Vali ise: usuõpetus või maailmavaateõpetus
Kaplinskit häirib, et usuõpetust kipuvad tuliselt toetama meie parempoolsed, sageli endise komparteilise taustaga poliitikud, kes Jeesuse õpetuse sotsiaalset poolt ignoreerivad. „See kahandab veel enam meie ühiskonna solidaarsust ja sünnitab inimestes veel enam sarkasmi poliitika, kiriku ja religiooni vastu,” nendib Kaplinski. „Rõhuasetus kristluse sotsiaalsele, inimlikule poolele aitaks neid vastuolusid leevendada ja ületada.”
Kristlusel, Jeesuse õpetusel on kaks põhiaspekti, seletab Kaplinski. Esiteks inimlik, sotsiaalne. „Jeesus kuulutas ligimesearmastust, tänapäevase sõnaga solidaarsust, ja mõistis vanade prohvetite jälgedes hukka rikastumise, vaeste ja kaitsetute ekspluateerimise, isegi eraomandi,” seletab Kaplinski. „Selle mõistmiseks ei pea olema usklik, ei pea olema mingi kiriku liige. Aitab sellest, kui olla lihtsalt inimene.”
Teine Jeesuse õpetuse aspekt on usuline. „Jeesus jutlustas usku, usaldust Jumala ja tema õigluse vastu,” kirjutab Kaplinski. „Kas ta kuulutas end messiaks, Jumala ainusündinud pojaks, lunastajaks, on vaieldav. Seda ei saa tõestada, seda saab uskuda või ei.”
Tänapäeva riigis on vaadete erisuse tõttu väga raske leida ühiskonna usulist konsensust, ühist usuplatvormi, sõnab Kaplinski. Ühiskonda lõhestavaid käredaid vaidlusi usuõpetuse kasu, kahju või vormi üle pole tema sõnul vaja. „Usu- või usundiõpetus võiks selletõttu jääda vabatahtlikuks aineks, selle pealesurumine ei too kasu kellelegi, ka kirikule mitte.”