Valdo Randpere: kuigi see ei lähe liberaalse maailmavaatega kokku, tuleb kiirlaenufirmade tegevusala ohjata
„Kuigi see ei lähe liberaalse maailmavaataga kokku, tuleb seda tegevusala ohjata,“ rääkis Reformierakonda kuluv õiguskomisoni liige Valdo Randpere seaduse vastuvõtmise järel Delfile. „Inimesed jäävad oma kodudest ilma tänu sellele, et nad oma laenusid ei suuda ohjata ja paljudel juhtudel on viimane piisk karikas olnud kiirlaenufirmast võetud laen.“
Randpere sõnul on tal kiirlaenufirmade ärimudelit väga ebamugav vaadata. „Arvestatakse sellega, et suur osa inimesi ei suuda oma võlgu tasuda. Samas arvestatakse, et teised kes tasuvad, maksavad ka selle osa kahjumist kinni,“ kõneles Randpere. „See on hästi südametu valdkond ja juba antiikajal oli liigkasuvõtmine Rooma õigusega keelatud.“ Liigkasuvõtmise mõistet Eesti seadusandlus ei käsitle.
Kiirlaenufirmade tegevuse piiramine on Randpere sõnul samas otsapidi ka ettevõtluse vabaduse kärpimine. „Inimesel peab jääma mingi osa vabadust ja vastutust, sest kui piirangud on väga detailsed, siis leiutatakse viise kõrvale hiilida. Ei saa ju lõpuni ära keelata inimestel loll olemast ja võtmast seda laenu, aga seda turgu tuleks siiski ohjata,“ kõneles ta ja viitas, et juba praegu vormistatakse kiirlaen paljudel juhtudel eraisiku laenuna ja sel juhul ei ole laen üldse võlaõigusseadusega reguleeritav, lisaks on firmadel veel seadusest väljapugemise auke.
Randpere sõnul ei ole laenuvõtjad firmadega võrdses seisus, sest kiirlaenufirmad ise ei riski praegu millegagi. „Tõsist sanktsiooni praegu ei ole, välja arvatud trahv, aga nad rehkendavad selle trahvi ka oma intressi hulka,“ rääkis ta.
Esialgsed miniatuursed muudatused
Randpere sõnul algas seaduse muutmise protsess aasta alguses. Reklaamiseaduse muudatusega tahetakse kiirlaenu reklaami piirata selliselt, et see poleks ahvatlev ja ei müüks pillavat elustiili, vaid oleks pelgalt informatiivne.
Võlaõigusseaduse muudatuse eesmärk on panna laenu pakkujad rohkem tegelema sellega, et laenu taotleja on võimeline laenu üldse tagasi maksma. Samuti peaks piirang tähendama, et kiirlaenu poleks võimalik saad ilma näost näkku kohtumata, sest laenuandja peab dokumenteerima kogu info. Otsesõnu ei ole see nii seaduses kirjas, aga laenuandja kohustus kohtus laenu tõendada, sunnib teda ka infot koguma.
„Tõestamise kohustus, et krediidi andmisel on välja uuritud kogu informatsioon, jääb krediidi andjale, mitte krediidi võtja ei pea seda tõestama,“ selgitas Randpere muudatuse sisu. „See tähendabki, et laenu andjal tekib suurem dokumenteerimise kohustus.“
Muudatused hakkasid kehtima 1. juulist. Uute reklaamidega peavad firmad turule tulema alates 1. oktoobrist ning kasinad ja karsked reklaamid enne jõule valmis olema.
Randpere möönis, et esialgsed muudatused ei ole veel piisavad ja tema hinnangul peab muudatusi tegema rohkem. „Võib-olla panna kiirlaenuandjad finantsinspektsiooni kontrolli alla,“ pakkus ta ja lisas, et esialgsetel aruteludel on rahandusministeerium olnud selle ettepaneku suhtes tõrjuv.
„Komisjonis oli ekspertidega ka diskussioon, kas panna peale dokumenteerimise kohustus võla vormistamisel, et laenu taotlejat on informeeritud ikka kõigist laenuga kaasnevatest kohustustest ja riskidest,“ rääkis Randpere, kelle sõnul on soomlaste eeskujul juttu olnud ka krediidikulukuse määra ülempiirist.
Jälgida tuleb Soome karmi tegevuse mõju
Nimelt jõustus 1. juulist Soomes seadusemuudatus, mis sätestab krediidikulukuse määra ülempiiriks 51 protsenti. Randpere sõnul kehtib Eestis praegu soovituslik heal taval põhinev krediidikulukuse määra ülempiir, mis on tarbijakrediidi intressi kolmekordne määr ehk umbes 100 protsenti. Tegelikkuses on interssimäärad aga hulga kõrgemad.
Soome kasutab Eestist erinevaid termineid ja vaatlevad aasta koguintressi. Nende reaalne krediikulukuse määr on olnud ca 900 protsenti. Randpere sõnul on oluline jälgida, kuidas Soomes kiirlaene ohjatakse ja kuidas 1. juulist jõustunud piirmäär tegelikkuses tööle hakkab. Eesti jälgib Soomes toimuvat ja tuleb teema juurde tagasi.
„Arvatakse, et kiirlaenufirmad põgenevad selliste tingimustega Soomest ära,“ sõnas Randpere, kes ise ei ole selles väga kindel. „Hirm on see, et laenu andjad leiutavad nii palju uusi makse, et see piirang nagunii ei toimiks. Kui see muudatus Soomes aga toimib, siis miks mitte seda seadust kopeerida.“
Muudatustega kaasnevad uued ohud
Kui panna paika kindel intressimäär, siis võivad laenuandjad hakata tõstma teenustasusid ja muid lisatasusid. Seepärast on oluline fikseerida just krediidikulukuse määr, mis hõlmab kõiki laenuga seotud kulusid.
„Kui aga panna krediidikulukuse määrale piir, siis tuleb lugeda ka kindlustusmakse krediidikulukuse määra hulka ja näiteks kui keegi pikendab oma auto liisingut, siis arvestatakse ka kindlustusmakse krediidikulukuse määra hulka, kui kindlustus võetakse liisnguandja kaudu,“ tõi Randpere näite kaasnevatest mõjudest. „See on nii keeruline teema,“ möönis Randpere ja lisas, et riigikogu komisjon on järjest kohtunud kõigi osapooltega.
„Me võtame praegu ette ja teeme muudatused, mis on hädavajalikud selleks, et natukene seda turgu ohjata,“ ütles Randpere. Ehkki need on miniatuursed, tõdes Randpere, et suveks rohkem ei jõua. Sügise jooksul lubas Randpere komisjonis ette võtta kiirlaenufirmade järelevalve ja registreerimise vajaduse teema, millega seoses on hetkel täiesti reguleerimata inkassofirmade tegevus, mida ta ise nimetas „täielikuks džungliks“.
Riigikogu muutis mai lõpus õiguskomisjoni ettepanekul valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega täpsustati võlaõigusseaduses sisalduvat tarbijakrediidilepingutele kohalduvat vastutustundliku laenamise regulatsiooni ning reklaamiseaduses sisalduvat tarbijakrediidi reklaami regulatsiooni.
