Delfi stuudios vastasid perearst Triin Perkson, naistearst Piret Veerus ning nakkusarst Pille Märtin.

Alustame maskidest, kuidas neid maske kõige õigem kanda on? Kui ma hommikul lähen tööle, panen selle maski endale bussis ette ning seejärel tööle jõudes pistan kotti. Õhtul koju minnes võtan kotist sama maski ja panen uuesti ette. Kas nii võib teha?

Pille Märtin: Sõltub, millist maski te kannate. Kui teil on ees kirurgiline mask, siis sellise maski puhul on küll see moment, et kui panete selle maski kotti, ei või iial öelda, kui suured augud on sinna maski tekkinud. Kas see mask on juba pinna pealt ära saastunud, mismoodi need kummid kõrva taga töötavad? Selle maski eluiga on kaks tundi ja pärast seda ta suurt kaitsevõimet enam teile ei anna. Kui see bussisõit on viis minutit - ja viieminutilist bussisõitu soovitan ma vältida - siis põhimõtteliselt võib ju teoritiseerida, et võib panna maski kotti, kuid ikka tekib mure, et selle võib kätega ära saastada. Korduvkasutatavate maskidega on nii, et see pole mask, mille ma viskan ära. Kuid ka seal on see, et ma panen ta endale tööpäeva lõpuni kotti, siis uuesti ette, peab pidevalt vaatama, et mu näpud oleks puhtad.

Millist maski siis ikkagi eelistada tavalisel inimesel, kes selle bussiga sõidab?

Märtin: Korduvkasutatavast maskist täitsa piisab, sest tema eesmärk on kinni pidada need piisad.

Triin Perkson: Kui igapäevaselt ühekordseid maske kanda, siis nende hind kokku tuleb päris kõrge. Korduvkasutataval maskil pole ka midagi häda ja need täidavad oma eesmärki väga hästi. Tasub lihtsalt meeles pidada, et maskikandmine on üks lisameede. Meeles tuleb pidada lisaks, et peab vältima rahvarohkeid kohti ning pesta käsi.

Räägime 2+2 meetmest. Mis teadus selle 2+2 meetme taga on ning miks on nii, et toidupoes peab käima 2-meetrise vahega kahe kaupa, kuid restoranis see ei kehti?

Märtin: Restoranis on loodetavasti juba niimoodi, et kui lähete restorani, siis need lauad on üksteisest kaugele sätitud, see koht on hästi õhutatud ning te istute seal juba nii või naa oma lähedasega. See on seotud inimese füsioloogiaga, väljahingamise käigus hingatav veeaur sadeneb meeter-poolteist inimestest kaugemale.

Miks Eestis on ikkagi 2 meetrit, mõnes riigis on 1,5?

Märtin: Siis peaks hakkama mõõdupulgaga ringi käima. Kui inimene räägib väga kõvasti võivad need piisad ka kahe meetri kaugusele.

Räägime perearstikabinetist. Perearstid panevad neid koroonadiagnoose mõningatel juhtudel ka ilma testi andmata, millistel?

Perkson: Kui inimesel on mingid kaebused, mis vastavad koroonasümptomaatikale, siis me saadame ta koroonatestile. Neid inimesi, kes saavad selle diagnoosi ilma testita, on vähe. Kui neid on, siis pigem nii, et teada on lähikontakt ja ta keeldub testi ise andmast, kuid tal on ilmnenud haigusnähud. Me siis peame teda koroonapositiivseks just selle epidemoloogilise kokkupuute tõttu.

Internetis ringleb vandenõu, et arstidele makstakse koroonadiagnoosi eest. Kuidas siis on?

Märtin: Vandenõud on alati väga mahlased. Kuid päriselt on ikka nii, et ükski arst ei saa juba ainuüksi eetilistel põhjustel endale lubada, et paneb inimesele tolle diagnoosi, mida ta tahab. See kuulub dr. Google valdkonda, mitte meditsiinipädevusega inimese valdkonda.

Perkson: Kui sellised väiteid ringlevad, tasub endalt ka küsida, et miks peaks see nii olema, kellele see kasulik on. Tihti selle peale järgi mõeldes saame ka ise aru, et see ei saa ikka päris õige asi olla...

Kas rasedad ja lapsed ei jää koroonaviirusesse?

Piret Veerus: Rasedad haigestuvad täpselt samamoodi nagu kõik teised. Rasedate hulgas on natukene vähem kaebuseid, sest raseduse ajal tekib immuunsupressioon, ainukene sümptom, mida rasedatel on natukene rohkem kui üldelanikel, on iiveldus. Tänaseks on juba teaduspõhiseid andmeid, peamiselt USA-st, kuid ka mujalt, et me teame, kuidas koroonaviirus rasedana kulgeb.

Perkson: Kuigi öeldakse, et koroonaviirus laste hulgas kulgeb mõnevõrra kergemalt kui täiskasvanutel, siis Eesti statistika näitab hetkel, et lapsed on hakanud samuti koroonaviirusesse haigestuma, kuid endiselt vähem, kui täiskasvanud. Sõnum on see, et kui lapsel tekivad ülemiste hingamisteede haiguse sümptomid või palavik, tuleb arstile seda öelda. Seda, kas laps suunatakse koroonatesti andma, sõltub pisut lapse vanusest. Kui laps on noorem kui 10-aastane, siis me hästi hoolikalt küsitleme lähikontaktide, reisimise, teiste sümptomite kohta. Me teeme testi siis aga juhul, kui lapsevanem selleks ise soovi avaldab.

Inimesed on väga hirmul, et igasuguse murega praegu perearsti poole pöördudes saadetakse kohe koroonatesti andma. Kas nii on?

Perkson: Iga inimene kohe ei suunata. Sellele eelneb arsti- või õepoolne küsitlemine, et selgitada välja, kas oli mõni sümptom inimesel veel, millele ta ise ei osanud tähelepanu juhtida. Suund aga on, et me teeme teste pigem rohkem kui vähem, et leida üles kõik, kellel haigus on. Meie eesmärk on vähendada nende inimeste hulka, kes jõuavad haiglasse.

Kui nüüd keegi minu perekonnast saab selle viiruse, siis kuidas ma käituma pean ja kas on tõenäoline, et ka mina sellesse üleüldse haigestun?

Märtin: Kui pere ringis on keegi haigeks jäänud, siis kui vähegi on võimalik sellel tõbisel inimesel üksinda toimetada eraldi toas, võiks ta seda teha. Võib olla, et selles peres on teismelisi või nooremaid lapsi, kes ei pruugi haigestuda. Samas eakamad pereliikmed, kui nad pihta saavad, võivad seda väga raskelt põdeda. Praktikas on juhtumeid, kus üks jääb haigeks, läheb mööda viis päeva, jääb järgmine pereliige haigeks, läheb jälle viis päeva mööda, nakatub juba kolmas, kuid enam viies pereliige ei jää. Kuid lähikontaktsena püsib ta isolatsioonis, kuni terve pere on koroonaviirus rahule jätnud.

Kui minu test oli negatiivne, aga sümptomid püsivad, kas siis peaks minema uuesti testi andma ja millal seda tegema peaks?

Märtin: Minu praktikas on nii, et proovi võtmisel on tekkinud probleeme - inimene tõmbas pea eest ära või proovi transpordil on mingeid muresid tekkinud. Siis me saadame selle inimese uuesti testima.

Perkson: Tõepoolest on nii, et kui seda testi liiga pindmiselt võtta, siis võib saada valenegatiivse tulemuse. See, kas seda inimest peaks üle testima või mitte, on alati raviarsti ja patsiendi otsus. Valepositiivseid tulemusi esineb üliharva... Samas on ka inimese otsus see, et kas ta tahab seda testi või ei taha uuesti teha, eriti kui tal need sümptomid püsivad.

Segaseks on jäänud inimestele see, et millal see koroonaviirus ikkagi nakkab? Lisaks kui ma olen asümptomaatiline, siis kuidas ma tean, et ma üldse nakkan?

Märtin: See on ilusasti ära näidatud, et inimese organismis hakkab viirus erituma mingi perioodi järel. Ta siseneb inimese kehasse, siis toimetab rakkudes, kust ta siis hakkab vaikselt vabanema. Ja viirus hakkab vabanema kaks päeva enne sümptomeid. See on laias laastus nii. Juba siis kui ta eritub, on ta nakatumisvõimeline. Ta eritub nii kaua, kuni immuunssüsteem on ta täiesti ära elimineerinud. Inimene on haige, aevastab-köhib ning antikehade tekkimisega läheb ka aega. Inimesed on nakkavad umbes 8 päeva, teatud juhtudel kuni 14. Kui me räägime asümptoomsetest inimestest, siis kui inimese lõhnatundlikkust testida spetsiaalsetes laborites, siis on seda näha, aga seda ei pane päris elus tähele. Neid totaalselt ilma ühegi sümptomita inimest eriti palju ei olegi. Aga nad eritavad seda viirust täpselt sama moodi, sama palju ning samas koguses, nagu sümptomitega põdejad.

Miks jätkatakse Perekoolidega muutumatult Pelgulinna haiglas, kuid samal ajal on võetud isadelt võimalus veeta oma lapsega koos tähtsad esimesed päevad?

Veerus: Enne Perekooli loengule tulemist täidavad kõik sinna tulijad tervisedeklaratsiooni, nad on hajutatud ning nad kannavad maski. Nendega seal puutub kokku üks lektor. Kui sünnitaja tuleb sünnitama, siis temaga puutub kokku vähemalt 10 isikut, arsti-ämmaemandat ning meile on ülioluline, et meil säiliks terve personali kriitiline hulk.

Milline oli tagasiside kevadel, kas sünnitama tulnud naisi suudeti ilma lähedaseta piisavalt toetada?

Veerus: Kevadine olukord oli keeruline, sest nappis isikukaitsevahendeid. Siis me olime üldse sunnitud peresünnitused ajutiselt peatama. See oli väga raske otsus ja ma imetlen neid naisi, kes sellel ajal pidid üksinda oma beebi ilmale tooma. Ma imetlen ka arste ja ämmaemandaid, kes siis emasid toetasid. Meil ei olnud isikukaitsevahendeid. Meil on kõigil ka pered ja lapsed, kuid sellele vaatamata me püüdsime nendele naistele lähedast võimaluse piirides asendada.

Vaata kõike täpsemalt juba videost!