“Vahet pole, mis teie pojal viga on — nagunii sureb ära!”
Anneli Rõigase tänane kiri meediale:
Kolm nädalat õudust Põhja-Eesti regionaalhaiglas Mustamäel
Esitasin esmaspäeval, 2. novembril 2009, EV Tervishoiuameti järelevalve osakonnale avalduse, milles palun uurida oma pojale kolme nädala jooksul vahemikus 24. sept. — 15. okt. 2009 Põhja-Eesti regionaalhaiglas osaks saanud julma kohtlemist ja omal jalal, rääkimis-, nägemis- ja kuulmisvõimelisena haiglasse saabunud ning haiglas lõpuks elu kaotanud 26-aastase noore mehe süstidega sandistamist juba esimese haiglas viibitud nädalaga.
Tervishoiuamet teatas, et võtab avalduse menetlusse. Kõiki avalduses toodud üksikasju ei ole võimalik avaldada. Kes iganes teist neid järgnevaid ridu loeb, ma loodan, et mitte kellelgi teist mitte kunagi ei tule midagi sellist üle elada.
Ei mind ega mu poega Oliveri ei aita Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses kolme nädala jooksul toimunud õuduse avalikustamine kahjuks enam kuidagi. Aga ma loodan seda lugu avalikustades kogu südamest, et ehk aitab see kasvõi veidigi teisi samalaadesse seisu sattuda võivaid inimesi ja nende lähedasi samasuguse julmuse eest nagu sai osaks regionaalhaiglas tänavu septembri viimasel nädalal mu täiesti sandiks süstitud ning haiglas vaid mõne päevaga liikumis-, kõne- ja pea täielikult ka nägemisvõime kaotanud mu pojale.
Nimekiri julmusest ja korralagedusest, mida ma oma pojaga PERHis veedetud kolme nädala jooksul kogesin, on üüratu.
Vägivaldne eutanaasia ehk üliraskesse seisu sattunud patsientide elu lõpetamine arstide hooletuse abiga on vähemalt Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses täiesti tavapärane nähtus, mille vajalikkust püüdsid mulle nende kolme nädala jooksul selgitada viiel korral kokku koguni kuus PERHi arsti, keda ei hoidnud tagasi isegi teadmine, et ma polnud mitte üksnes oma poja elu eest võitlev ja kõik need nädalad oma poja kõrval haiglas veetnud ema, vaid ka rahvusvahelises pressis kirjutav ajakirjanik kultuuriruumis, kus vägivaldset ehk patsiendi nõusolekuta tehtavat eutanaasiat peetakse tapmiseks, mitte armu andmise teoks nagu arvab osa PERHi arste.
Muid minu isiklikke kogemusi kolmest õudustenädalast PERH regionaalhaiglas Mustamäel:
- Lootusetuks arvatud haige, kellel on tekkinud neelamisraskused kas tervisliku seisundi või talle süstitud ravimite tõttu jäetakse regionaalhaiglas lihtsalt nälga surema, anumistele ja palumistele vaatamata ei panda talle sondi ja teda ei toideta ka veeni kaudu ja raviarst ütleb, et nii olevatki ametlikult ette nähtud, sest kes ise närida ja neelata ei jaksa, peabki nälgima;
- apaatsust tekitavaid rahusteid ja valuvaigisteid süstitakse ka neile patsientidele, kellel puudub igasugune valu, aga kellele personal on lihtsalt otsustanud selliseid ravimeid manustada nagu juhtus minu pojaga;
- haiglasse saabunud patsiendi ilmseid insulditunnuseid — parema näopoole halvatust ning sama ilmseid, arstide ettekirjutusel mitu kuud võetud ravimi võõrutamis- ja kõrvalnähte ei võeta lihtsalt arvesse, kuigi ravi peaks inimese elu päästmiseks olema sellisel juhul täiesti teistsugune;
- intensiivpalati arst ütleb ema kuuldes ka palatiõele, et kui noor mees oleks pandud õigel ajal intensiivpalatisse, oleks see mitmed rasked tüsistused ära hoidnud, alles 12. haiglasoleku päeval kooma langemise kahtlusega intensiivpalatisse panduna selgub, et kõigile muudele tüsistustele lisaks on haiglas 12 päeva näljutatud ja haiglakoridoris näljast 8.ndal haiglapäeval ka kokku kukkunud patsiendil tekkinud haiglas ka raske bakteriaalne kopsupõletik, mille vastu hakatakse lõpuks andma ravi;
- lahtise akna juures voodis lebavat liikumisvõimetut inimest piinati muuhulgas teki äraviimisega intentsiivpalatist, kui see ema nõudel lõpuks tagasi toodi ja poja temperatuur tõusma hakkas, karjatas palatiõde “Mis te tast ometi kraadite, ega see ta olukorda enam ei aita!”.
- üliraskete patsientidega intensiivpalati õde lahkub tööpostilt ja keerab end kell pool kaks öösel koridoris magama ja kolib palatisse tagasi alles kell viis hommikul ning ütleb, et “kuulge, üldse pole vahet, kas teie poeg sai insuldi, tal on peas põletik, midagi pea sees kasvab või sai verevalumi — nagunii sureb ära!”;
- sanitar keerab koos kaaslasega liikumisvõimetu patsiendi keha nii, et tolle pea käändub kuklasse ja viltu uskumatult ebaloomulikku asendisse; kui selle toimingu ajal just palatisse jõudnud ema ütleb, et ta keerab oma poega ise ja küsib ahastades, miks sanitar pööramise ajal pööratava pead ei toeta, ütleb sanitar, et keerab pea õigesse asendisse pärast seda, kui keha on pööratud;
- ema haiglast lahkumist haiglas vähem kui nädalaga sandistatud ja nädalavahetuseks palatisse üksi piinlema jäetud poja juurest nõudis valvearst valveõe juuresolekul väitega, et täiskasvanud poja eest hoolitsemiseks olevat vaja “paberit” ning teatas valveõe juuresolekul, et kui ema peaks rahulolematuks muutuma, võib lasta ka emale “psühhiaatri kutsuda” ja “süsti teha”;
- 12. oktoobril 2009 intensiivpalatis tööjärje intensiivpalati arstilt üle võtnud ja ema lahkumist haiglast sooviva “arsti” väitel lõplikusse kooma langenud noor mees ärkab “lõplikust koomast”, pigem aga oimetuks süstimisest üles pärast kahte tundi oma ema käte vahel; noore mehe ekslikkult kooma diagnoosinud doktor annab seepeale hiljem korralduse patsient uuesti magama uinutada;
- oma last meeleheitlikult aidata püüdvat ema ähvardas intensiivpalati arst päev pärast noore mehe hingamise peatanud süsti tegemist sõnadega “Soovitan teil oma eluga nüüd edasi minna, muidu ootab teid sama saatus”;
- ennast Jehoova tunnistajaks nimetava intensiivpalati õe poolt mitme inimese juuresolekul tehtud süsti järel esmapäeval, 12. oktoobril 2009 õhtul hingamise lõpetanud noorele mehele paigaldatakse suure tüliga hingamisaparaat. Päev hiljem selgub noore mehe lähedaste õuduseks, et see aparaat polegi ühendatud vooluvõrku, vaid töötab akul, ja keegi ei oska Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuse neurokirurgia osakonnas öelda, kaua see aku vastu peab!!!;
Jne. jne.
See ülaltoodud loetelu pole väljavõte õuduste raamatust, vaid üksnes kiretu loend sellest traagikast, mida mu poeg ja mina koos temaga kolm nädalat Mustamäel regionaalhaigla üheksandal korrusel neurokirurgia I osakonnas läbi elasime 24. septembrist 2009 kuni selle loo traagilise lõpuni 15. oktoobri 2009 varahommikul.
Mitte üksnes rahast pole Eesti meditsiinis puudust, vaid ka missioonitundest, eetikast ja südametunnistusest ning neid viimaseid ei saa osta ega tekitada mitte mingi rahaga.
Ma ei soovi oma avaldusega kindlasti mitte üldistada ühtmoodi kõiki meedikuid — ka mina kohtasin haiglas oma tööd suure pühendumisega tegevaid õdesid ja hooldajaid, kelle puhul võis olla alati kindel, et nad teevad oma töö ära kohusetundega ja inimlikult ka siis, kui patsiendi lähedasi kõrval pole.
Ka kogu selle loo raviskeemiga seotud külgi arvestamata oli aga täiesti uskumatu, kui hoolimatult ja julmalt koheldakse Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses raskeid ja lootusetuks arvatuid patsiente nagu ma kogesin need kolm nädalat varahommikust hilisõhtuni, sealhulgas ka mitmeid öid haiglas veetnuna.
Tänavu augustis mu AFP kolleegile Balti keti juubeliloo tarbeks intervjuud andes kirjeldas mu poeg Oliver, kes on alati olnud suur Eesti patrioot, uhkusega oma 20 aasta taguseid tundeid, kui ta seisis viieaastase poisina Balti ketis koos vanavanematega Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel. Veel septembri esimesel nädalavahetusel käis ta muretult koos oma paarikümne sõbraga Stockhomis reisil ja nädal hiljem tähistas sama muretult maal koos sõpradega oma sünnipäeva. Seda, mis talle vaid loetud päevad hiljem PERHi haiglas Mustamäel osaks sai, ei ole kogu selle loo julmuse juures võimalik kõigis detailides kirjeldada.
Ükskõik, kui raskes seisus on inimene, kes on sellisesse seisu sattunud raske haiguse, õnnetuse või vahel ka meedikute lohakuse tõttu, igaühel meist peab olema ka haiglas vääramatu õigus humaansele kohtlemisele.”
