Inimene on jäänud inimeseks. Erinevad patud võtavad erinevaid vorme, aga inimese olemus oli patune 2000 aastat tagasi ja vägagi võrreldav sellega, mis on täna. 2000 aastat tagasi ei saanud mõni inimene televiisorist tundide viisi pornograafiat vaadata, pangale raha tagastamata jätta jne, aga põhilised eksimused on ikkagi samaks jäänud, ütles Tammsalu Tallinna ajalehele Pealinn antud intervjuus.

Kahtlematult on Eestis tõsiseks probleemiks alkoholism ja nüüd juba ka uimastid. Lisaks sellele liigub nii visalt edasi kõige halva piiramine. On selgelt öeldud, et kui alkoholi hinda tõsta ja kättesaadavust raskemaks teha, siis muutuvad need pahed igas ühiskonnas väiksemaks. Olen elanud Kanadas ja Šotimaal ning käinud ka mujal, kuid ma ei ole näinud kusagil, et alkoholi müüakse samas poes ja samas sektsioonis, kus müüakse laste komme. Meil aga küll. Kuhu veel …? Siin võib küll Tallinnale au anda, et linn on hakanud tõsiseid ja teravaid samme astuma. Minu meelest peaks kogu riigis müügikohtade arvu tunduvalt vähendama. Muidu me joome ennast segaseks, vigaseks ja surnuks.

Verbaalne ärategemine stressiallikana

Ma rõhuksin sel aastal eriliselt ärategemisele ja halvasti ütlemisele, hävitamisele sõna kaudu. Siin on vaja väga tõsiselt tagasi tõmmata. Inimesest halvasti rääkimist, inimeste haavamist, inimese südame ja närvisüsteemi hävitamist, kokkuvõttes inimese hävitamist näeb täna väga palju. Praegu räägitakse, et mõni bakter saab hakata inimest hävitama siis, kui inimese organism on nõrk ja inimesel on stress. Aga millest tuleb stress.

See tuleb ka siis, kui sulle ikka pidevalt halvasti öeldakse, kui sind pidevalt hävitatakse. Siin peaks igaüks omale silma vaatama ja ka iga ajaleht omale silma vaatama, et kas ei olda liiga kaldu ühele poole. Lahmitakse ainult ühele poole, kirjutatakse, et ainult teise partei omad on kõige lollimad, kõige suuremad vargad jne. Ajakirjandus on võtnud liiga palju võimu, et inimesi hävitada, et neist halba kirjutada ja kollaste pealkirjadega müüa negatiivset. See hävitab tegelikult väga palju inimest.

Kes maksab kinni need arstikulud, kes maksab need operatsioonid ja matusekulud. Ma olen ise kogenud, mida tähendab see, kui sind hakatakse lehe kaudu tümitama. Isegi kui me ise suudame palju välja kannatada, on meie ümber need inimesed, kes ei kannata kõike välja.

Õnne valemiks on kokkuhoidlikkus

Eesti inimesele on väga omane virisemine ja vingumine. Nii palju virisemist ja vingumist ei ole ma ühelgi teisel maal kohanud. Ligikaudu aasta Kanadas elamist aga näitas, et sealsed eestlased on ülimalt optimistlikud ja tänulikud. Virisemine ei ole nähtavasti ainult meie rahvuse eripära, vaid selles on oma osa 50 aastat kestnud nõukogude võimul.

Ma olen näinud inimesi, kes räägivad, et neil pole üldse raha ja nad üldse välja ei tule ning riik on halb ja linn on halb ja keegi ei anna raha, aga siis heliseb telefon ja inimene võtab välja telefoni, mis maksab 400-500 eurot. Siis ma olen südames öelnud, et jätka samas vaimus ja siis pole sul varsti süüa ka enam. Meil on selles asjas vaja väga tõsiselt oma mõtlemist muuta. Minu hea sõber Anu Raud on öelnud, et õnne valemiks on kokkuhoidlikkus.

Kirikus me räägime väga palju tänulikkusest. Näiteks matustel ma rõhutan väga palju, et meil on põhjust olla tänulikud. Me ei pea ainult taga nutma, et keegi on läinud, vaid me saame vähemalt sel päevalgi olla tänulikud, et inimene on olemas olnud ning meie jaoks midagi tähendanud ja teinud. Me ei märka seda.

Inimene peab ära surema, et me teda kiidaks, inimene peab olema ülikriitilises seisus haiglas, et temast hakataks hästi rääkima. Miks on see nii? Me mõtleme ja räägime ennast õnnetuks. Me ei ole tegelikult õnnetud. Me oleme maailma paljude rahvaste hulgas oma elatustasemelt esimese 10 protsendi sees.

Vaimsed asjad tuleb korda saada

Küllap see murrang on toimumas. Üks osa inimesi on ilmselt ära tüdinud majanduse mantrast, et kui majanduse ja rahaga kõik korda saab, siis kõik muu läheb iseenesest korda. Maailma ajalugu on näidanud, et selleks ajaks, kui majandusega kõik korda saab, on kõik muu juba lagunenud, sest inimesed kasutavad majanduslikke võimalusi valel otstarbel.

Kui inimeste elu muutub majanduslikult väga lihtsaks, siis hakkab tavaliselt tulema väga palju vaimseid ja hingelisi probleeme. Ei ole kuulnud, et Siberis, kus inimestel oli tõeliselt raske, oleks olnud enesetappe. Inimesed on hakanud tänaseks nähtavasti mõistma, et vaimsed asjad tuleb kõigepealt korda saada ja siis tulevad ka materiaalsed järele. Mitte iialgi ei saa see olla vastupidi.