Esmaspäev
Kool. Õpetaja hilines circa 20 minutit, ei olnud väga üllatav. Teeme grupitööna filmi ja näitasime õppejõule oma töö esimesi vilju. Ta ei paistnud väga õnnelik ei meie ega ka teiste gruppide tööde üle. Ei tea, kas see on mingi tema strateegia, et meid veel rohkem pingutama panna või ongi me töö vilets? Samas, mida sealt ikka oodata, kui me pole isegi rolle korralikult ära jaganud – kõik on korraga stenaristid, produtsendid ja režissöörid. Ainult kaamera on õnnestunud mul sujuvalt enda käes hoida. Aga jah, kogu see tööprotsess on väga kaootiline olnud. Me film vajab rekvisiitidena palju lilli ja nendega seotud esemeid. Pidime pühapäeva hommikul kell 10 kohtuma, veerand tundi varem selgus, et neiud, kes lillepoest läbi minema pidid, ei näinud oma teel ühtegi lillepoodi ja ma jooksin lähedalasuvasse parki, et salaja põõsastelt mõned näpata, samal ajal endale kogu aeg korrates: “keegi ei tunne mind siin, ma võin teha mida tahan, olgu nii piinlik kui tahes”. Kunsti nimel. Ma loodan.

Naljatasin eelmises postituses, et annan teada, mitu portugallast läheb vaja, et köögi laelambi pirn ära vahetada. Vastus on kolm. Redel seisis köögis pool päeva, õhtul oli üks mees redelil, naine ulatas talle asju ja klõpsutas lülitit ning kolmas mees kõndis edasi-tagasi ja rääkis valjult telefonis.
Teisipäev
Vaba päev! Magasin vist oma elu rekordi – pea 11 tundi jutti. Ma ei teadnud, et see võimalik on. Kuna ilmad on juba üpris jahedad – hommikuti vaid paar kraadi – ja mu toas pole kütet, on teki all olemine, jope kandmine või kuuma duši alla minek ainsad võimalused, kuidas end soojana hoida. Õnneks on päike pidevalt väljas, teisipäev oli üle pika aja üks esimesi uduseid päevi.
Tegin hommikul koolitöid ja peale lõunat läksin pildistama üht kohalikku noormeest, kes Erasmuse Facebooki grupis portreefotograafi otsis. Proovin alati inimesi piltidel naeratama saada paludes neil mõelda millelegi toredale. Laste-naiste puhul pakun näiteks välja, et nad mõtleks näiteks hästi armsatele kassipoegadele või millegi magusa söömisest vms. Meeste puhul toovad enamasti naeratuse suule autod-motikad-sport. Kuna too noormees oli väga tõsine, siis proovisin ta rääkima saada, mis talle meeldib, ise samal ajal klõpsides.
“Nii, mõtle nüüd millelegi vahvale, näiteks sõpradega dringile minekule või midagi.”
“Ee, ma ei joo üldse.”
“Hmm, aga sulle kindlasti meeldivad motikad, eks?” (Ta kandis nahktagi.)
“Mitte eriti.” (Endiselt naeratuseta)
“No aga midagi peab sulle ju ometi meeldima. Mis sind rõõmsaks teeb?”
“Mu töö.” (Naeratab.)