Vahtre annab teadlastele pasunasse
Vahtre jääb enda juurde ja väidab, et eesti rahva olemasolust võiks kõnelda juba Rooma impeeriumi päevil. “Selline seisukoht koorus välja arutlusest Eestile spetsiifiliselt eripärase kalmetüübi, nimelt tarandkalme ilmumisest tol kaugel ajal. Ühe konkreetse nähtuse leviala annab tunnistust: välja oli kujunemas omaette kultuuriväli või lihtsamalt öeldes eesti rahvas, mida piirkondlike erinevuste kõrval ühendasid ühised uskumused, kombed, keel ja usutavasti ka teatav kokkukuuluvustunne. Muidugi ei tähenda see veel, et toonased eestlased oleksid pidanud isamaalisi kõnesid või laulnud isamaalisi laule.”
Vahtre palub luba küsida: miks peaks olema eesti rahvast kõnelemine Rooma ajaga seoses täiesti kurioosne? “Tollal oli maailmas palju rahvaid, keda me tunneme antiikautorite kaudu nimepidi, teame üht-teist nende eluolust ja tegemistest, nii et põhimõttelist takistust ei tohiks nagu olla. Kas asi on siis selles, et goodid, frangid, etruskid, kreeklased, juudid jpt juba olid, aga eestlasi veel ei olnud?”
Ajaloolane viitab Läti Hendrikule, kes juba eestlastest kõneles. “Ilmselt meie esivanemad ise seda nimetust (eestlased — toim.) ei kasutanud, kuid see on siin viimase tähtsusega. Loeb hoopis, kas eksisteeris ühistunne, vaimne ja emotsionaalne “meie”. Kroonik Henriku tekst, samuti teised ajalooallikad (nt vanem riimkroonika) ei jäta kahtlust, et eksisteeris. Kui on olemas teatavate omadustega kultuuriväli, siis ongi olemas rahvas.”
Läti Hendrik kirjeldab küll 13. sajandit, aga miks ei võinud emotsionaalne “meie” eksisteerida ka Rooma ajal, küsib Vahtre. “Ega Eesti asukad siis tollalgi koopas või puu otsas elanud! Nad elasid üsna samamoodi kui teised Euroopa… rahvad: harisid põldu, pidasid jahti, ajasid omavahel juttu ja vahetasid uudiseid ning arvamusi. Muu hulgas levis niimoodi too kuulus tarandkalme, andes tunnistust, et maailmapilt oli suurtes joontes ühine. Ja mis eriti oluline, ühine oli ka keel — keel, mis ei erinenudki nii hirmsasti tänasest eesti keelest.”
Vahtre püüab aimata, mis takistab teadlastel neid inimesi eestlasteks või muinaseestlasteks nimetamast. “Esiteks eeldus, et Rooma aja ja muistse vabadusvõitluse vahel toimus nii ulatuslik murrang, et kultuurivälja järjepidevus katkes, vana identiteet hävis ja seega ei saa kõnelda ühest ja samast rahvast.”
Samas märgib ta, et arheoloogilised leiud kõnelevad küll 1. aastatuhande teise poole segastest ja rahututest oludest, kuid mitte totaalsest murrangust. “Esemed muutusid, aga tänapäeval muutuvad nad palju kiiremini. Näiteks ei leia tulevased arheoloogid 1970. aastate kihtidest ühtki mobiiltelefoni, aga 1990-ndate omadest juba hulgi. Kummatigi on rahvas seesama, sest kultuuriväli on kestnud katkematult.”
Teiseks, arvab Vahtre, eitatakse eesti rahvuse olemasolu kauges minevikus mingil ideoloogilisel põhjusel. “Rahva/rahvuse mõistet ei taheta kasutada, pidades seda ą priori millekski alaväärseks või aegunuks. Millekski, mis ei vasta tänapäeva teaduse nõuetele ega rahvusvahelisele tasemele, ei ole küllalt postmodernistlik ega pluralistlik, ei paljasta kodanluse võimuambitsioone ega dekonstrueeri küllaldase otsustavusega diskursust. (Viimane oli iroonia.)”
Vahtre tunnistab ausalt: “Selline ideoloogiline punnitamine kõige rahvusliku salgamise nimel on minu silmis vaid üks intellektuaalne perverssus. Sellele pani aluse Karl Marx, kes leidis, et rahvuslus on midagi “lollide ja vürtspoodnike” jaoks, tema seisukohtadel ei lasknud ununeda terve plejaad 20. sajandi vasakpoolseid mõttehiiglasi, kelle suuruses kahtlemine ajab mõnegi tänase eesti intellektuaali vahkvihasse. Nähtust tervikuna nimetas üks hollandi ajakirjanik hiljuti tabavalt “poliitiliselt korrektse mõtlemise vähkkasvajaks”.”
Sellel vähkkasvajal pole mingit pistmist teaduslikkusega, usub Vahtre. “Kes leiab, et eesti rahvast kõnelemine enne 19. sajandit on kurioosne, leidku terviseks, aga kui ta soovib väidelda teaduslikult, siis põhjendagu veenvalt, miks. Seniks lubage mul arvata ja teistelegi öelda, et rahvad olid olemas juba väga ammu, on täna ja saavad olema ka homme.”.
