Välismaalt Eestisse tööle tulija valusad kogemused: kinnisvarakuulutusi hakkasime lõpuks kutsuma Schrödingeri korteriteks

 (336)
LENNUK. WELCOME TO ESTONIA MÄRK
Foto: Ingmar Muusikus

Justin Zehmke töötab copywriterina Eesti tehnoloogiaettevõttes Pipedrive. Ta kolis Kaplinnast Tallinnasse koos naise ja lapsega ning kirjeldab Memokraadis väga värvikalt keskkonnavahetuse kitsaskohti alustades absurdini küündivast bürokraatiast ja röövellikest pankadest ning lõpetades haihtuvate üürikorterite ja rassistlike lasteaedadega.

Ühena veidramatest paistab silma kooselulepingu teema. Zehmke ja tema lapse ema on nimelt abiellumise asemel koosellunud – endisel kodumaal on need perekonnaseisud õiguslikult samaväärsed. Ka Eestis on kooseluseadus vastu võetud ja kehtima hakanud. Ometi nõudis Eesti, et pere taotleks endiselt kodumaalt tõendi, et nad pole abielus ja abielluksid Eestis. See väike „lisaasjaajamine“ selgus aga alles siis, kui nad perega juba siin kohal olid.

„Kui selgub, et meie kooseluleping oli tegelikult piisav alus minu elukaaslasele elamisloa andmiseks, kas mul on siis võimalik kaevata riik kohtusse, et nõuda välja kulutused, mille olin sunnitud sellise puuduliku kommunikatsiooni tõttu tegema?“ küsib Zehmke lõpuks. Ta täpsustab, et on nüüdseks migratsioonibüroos asju ajanud ligikaudu seitsme erineva inimesega ja kogemused on suuresti erinenud. „Vähemalt neli neist olid sõbralikud, abivalmid ja mõistvad. Nad näevad selgelt, et nende tööks on aidata inimesi, kes taotlevad seaduslikult elamisluba. Ülejäänud kolm kogemust nii head ei olnud. Olen kogenud kõike alates otsesest pahatahtlikkusest kuni vaenulikkuseni. Antud protsessis, mis põhineb kehtestatud seadustel ja reeglitel, ei tohiks ju ometi määratavaks saada see, kas sinu vastas istuval inimesel on halb tuju, või see, et sa lihtsalt ei meeldi talle?“ Samuti on tema sõnul välismaalasi Eestisse tööle kutsuvad veebilehed kaldu turunduse poole ja kujutavad üleminekut lihtsamana, kui see tegelikkuses on.

Pangarööv

Seotud lood:

Peale selle röövis pank Zehmkelt 250 eurot konto avamise eest. „Samal ajal kui kogu immigratsioonisaaga käis, olin ma juba alustanud tööd ja tahtsin ka palka saada. Seega läksin panka, näpus tööleping, üürileping ja pass. Olin kuulnud sellest, kui lihtne on Eestis pangakontot avada, ja lausa ootasin selle protsessi läbimist. Lõuna-Aafrika pangad on kogu maailma mõistes esirinnas oma positsiooni kuritarvitamises, raha varastamises ja klientidel naha üle kõrvade tõmbamises. Nad on nii kurikuulsalt halvad, et ükskord lasi üks klient protestina halva teeninduse vastu pangas lahti trobikonna madusid ja temast sai omamoodi rahvuskangelane. Seekordne kogemus saab olema hea vaheldus. Lööge mind oma esimese maailma teenindusega pahviks. See on see, milleks ma Euroopasse tulin." Selle asemel nõudis pank talt konto avamise eest 250 eurot.

"Ma olin šokis. See on väga suur summa lihtsalt konto avamiseks. Mulle öeldi, et ma võin oodata, kuni oma ID-kaardi kätte saan, ja pärast seda oleks konto avamine tasuta. See hetk aga võinuks sel ajal saabuda alles 60 päeva pärast ja ma tulin Eestisse tööle, mitte sõltumatult rikka turistina vaateid nautima. Mul oli paratamatult kontot vaja ja lükkasin ka selle kulutuse oma võlakoormale otsa, andes mu kord austusväärsele Lõuna-Aafrika krediitkaardile korraliku keretäie."

"Järjekordne meeleheitel inimeste julm ärakasutamine. Pangad teavad täpselt, et välismaalastel pole valikut – neil on vaja arveid maksta ja ka nende palk tuleb kuhugi üle kanda – ja pressib välja neilt täiesti röögatu summa. Tundsin end vägagi koduselt. Pole midagi, mis meenutaks mulle rohkem Lõuna-Aafrikat, kui üks korralik pügamine panga poolt."

Kas tõesti rassifiltriga lasteiad?

Samuti oli perel probleeme lasteaiakoha leidmisega. „Leidsime teise lasteaia, millel oli vaba koht, ja meid kutsuti õpetajatega kohtuma. Lasin igaks juhuks kolleegil, kes neile minu eest helistas, korduvalt üle küsida, kas neil on just praegu vaba koht. Mitte mõne kuu pärast. Mitte järgmisel aastal. Praegu. Nad kinnitasid meile, et on. Lugu muutus kohe, kui me kohtumisele saabusime. Meile öeldi, et võime kandideerida järgmisel aastal ja et avalduse vormi leiame kodulehelt. Või minna sinna teise kooli, mis on vaid mõne kvartali kaugusel,“ kirjeldas Zehmke ja lisas, et ei tea, kas seda on üldse asjakohane mainida, aga mu elukaaslane on India päritolu. „Kas asi võis olla selles? Kas see on tõesti rassi küsimus? Kas asi on selles, et me rääkisime ainult inglise keelt?“ küsis ta.

Zehmke kogemuse ja ettepanekuid saab täismahus lugeda siit.