Iganädalased juhatuse koosolekud on olnud tavaliselt rahvarohked, paraku oli eile kaasamõtlevaid kuulavaid erakonnakaaslasi suhteliselt vähe kokku tulnud. See teeb mind veidi murelikuks, sest on ju kõigile teada, et olukord on üsna pinev ja küllap ka neid teemasid juhatuses arutatakse.

Eilsel koosolekul tegi mulle kõige rohkem haiget see, et meie, kes me kutsume väljast inimesi meie vabal platvormil kandideerima, sildistame oma inimesi, kes julgevad muret väljendada erakonna praeguse seisu ja tuleviku pärast mässajateks, erakonna lõhkujateks, soovimatuteks koostööd teha. Miks meiega aga siis ei liitu neid suuri kuulsaid nimesid? Kas teid ei tee see rahulolematuks?

Kui Heli Künnapast, kes haiglas sünnitusvoodil kirjutas mureliku kirja, millele kirjutas alla 18 inimest, siis on tema nüüd isiklikke ambitsioone teostav võimuhaaraja! Tulge mõistusele. Kas selles seisus naine mõtleb 7/24 erakonnale pühendumisest? Heli on aga suure südametunnistusega ja hästi kirjutada oskav tubli ema, ettevõtja ja poliitik, kes näeb, et mais lubatud suurt plaani ja tohutut huvi meiega liituda pole.

Paneme laua taha istuma ja aru andma, häbiposti, viskame välja ja muud selliseed sõnad, mis eile koosolekul lendasid, olid ikka absoluutselt sobimatud meie erakonna nime ja aadetega. Sama retoorika puudutas loomulikult ka meid, juhatuse liikmeid, kes me oleme julgenud ja julgeme ka edasi seda algatust toetada.

Olgu siis kõigile teadmiseks, et tegime Jaanus Ojanguga selleks, et rahustada pingeid erakonnas ja taastada koostööõhkkond erakonna esimehele ettepaneku tagasi astuda ja kuni erakorralise üldkoosolekuni anda erakonna juhtimine üle Vabaerakonna aseesimehele Kaul Nurmele, kellele toetub suur osa meie programmilistest põhimõtetest, kellel on suur juhtimiskogemus ja selge tahe muuta olukorda poliitilises võitluses, mida eelseisvad valimised kindlasti on. Meid toetasid ka Monika Haukanõmm ja Vahur Kollom ja vajab märkimist, et Kaul Nurm on ka valmis seda vastutust võtma.
Ettepanek ei leidnud isegi mitte kaalumist.

Mina ei leia, et juhatus on koostöö- ja teovõimetu. See, et me oleme teatud küsimustes eri meelt ongi loomulik. Ei päde aga enam sellised perekondlikud võtted asjade klaarimiseks, et istume ümber laua ja siis räägime ja räägime ja lahkume sõpradena ehk vana vene multika sõnadega: „Davaite žit družno!“

Jaanus Ojangu astus eile juhatuse liikme kohalt tagasi, mind hoiab seda tegemast asjaolu, et olin nõus asuma tegevusse esinduskogu eestseisuses. Kui ma lahkun juhatusest, siis pean ka esinduskogust lahkuma. Kuna esinduskogu on kogu tema eksisteerimise ajal kuulutatud mõttetuks laadaks, ehkki just seal on kinnitatud erakonna poliitilised otsused ja sõnumid ja see on koht, kus me just nimelt saame kõik sõna, et arutada erakonnale olulisi teemasid. Aga kui meie ettepanek rahu saavutada erakonnas tõesti on nii vastuvõetamatu, siis kindlasti võtan ka mina juhatuse liikmena vastutuse ja taandan end juhatusest.