Vabaerakonna kahe esimese tegevjuhi pöördumine: suurt osa valijaskonnast Vabaerakonna visioon ei kõneta! Tuleb midagi muuta ja teha ka koostööd liikumisega "Eesti 200"
Avaldame nende avalduse täismahus:
Mõne sõnaga minevikust.
Kuna alles äsja on ilmunud erakonna asutaja ja käimavedava peamisema jõu ning ka esimeste koosseisude esimehe Andres Herkeli sulest põhjalik ülevaade Eesti Vabaerakonna ja talle eelnenud poliitilise liikumise Vaba Isamaaline Kodanik asutamise asjaoludest, ajenditest ning nendest tõukunud tegevustest, teos Idealistid, siis ei ole mõtet referaadi vormis ümberjutustust teha. Alles äsja ilmus ka Kaul Nurme sulest asjalik ülevaade vabauudiste portaalis, mis samuti käsitleb erinevate aspektide kontekstis Vabaerakonna tulekuid ja arenguid. Seega lubage meil läheneda mineviku arengute seoste otsimisele vähem käsitlemist leidnud nurga alt ehk vaatame peale erakonna populaarsusreitingule läbi erinevate arenguetappide.
Kuna eesmärgiks ei ole põhjalik sotsioloogiline uuring siis lähtume analüüsis ainult Kantar Emori uuringu aegreast, mis kenasti internetis kättesaadav ja jätame kõrvale selle kõrvutamise Turu-uuringute AS gallupitega, mis teatud nihkega on siiski omavahel korrelatsioonis ja mitte suures vastuolus. Trendid on mõlemil sarnased.
Poliitilised reitingud ei ole ainult hinnangud juba tehtule vaid on ka avansiline toetus ootustele ja usule sellesse pollitilisse jõudu, kellele ollakse valmis oma häält andma. Kui Vabaerakond 2014. aastal 20. septembril loodi ja mil esimene avalikustatud reiting oli sama aasta oktoobris 2 % või 2015.aasta veebruaris, vahetult enne valimisi, mil reiting oli tõusnud 9 %-ni, siis ei olnud valijal vähimatki põhjust hinnata tehtut, vaid see oli ikkagi toetus ootusele, mis seoses Vabaerakonna liikumisega poliitilisele areenile enne valimisi oli tekkinud. Ja vahetult peale valimisi, kui erakond oli saanud kohad Riigikogus, tegi reiting märkimisväärse tõusu, sest ootusele lisaks oli tekkinud ka reaalne usk, et taoline poliitiline jõud suudab ka midagi päriselt korda saata. Juunis 2015 oli meie toetusreiting 19%.
Reitingute hilisem liikumine üles-alla, kuid stabiilselt ikkagi üle 10 %-i toetusega oli pigem juba seotud võimalike toetajate vahetumisega. Loobusid mõned nn protestitoetajad, kes on alati toetanud uusi ja näiliselt protestimeelseid jõude, kuid kindlasti lisandus jälle neid, kes olid valmis ennast Vabaerakonna kuvandiga samastama ja kelledele mõjusid usutavalt Vabaerakonna seisukohad ja neid kandvad persoonid. Viimane kõrgeim punkt oli 2016.aasta oktoobris (16%), kui erakond tuli välja oma poliitilise seisukohaga 2017.a. kohalike omavalitsuste valimiste suhtes, mis sel hetkel mõjus ühe poliitilise erakonna poolt uudse ja julge ideena, kuid kuna valimistele jäi veel terve aaasta ja uusi innustavaid ja inspireerivaid ideid enam ei lisandunud ja ka valimisliitude toetamise ideega muututi nn ”erakondadevihkajaks”, siis ootus ja usk hakkas taas vaikselt hääbuma. Unustati, et ka ise ollakse erakond. Viimane väikene tõusuhetk oli 2017.a. kevadel (aprill 2017 - 11%), enne erakonna uue esimehe valimisi ja seotud Artur Talviku nime väljakäimisega sellele kohale. Kindlasti oli see hetk, kui uus kujunenud olukord erakonna kuvandis oli paljudes inimestes uut ootust ja positiivset usku tekitav. Kuna, aga mitte midagi ootuste ja usu kinnituseks ei järgnenud, siis algas lineaarne laskumine.
Meie, allakirjutanud, olles olnud suurema osa sellest ajast erakonna tegevjuhtimise juures, ei soovi kindlasti ületähtsustada enda rolli, kuid erakonnale seatud ootuste ja usutavusega olime liiga sageli karmis vastasseisus nii seespoolt kui ka väljaspoolt tuleva tunnustuse kui ka kriitikaga.
Olime tegevjuhid mõlemad sama erakonna esimehe juures, olid juhatused siiski ajas osaliselt erinevad ja ka ülesande püstitused, mis tegevjuhtidele anti läbi erakonna esimehe ja juhatuse ning mis kajastasid eeldatavasti laimalt erakonna liikmete ootusi tegevjuhile, olid erinevad. Näiteks aprillis 2015 Marguse poolt juhatusele esitletud erakonna arengu strateegiliste eesmärkide seas oli mitmete muude oluliste sihtide seas selgelt välja toodud ka reitingute pidev jälgimine ja tõstmine, siis Vello juhtimise ajal alates 2016 jaanuarist selliseid eesmärke otsesõnu tegevjuhile ei püstitatud, sest lihtsalt erakonna ootused tegevjuhi tööle ja sihtidele olid teistsugused.
Vaatamata sellele, et ühegi erakonna institutsiooni eraldivõetuna ei saa panna vastutama poliitiliste gallupite kõrge taseme eest, ei saa me ümber ka tõdemusest, et need reitingud ei kujune iseenesest või mingite vandenõuteooriate tulemusena. Nad kajastavad ehedalt ja külmalt kuvandit mis on erakonnal antud hetkel ühiskonnas või kasutades kommertslikumat metafoori, siis kui võrrelda ühe erakonna poolt ühiskonnale pakutavat poliitilise kaubana, siis kui paljudele ühiskonna liikmetele, täpsemalt valijaskonnale, suudab üks erakond antud hetkel oma poliitkaupa maha müüa, kusjuures esimüügimehed on justnimelt erakonna juhtfiguurid eesotsas erakonna esimehe ja tegevjuhiga.
Kuna meie erakonnal on silmapaistvalt ilus karikakramotiividega logo ja korporatiivne visuaalne identiteet, siis lubage kommertslikuma eelneva metafoori kõrvale tuua märksa romantilisem, et piltlikustada käesolevat olukorda.
Põhimõtteliselt võib ühe erakonna poliitilist programmi võrrelda lilleväljaga või lillepõlluga, kus iga õis on eraldivõetuna mõni poliiitline eesmärk või tees. Laias plaanis tegelevad kõik lillepõldudest erakonnad ühiskonna veenmisega, et nende lillepõld on ilusam, kui naabri oma ja te kõik st valijad peaksite tulema just meie lillepõllu peale lõhnadesse kümblema ja õiteilu nautima. Kuid erakonna esimehele, on antud volitused aastakoosolekul, et tal on õigus sellel lillepõllul käia ja noppida talle eriti meeldivaid õisi, põimida see kimbuks ja ehtida sellega erakonna paraaduks, ning veenda kõiki, kogu ühiskonda, et just-nimelt see lillekimp on ostmist väärt. Kaubaks ei lähe, kui lillekimbuga ei tajuta ostjate ostutrendi - kui sooviks on saada hoopis teistsuguseid lilli või hoopis teist värvi lilli. Kindlasti ei lähe kimbuks närtsinud lilled ja päris kindlasti ei lähe kaubaks umbrohust tehtud kimp, mida müüja oma jutuga üritab kauniks rääkida. Meie poliitlilledest kimpu ostab täna vaid 3% valijatest.
Hea erkonnakaaslane see on sinu otsustada, mis põhjusel – kas pakume valet liiki või valet värvi lilli, või pakume närtsinud kimpu või hoopis ilusaks räägitud umbrohtu.
Viimasest aastast.
Ei saa puudutamata jätta ka viimase aasta arenguid erakonnas. Seda eriti selles valguses, milliste avalike kommentaaridega loobus praegune esimees uuesti esimehe kohale kandideerimast. Neid temapoolseid selgitusi või nägemust asjast võite kõik järelvaadata üle-eelmise nädalavahetuse ERR Ringvaate portaalist või Tallinna TV omast või lugeda Õhtulehte tollest perioodist.
Meie tänane esimees räägib läbivalt „räigest käitumisest“, „kartellierakondlikust tegutsemisest“, „mingist poliitliikumisepõhisest tegevusest ja erakondade kurja juureks olemisest“. Püüame aga vaadata ausalt peale, milline on olnud erakonna juhtimiskultuur viimasel aastal ja sisemine demokraatia ning kaasatus. Meie mõlema endise tegevjuhi tundlikust sotsiaalsest närvist tulenev arvamus on üsna karm. Vabaerakonna sisemine organistasiooni kultuur ei ole meie lühikese ajaloo vältel olnud kunagi nii madal, kui ta on täna eelneva aasta juhtimisprotsesside tulemusena. See kõik kajastub paraku ka reitingus.
Tahtmata hakata suuremat avalikku analüüsi tegema, siis lihtsalt juhime tähelepanu üldisele töömoraalile fraktsioonis ja büroos, mille kohta korduvates kuluaarivestlustes mitte midagi meeldivat ei ole kuulda ja hoopis uuele tasemele halvas mõttes viidi suhtumine poliitdebatti detsembris 2017. aastal, mil esinesid vastuolud tänase esimehe ja Vabade Noorte tuumiku vahel. See kuidas Vabade Noortega käituti on ehe kartellierakondlik survestamine. Selles ei olnud mittemingisugust uut poliitkultuuri või lähenemist. Räägime neist asjust avameelselt ja ausalt, sest nii lihtsalt ei tehta.
Tänaste erakonna poliitjutupunktide tekkimine käib umbes samamoodi kui lõik surematust Lewis Carrolli raamatus Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi: „Kui mina ütlen mõne sõna”, teatas Humpty Dumpty, „siis tähendab see ka täpselt seda, mida mina soovin – ei rohkem ega vähem.”
Alice kahtles selles: „… kas te saate sõnale nii palju erinevaid tähendusi anda.”
Vastus oli kategooriline: „Minu arust on peamine küsimus, kes on peremees – ja kogu moos.”
Head sõbrad erakonnakaaslased, me ei saa taoliselt enam edasi minna vastutusrikkale Riigikogu valimisaastale. Meie sisemine organistasioonikultuur ja poliitloome kaasatusdemokraatia ning õhinapõhisus on teinud viimasel aastal pigem vähikäiku.
See peab muutuma, muidu meil lootust edasiselt eduks ei ole. Muidu oleme uuesti olukorras, kus samaselt 2015. aasta Riigikogu valimiskampaaniaga, läheme uuesti ka 2019. aasta valimskampaaniale vastu kaootilise, kuid hirmus õhinapõhise partisanigrupeeringuna, kuid meie vastas seisavad hästitoimivad poliitilised regulaararmeed. Eelmine kord meil vedas, jäime ellu ja edukalt, aga kas ka seekord, kardetavasti enam mitte. Me peame olema piisavalt hästitoimiv organisatsioon, et haldussuutlikult kogenumatele erakondadele tõhus valimislahing anda ja teisalt peame mõjuma piisavalt värskelt ning tõsiseltvõetavalt, et pista rinda poliitturule trügivate uute tegijatega, uue lillepõlluga, näiteks poliitliikumisega Eesti 200. Viimastega peame otsima intensiivset koostööd, pakkumaks Vabaerakonna näol nendele inimestele ja strateegilistele mõtetele poliitilist platvormi realiseerimiseks. Uut riiulerakonda (termin tuleneb riiulfirma nimetusest, millele on omane tunnus, et ta võetakse kasutusele konkreetse projekti realiseerimiseks ning enne ja pärast seda on ta riiulil) Eesti ei vaja, seda enam, et pole mittemingisugust sisulist põhjendust, miks ei peaks või võiks just-nimelt Vabaerakond neid mõtteid oma strateegiliseks poliitiliseks visiooniks võtta.
Kuidas edasi!
Eesti Vabaerakond selleks, et tõsta oma tõsiseltvõetavust valijaskonna seas ja parandada oma gallupite poliitilist reitingut ja reaalsuses ka tegelikult teha 2019. aasta 03. märtsil hea tulemus arvult XIV Riigikogu koosseisu valmistel, milleks on vähemalt 12 Riigikogu saadiku kohta, peab heas mõttes minema tagasi oma juurte juurde.
EVA oma asutamise hetkel ei olnud ellu kutsutud kitsalt kogukondi ja keskkonda esindavate poliitilist agendat esindavaks ja elluviivaks poliitiliseks jõuks, milliseks ta täna sisuliselt taandunud on. Selleks, et uuesti kõnetada olulist osa valijaskonnas on vaja oma põhimõtteline alusfilosoofiline määratlus defineerida ringi ja ütelda välja mõned olulised mõtted, milliseks me tahame Eesti ühiskonda kujundada, kui meie käes oleks ainuvõim st poliitiline partei „müüb“ valijaskonnale siiski oma strateegilist visiooni, milliseks tema tuleviku ühiskonna kujundaks, kui talle vastav mandaat antaks. Tänase Vabaerakonna visiooni „ostaks“ ainult 3% valijaskonnast, suurt osa ühiskonnast see ei kõneta.
Kogukondade eestkõneleja staatuse ambitsioonis on Vabaerakond täitsa ära unustanud viimase aasta jooksul Eesti Vabariigi globaalsed ja strateegilised eesmärgid. Neid ei üritata väga defineerida, ega poliitiliselt mõtestada. See peab muutuma. Eesti geopoliitiline asukoht, rahvastiku koosseis, globaalses konkurentsis ellujäämine, majandusliku jätkusuutlikkuse kasvatamine ning kõige laiemas mõttes Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulast tuleneva kohustuse kestlik kehtestamine, nõuavad paraku strateegilisi ja pika poliitilise visiooniga mõttetööd ning tegevusi.
Veel üks domineeriv poliitiline narratiiv, millele viimase aasta Vabaerakonna avalikkuse kuvand on toetunud on nn väärtuspõhise poliitika tegemine ja esindamine. Mõneti tekib kuvand, et sellega vastandutakse teadmistepõhise poliitika tegemise kuvandile. Seda väärtuspõhise poliitika esindamise kuvandit paraku defineeritakse väga kitsalt. Justkui oleks võimalik väärtuspõhisust rakendada ainult teemadelel, nagu Kataloonia (või Tiibeti) iseseisvus, suurte infrastruktuuriliste rajatiste vastasus või metsa eest seismine. Paraku ei ole suudetud väärtuspõhisust defineerida majandusküsimustes, demograafias, rahva tervihoius, riigi kaitsevõimes jne.
2019. aasta Riigikogu valimistele minev Vabaerakond ütleb otse välja, et tema on erakond, kes tahab tulevikus ellu kutsuda ja kehtestada poliitiliselt väärtus- ja teadmistepõhist poliitikat, sest siin pole vastuolu, Eesti riigi ja rahva tuleviku eksistentsi, heaolu ja kestmajäämise strateegilistes küsimustes. Me ei kavatse olla pelgalt kogukondade esindajad, vaid peale selle ka rääkida kaasa terve riigi ja rahva, kui terviku olulistes suurtes küsimustes.
Vabaerakond peaks edaspidi lähtuma hulga rohkem meritokraatlikust ja strateegilise visiooniga üleriiklikust poliitilisest agendast, kogukonnapoliitika ja subsidiaarsuse kõrval. Me peame erakonna sees leidma siin mõistliku tasakaalu ja uue lähenemise.
Enne kui me ei ütle ise selgelt ja usaldusväärselt välja, et me oleme SUURTE POLIITILISTE PROBLEEMIDE TÕSTATAJA JA LAHENDAJA meie riigi poliitilisel maastikul, niikaua meid keegi elektoraadist suurema ja tõsiseltvõetava poliitilise jõuna võtma ei hakka ja meie väljavaated järgmise aasta Riigikogu valimistel saavad olema kesised. Meie vabaerakondlased ei vääri seda! Eesti Vabariik ei vääri seda!
Soovime teile ühiselt, head Vabaerakonna liikmed, teha enda valik eelseisval 12. mai suurkogul, erakonna valitavatesse juhtorganitesse, enda südametunnistuse ja parema teadmiste pagasi järgi. Erakonna liikmetel on võimalus valida, milliseid lilleseemneid külvata ja keda floristiks lubada. Mõelge oma hääle andmisel palun suurelt – kes kandidaatidest suudab Vabaerakonna uuesti suureks teha!
