Eelnõu kohaselt on vajaduspõhist õppetoetust õigus saada kuni 26-aastasel üliõpilasel, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelise vaesuspiiri (praegu alla 280 euro kuus) ja kes täidab õppekava täies mahus. Vajaduspõhise õppetoetuse suuruseks on kavandatud 135 eurot, mis on ligikaudu pool alampalka. Eesmärk on toetada majanduslikult kehvematest oludest pärit üliõpilaste õpingutele pühendumist ja õppekava intensiivset läbimist. Eelnõu väljatöötamisel lähtuti eeldusest, et õppimisega seotud kulutuste katmisel osaleb üliõpilase perekond ning üliõpilane loetakse kuni 26. eluaastani vanemate perekonna liikmeks, kui ta ei ole abiellunud või saanud last.

Õpingutega seotud kulude katteks on üliõpilastel võimalus võtta ka õppelaenu 1917 euro ulatuses ja õppetööst vabal ajal osalise koormusega töötada.

Eelnõu näeb ette vajaduspõhise õppetoetuse kõigile üliõpilastele, ka neile, kes õpivad õppeasutustes, mis ei saa riigilt tegevustoetust. Vajaduspõhist õppetoetust on õigus taotleda ja saada alates 2013/2014. õppeaastast immatrikuleeritud üliõpilasel. Senine õppetoetuste süsteem jääb kehtima varem alustanud üliõpilastele ja kutseõppeasutuste õpilastele. Samaks jääb ka doktoranditoetuse jagamise kord.

Aastal 2013 on õppetoetuste väljamaksmiseks kuluv summa hinnanguliselt 3,4 miljonit eurot, eeldusel, et enamus üliõpilasi asub õppekava täitma täies mahus.

Praegu kehtiva õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kohaselt on õppetoetus tagatud üksnes kõige edukamatele üliõpilastele ning reaalsete vajaduste mõju õppetoetuse saamisel on olnud minimaalne. Parimad üliõpilased saavad 55 eurot põhitoetust ja kui nad ei ela ülikooliga samas kohalikus omavalitsuses, lisandub sellele 28 eurot sõidutoetust. Eesti üliõpilaste praegune tugisüsteem on Euroopas eripärane, kuna võtab arvesse peamiselt akadeemilist edasijõudmist, mitte sotsiaalmajanduslikku tausta. Enamuses riikidest on rakendatud terviklik süsteem, mille osadeks on õppetoetuste ja -laenude kompleksne planeerimine ja väljamaksmine.