Täna tutvustas ministeerium juhendmaterjali annetuste ja ebamõistlike rahastamispraktikate kohta üldhariduskoolides. Koolid võivad "annetuste" nõudmisel olla väga jõulised. Mõnikord on kooli kõrvale tekkinud sihtasutus ja kooli juhtkond pühib annetuste kogumisest oma käed puhtaks, aga haridusministeeriumi kinnitusel ei tähenda see, et taolisel moel annetuste kogumine ja saadud raha vastuvõtmine oleks lubatav.

Alljärgnevalt mõned näited sellest, kuidas koolid annetusi nõuavad. Kõik need meetodid on lubamatud ja lapsevanematel on õigus maksmisest keelduda või pöörduda haridusministeeriumi või maavalitsuse poole, et see uuriks rahaküsimise seaduslikkust. Hetkel on käimas menetlus uurimaks, kas ebaseaduslikke annetusi küsitakse Tallinna Inglise Kolledži lapsevanematelt.

1. Selged õppekava järgse tegevuse lisarahastamise nõuded, mida ei peideta ka annetamise retoorika taha. Rahastamisel kasutatakse n-ö annetamise mudelit, kus lapsevanematelt ei küsi raha kool, vaid sihtasutus ehk reeglina teised lapsevanemad. Sellisel juhul on kool ja
koolipidaja koolieelarve planeerimisel oma kohustusi rikkunud, kuivõrd ilma teatud hulga lapsevanemate rahata poleks õppekava järgsete tundide läbiviimine võimalik.

Leidub juhtumeid, kus lapsele või lapsevanemale antakse mõista, et aine läbimine, positiivse hinde saamine või – äärmuslikumal juhul – koolis püsimine on otseselt seotud lapsevanema rahalise panusega.

Näide1: Kooli õppekavas ettenähtud tundide läbi viimise eest maksab õpetajatele tasu sihtasutus, kes kogub raha vanematelt.

Näide2: Õppekavas on ette nähtud kohustuslikud õppekäigud (teatrietendus,
muuseumikülastus jne), millest sõltub hinne ja mille rahastamist nõutakse vanematelt.

Näide3: Vanematel palutakse ise osta lapsele kohustuslikuks õppetööks vajalik õppekirjandus, nt õpikud või töövihikud põhikoolis.

2. Kaudsemad kaasrahastamise nõuded, millega kaasneb sotsiaalne ja reaalne surve lastele ning lapsevanematele kooli rahastamisel osalemiseks (enamasti annetamise vormis). Surve võib tulla nii kooli (õpetajad, koolijuht), teiste lapsevanemate kui ka laste kaudu.

Praktikas tähendab see, et koolis pole selgesõnaliselt õppemaksu või kaasrahastamise kohustust kehtestatud, kuid vanemaid teavitatakse, et kooli juures tegutseb vanemate loodud sihtasutus ja kõigilt vanematelt eeldatakse, et nad „annetavad“ teatud rahasumma. Sellisest tavast teavitamine võib toimuda otse kooli poolt, aga ka nt lapsevanemate koosolekul hoolekogu või sihtasutuse esindaja kaudu. Sealjuures antakse vanematele mõista, et selles koolis õppimine eeldabki, et vanemad rahaliselt panustavad.

Näide1: Õpetaja kirjutab tunnis tahvlile laste nimed, kelle vanemad pole osalenud „annetustes“, õpilasi kasutatakse n-ö sõnumikandjana. Sellisel juhul osalevad ka õpetajad ja kool otseselt raha küsimises.

Näide2: Hoolekogu, kool, klassijuhataja või sihtasutus saadab lapsevanematele laiali kirjad, kus osutab, et ühe või mitme lapsevanema „annetamata jätmine“ võib jätta teiste vanemate lapsed millestki ilma. Tihti on meeldetuletused aktiivsed ja korduvad ning neis sisaldub selge
hoiatus või ähvardus, et maksmata jätmise korral võivad kõik lapsed või maksmata jätnud laps millestki ilma jääda. Siin tõstatuvad mitmed küsimused, sh andmete töötlemisest – kui kool on edastanud hoolekogule kõigi lapsevanemate andmed, siis ei pruugi see lapsevanemate
nõusolekuta õiguspärane olla.

Näide3: Annetamata jätnud lapsevanematel „palutakse“ esitada avaldus „annetusest“ loobumiseks. Sellega antakse lapsevanematele selge sõnum, et tegu on kohustusliku maksega. Samal ajal avaldatakse neile sotsiaalset survet maksmisel osalemiseks.

Näide4: Osa kohustuslikest põhikoolitundidest on nimetatud huvihariduseks – näiteks on kõik inglise keele tunnid põhikoolis saadaval vaid huvitundidena. Samas on need põimitud tunniplaani sisse. Lisaks on inglise keele oskus eeldus sama kooli gümnaasiumiastmesse edasi pääsemisel, rääkimata üldisest vajadusest keelt osata. See tähendab, et sisuliselt pole õppekava läbimine võimalik ilma huviringis osalemata või leebemal juhul on huviringis osalevad lapsed selgelt eelisseisus, ehk kooli õppekava läbimine ilma huviringis osalemata on
küll võimalik, kuid oluliselt raskendatud.

3. Kaudne kaasrahastamise nõue läbi huviringide, mis on kooli poolt tungivalt soovituslikuna õpilaste jaoks päevakavas ette nähtud ja/või selliselt koolipäeva põimitud, et laste jaoks, kes neis ei osale, on päevakava ebamugav. Samuti on olnud juhtumeid, kus huvitegevus on
õppekavaga ja/või koolikultuuriga nii tugevalt seotud, et huvitegevuses osalemisest sõltub õpilase osalemine õppekava järgses tegevuses.

Näide1: Koolis tegutsevad tasulised huviringid, milles osalemine on kooli poolt „tungivalt soovituslik“ või on nt välja pakutud teatud komplekt huviringe, milles osalemist lastelt eeldatakse. See võib olla seotud ka klassi valikuga. Näiteks on õpe korraldatud selliselt, et A
klass on „spordi suunitlusega“, B klass „kunstisuunaga“ ja C klass ilma suunata. Suunitlus tähendab seejuures seda, et laps osaleb lisaks õppekava järgsele õppetööle ka talle ette nähtud tasulistes huviringides. Formaalselt on huvitegevus justkui vabatahtlik, kuid
tegelikult on seotud klassi suuna valikuga, mis on kooli poolt välja pakutud ja jällegi tunnevad vanemad survet, et laps peab huviringides osalema. Huviringid on tihti seotud nii nimeliselt kui ka läbiviija isiku kaudu mõne kohustusliku ainega ning lapsevanemale jäetakse põhjendatud või põhjendamata mulje, et huviringis käimine on eeldus aines hea või parema hinde saamiseks ja/või teiste lastega sama õppetempo hoidmiseks.

Näide2: Koolis tegutsevad tasulised huviringid, mis on integreeritud kooli tunniplaani arvestusega, et kõik lapsed neis osalevad. Näiteks toimuvad huviringid keset koolipäeva ja lastele ei ole ette nähtud alternatiivseid tegevusi. Neil, kes huviringis ei käi, on õppepäevas
augud ja päev venib sellevõrra pikemaks.

4. Kool või koolipidaja algatab tegevusi, mis pole täielikult kaetud eelarveliste vahenditega ning eeldab selleks lapsevanemate kaasrahastamist. Lapsevanemates tekib soov tegevuse jätkamiseks, mis lubab neid seeläbi eri moel lisafinantseeringu saamiseks survestada.

Näide: Kool algatab kampaaniaid või tegevusi, mis on koolipidaja või mõne projekti poolt rahastatud üksnes osaliselt või pole üldse rahastatud. Kui algatus on juba käivitatud, pöördutakse vanemate poole abipalvega, et asi jääb katki, kui vanemad vajalikku summat ei kogu (nt tehnika soetamine koolile). Tegemist on eelkõige puudulikult planeeritud tegevustega, mille tagajärjed pannakse vanemate õlule.