Vahetustudengid Portugalis: uskumatu, kui õnnelikuks teeb palaval päeval leitud veekaev!

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ programmiga välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas erinevad paigad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkavad Eesti Maaülikooli tudengid Erik Toomemägi (eriala: energiakasutus, magistri II kursus) ja Egon Hermanson (eriala: tootmistehnika, magistri I kursus). Tudengid alustasid oma Erasmuse semestrit Portugalis Castelo Brancos.

Mõtted Algarvesse minekust kummitasid meid juba varem ja nüüd viisime selle ka ellu! Tegemist on kõige lõunapoolsema provintsiga Portugalis, mille ehk kõige tähtsamaks sümboliks on sealsed imekaunid rannad. Nagu juba öeldud, siis planeerisime seda juba pikalt - kokku oli meid lausa 20. Kuid millega minna? Ikka rendiautodega. Meie rentisime oma auto täpselt päev enne minekut ja järgmine päev saime endale uue sõbra - Fiat Panda.

Alguses tundus natuke uje olevat, kuid mida aeg edasi, seda suuremad sõbrad meist said. Reisi lõpus me ei soovinud temast loobuda. Ühiselt koos veedetud ligi 1000km tegi oma töö.

Teel nägime imeilusat loodust, mägesid, ojasid, jõgesid, päikeseloojanguid jne. Teekond sinna oli lihtsalt vapustav. Mainimata ei saa jätta ka seda, et suur osa ajast saadeti Whatsappi vahendusel erinevaid audiosõnumeid. Alltoodud pildil on kaev, põhimõtteliselt in the middle of nowhere avanes võimalus võtta tasuta joogivett. Sel hetkel, kui oma veevarusid täiendasime, oli ca 35 kraadi + järgmisse asulasse 100km. Uskumatu, kui õnnelikuks võib niivõrd väike asi teha.

Neiu jäi sokkideta
Esimese päeva veetsime Albufeira hostelis Rich and poor, kus ühe öö maksumus oli 14 eurot. Väga okei koht iseenesest, sest asus praktiliselt kogu melu keskel. Seal kohtasime ühte neiut, kes andis omapoolse soovituse minna järgmisel päeval Lagosesse. Kuid enne minekut tuleb kohaliku kultuuriga tutvuda. Seega, leidisime kogu seal olnud Erasmuse kambaga oma tee kohalikku ööellu. Jalutasime liivarannal ookeani saatel. Sealt edasi leidsime oma tee väga erinevatesse kohtadesse, millest räägime teises kohas...

Aga koht, kuhu meil rangelt soovitati minna asub ca 45 km kaugusel Albufeirast. Ta näitas sellest kohast erinevaid pilte ning siis mõistsime üheskoos, et peame sinna minema.
PS! Me vist kogemata haarasime selle neiu sokid kaasa.

G-punkti hotell
Teisel päeval läheme Lagosesse! Pestud, kustud, kammitud, asusime teele. Kuid enne veel väike shopping. Ostsime vist tõesti igasugust manti. Kusjuures leidsime veini, mis maksis 89 senti. Ja see polnud paha. Ilmselt kahvatusid sellise lause peale nüüd küll kõik veinieksperdid. Kuid siiani oleme leidnud, et lihtsuses on võlu.
Kuid nüüd, teele! Pärast tohutul hulgal ringteede läbimist jõudsime kohale. Ja loomulikult ei viitsinud me hakata ööbimise asjaga tegelema, vaid suundusime otse randa.

Kuna väsimus andis tunda, otsustasime hosteli poole liikuma hakata. Leidsime endale huvitava hotelli nimega Gspot. Jah, see oli hosteli nimi. Kusjuures hostel ise oli päris lahe. Selgus, et tegu on noortehosteliga, kus enamjaolt backpacker'id. Meid võeti ilusast vastu, 30 minti hiljem algas power-hour ja pärast seda pubituur.

Lagose erinevates pubides kambakesti ringi liikudes juhtus nii mõndagi. Seda nii halvast kui ka heast küljest, mis kõige tähtsam. Õhtu, oi imeline. Imelised inimesed, imeline linn ja imeline koht. Seal viibides leidsime ühe huvitava lause, kohast kus poleks seda oodanud. Samas seal viibides tekivad alati head mõtted.... (kui keegi ei mõista, siis tegu oli WC seinaga).

Eestlannale lapse teinud mees
Teel sinna kohtasime mitmeid inimesi, kes olid väga uudishimulikud ja tahtsid meiega väga vestelda. Nice to meet you guys, but now we are really going home.
Seda lauset pidime kasutama rohkem kui kaks korda. Kuid järsku leidis aset üks müstiline sündmus. Me kõik teame ütlust: "Maailm on väike". Saime kinnitust, et see tõesti peab paika. Kohtasime ühte lõbusat meesterahvast. Saades teada, et oleme pärit Eestist, hakkasid kuti silmad sõna otseses mõttes särama, suur naeratus suul. Selgus, et tal on kunagisest suhtest Eestis laps. Wow, really? Ja see polnud mingi bullshit, sest tüüp hakkas rääkima Tartust ja oma seiklustest Eestis. Veel teadis ta nimetada tolleaegset Eesti peaministrit Andrus Ansipit ja palju muudki.
Ülilahe!

Meie viimased tunnid maapealses paradiisis hakkasidki vaikselt läbi saama. Kuid enne seda oli vaja veel viimast korda randa nautida. Selgus, et Poolakad olid leidnud kalju, millelt alla hüpata:

Antud kalju, millelt alla hüppasime, oli ca 10-12m kõrge. Peaaegu kõik hüppasid vähemalt korra alla. Selle kohta on jäädvustatud video:

Kokkuvõtteks võib öelda, et jääme igatsema maapealset paradiisi. Koht oli lihtsalt epic. Leidsime, endale uue laheda mänguasja.

Järgmisena näide, kuidas kasutada ülal toodud instrumenti.

Tegelikult on vahepeal toimunudki nii mõndagi, on olnud niivõrd kiire, et kui aus olla, siis ei ole jõudnud koduski olla. Rääkimata blogi kirjutamisest ja riideid kuivamast võtmast. Küsite millega tegeleme? Kool ja erinevad üritused. Näiteks punase kuu vaatamine, erinevad sünnipäevad, jalka hispaanlastega, kohaliku melu nautimine jne.

Lisaks sellele väike video Castelo Brancost:

Loe ka Eriku ja Egoni oma blogi.