pakiruumi ja viidi siis paarisaja meetri taha valmis kaevatud haua juurde, automaatidega mehed selja taga seismas. Vastikult madal ja mudane oli see. Mitu sekundit pidime selle haua serval kükitama ja lasku ootama, ei mäleta enam. Jõudsin mõttes jätta hüvasti oma kallitega ja mõelda, kui vastik on saada maetud selle jõhkra maa mudasesse auku, mille isegi koerad võivad lahti kraapida.

Ent see olukord lõppes teisiti - meid kamandati püsti ja viidi kongi hommikut ootama. Varsti tulid kongi kaks meest, kes ütlesid, et meid on maha müüdud teisele Talibani grupeeringule, kellele meid homme üle antakse. Meie hind olevat 100 000 dollarit. Selle raha peame me suutma Eestist hankida.

Hommik. Vene noormees jõuab meile rääkida, et on maha lasknud kümme vangi. See ei meeldivat talle, aga vanemad mehed on teda käskinud. Teine valvur näitab nutitelefonist kümme päeva tagasi üles poodud ISIS-e võitleja pilti. Kolmas osutab sõrmega kõigepealt mulle ja Mohsinile, siis taeva poole ja teeb õla juures ringliigutuse, mis minule seostub poomisega. Alles hiljem mõistan, et see tähendas vabastamist. Ma ei mõista siiani, miks meid vabastati. See ei ole Talibanile omane käitumine. Nad kas tapavad või asuvad lunaraha välja nõudma.

Ja tõesti - meid vabastatakse, kui vabastamiseks saab pidada toimingut, pärast mida veedame järgmised kaks kuud eeluurimisvanglas. Meid viiakse maanteele, jäetakse tee äärde ja öeldakse, et teine auto tuleb meile sinna järele. Minuti pärast jõuab kohale kaks julgeolekukomitee (NSD) maasturit. Kastidest hüppab välja kümmekond meest, kes meid asfaldile suruvad ja käed plastikpaelaga kinni nöörivad. Sall silmadel ja suul, hingata on raske. Prillid jäävad asfaldile - ilma nendeta olen abitu. Autokasti - ja siin vabastavad mehed meie käed ja näod. Ju on nad aru saanud, et me ei ole neile ohtlikud. "Vennastumine", püüd suhelda - tund aega sõituu Heratisse. Lootus, et meid vabastatakse.

Vangid, kelle hulgas on inimröövleid, talibe, mullasid, palgamõrvareid ja suur hulk täiesti süütuid inimesi - neis kõigis leidub headust, mida minuga jagada.

Herati eeluurimisvangla üksikkong, ülekuulamised. Kolm päeva lootust, et see kõik lõpeb peagi. Ja siis, laupäeval, 22. aprillil antakse meile selga meie oma riided, mis Herati hotellist on ära toodud. Meid viiakse lennujaama ja me lendame koos saatjaga Kabuli. Lennukis õnnestub mul ühelt healt inimeselt laenata telefon ja kirjutada valmis lühike sõnum oma lähedastele - olen elus, olen terve, meid viiakse Kabuli, meid hoiab kinni Afganistani KGB. Informeerige välisministeeriumi. Hiljem koju jõudes kuulen, kui palju sellest abi oli.

Kabuli eeluurimisvanglasse nr 501. Kaks kuud tihedalt täis tuubitud kongides. Ülekuulamised. Teadmine, et mul on vedanud - mind ei piinatud ega sunnitud alla kirjutama fabritseeritud süüdistustele. Piinamine on tavaline asi selles vanglas. Teen endaga tublisti tööd. Kaksteist tundi joogat, paigalkõndi, mediteerimist, palvetamist, argentina tango sammude harjutamist päevas. Ruumi selleks on üks ruutmeeter. Meie kongi pikkus 450 cm ja laius 185 cm. Meid on seal vahelduva eduga 9-12 meest. Ootus ja lootus. Ülekuulamised. Kambris on inglise keelt rääkiv noormees - talib, hariduselt arst. Veendunud terrorist. Kuid mind ta hoiab. Kõigis kolmes kambris, kus kahe kuu jooksul viibisin, olen hoitud kaasvangide poolt. Olen nende jaoks külaline. Vangid, kelle hulgas on inimröövleid, talibe, mullasid, palgamõrvareid ja suur hulk täiesti süütuid inimesi - neis kõigis leidub headust, mida minuga jagada.

Ma ei mõista siiani, miks meid vabastati. See ei ole Talibanile omane käitumine. Nad kas tapavad või asuvad lunaraha välja nõudma.

16. mai. Kohtumine Briti konsuliga. Kolm minutit telefonikontakti mu armastatud naisega ja välisministeeriumiga. Suur kergendus - kodus tegutsevad mu lähedased ja kümned inimesed minu vabastamise nimel. Alles siin kodus saan teada, kui paljud inimesed aega ja vaeva mõõtmata minu abistamiseks tööd tegid. Olge te kõik tänatud.

Paar nädalat hiljem - otsus, et olen süütu - minu juhtum ei lähe kohtusse.

Vabanemise saaga - viimastel nädalatel saan vanglaülemalt korduvalt lubadusi, et mind vabastatakse paari päeva jooksul. Paarist päevast saab iga kord - nädal - järgmise kohtumise ja lubaduseni. Siiski - 13. juunil viiakse mind lennujaama kinnitusega, et kuigi mu viisa on aegunud, lubatakse mind riigist välja. Piirivalvurid välistavad selle täiesti. Tund aega rasket piina ja raevu - olen vaba ja luban endale oma tunnete kontrolli alt välja. Sõiman mind saatnud ametnikke. Neil oli mitu nädalat aega mu viisa korda ajada. Pool tundi enne lennuki väljumist on vanglaülem saanud lennujaama ülemalt nõusoleku, et mind lastakse riigist välja. Inimesed lähevad juba lennukisse. Ma olen lennukis, ma lendan. Ma ei vaata aknast välja selle maa poole, kuhu ma enam kunagi tagasi ei lähe.

Film tuleb - 2016. aasta novembris filmitud materjali põhjal. Ilmselt jõuab filmi lisaks kunagi vangi langenud nõukogude ekssõduri loole ka ühe teise vangi lugu. See teine vang olen mina."