Lahkusite hiljuti Facebookist seoses muude elumuudatustega, missugused need muud muudatused on?

See on üsna proosaline. Sotsiaalmeedia killustab tähelepanu. Töötades avaliku arvamusega on see vajalik tööriist, et oma ideid levitada ja neid kõlama panna. Pahupool on killustatus: väga palju tuleb uut informatsiooni, keskenduda tuleb eri asjadele. Tundsin, et see muutub mulle koormavaks. Objektiivis on meil ka teised inimesed, kes sotsiaalmeediat haldavad, leidsin, et ma ei pea sellega enam ise tegelema. Võin juhtme vähemalt ajutiselt välja tõmmata, et paremini keskenduda olulistele asjadele.

Mis seal Objektiivi toimetuses ikkagi juhtus? Teie nimi pole tegevtoimetaja kohale tagasi ilmunud. Peatoimetaja Markus Järvi väidab, et te pole kuskile läinud. Mida peaks sellest järeldama?

Ma ei olegi lahkunud. Delfi uudis oli lihtsalt valeuudis: nagu oleks ma tegevtoimetaja kohalt lahkunud ja nagu oleks tüli majas. Ei.

Ei ole lahkunud?

Ei ole, ma töötan edasi.

Miks pole see siis impressumis kirjas?

See on eraldi küsimus. Kui me langetame olulisi otsuseid, siis me kommunikeerime neid avalikult. Meil on seal nii väike meeskond, neli inimest – natuke on naljakas ka, kui seal on peatoimetaja, tegevtoimetaja.... Mulle tuleb meelde üks ehitusplatsi pilt: seal on kommunikatsioonijuht, projektijuht, personalijuht, finantsjuht ja teised kõikvõimalikud juhid – ja ainult üks inimene, kes lõpuks augu kaevab.

Ikkagi, teie nime pole üldse impressumis.

See on seotud pigem sellega, millises rollis ma Objektiivis tegutsen. Ei ole vaja tegevtoimetajat peatoimetaja kõrvale. Täna salvestamise järjekordselt oma saate „Fookuses”, ikka teen uudised ja arvamuslugusid, sisuliselt pole midagi muutunud.

Mis on ikkagi selle põhjus, et teie nimi sealt kadus?

Põhjused on osaliselt selles, et vaatame, kuidas oma ressursse otstarbekamalt kasutada. Objektiiv ei ole sihtasutuse ainuke projekt, meil on väga palju muid ülesandeid. Üks olulisemaid asju, millele tahan lähitulevikus keskenduda, on meie oma õiguskeskuse käivitamine. Kui tahta kuskil oma ressursse rohkem kasutada, tuleb kuskilt koomale tõmmata.

Oma õiguskeskuse käivitamine? See on uudis. Kellele on teie teenused siis tulevikus suunatud?

Tahaksime käivitada keskuse koostöös Poolas tegutseva organisatsiooniga, mille nimi on Ordo Juris, õigemini luua sarnase Eestis. See seisab oluliste printsiipide eest, ei pakugi kommertsteenust. Ta tegeleb põhimõtteliste kaasustega, et seista kristlaste ja konservatiivide, rahvuslikult meelestatud inimeste vaatevinklist oluliste, printsipiaalsete positsioonide eest.

Selle organisatsiooni kaudu hakkaksite näiteks ka esindama SAPTKi kohtus?

Võib-olla. Ma ei ole selle peale mõelnud. Tahame kaitsta olulisi põhimõtteid, mis on lääne ühiskonnas järjest rohkem löögi all.

Kohtus?

Muu hulgas kohtus, muu hulgas seadusandluse suunamise kaudu: sõnavabadus, veendumuste, usuvabadus, südametunnistuse vabadus, vabadus kasvatada oma lapsi ilma riigivõimu sekkumiseta; abielu ja perekonnaga seotud küsimused, õigus elule. On palju printsiipe, mille asjus saab palju ära teha õiguslike vahenditega. Peame vaatama, kas suudame endale need vahendid tekitada.

Millal see keskus võiks tegevust alustada?

See sõltub osaliselt rahaliste ressursside leidmisest. Teen ettevalmistusi selle püstipanemiseks ja samal ajal püüan leida toetajaid, kelle abiga saaks keskuse käivitada. Mida varem, seda parem. Minu poolest juba uue aasta alguses, aga ma ei ole kindel, et selleks ajaks on võimalik leida piisavalt vahendeid.

Te pole end sidunud end ühegi parteiga, kuid olete olnud lähedane EKRE-le. Samas pettusite EKRE-s pärast võimuletulekut, kui nad taganesid lubadusest abortide riiklik rahastus ära võtta. On see ainus pettumus või on neid veel olnud?

Ma ei kirjeldaks seda pettumusena EKREs. Ma pettusin selles, et seda positsiooni ei õnnestunud koalitsioonileppesse kirja panna.

No EKRE lubadus, eks nemad pidanud siis selle eest seisma?

Jah, loomulikult, aga me saame ju aru, et kõik lubadused ei jõua koalitsioonileppesse. Paratamatult tuleb kompromisse teha. Kui ikka Keskerakonna poliitikud hakkavad rusikatega vastu lauda taguma ja teiste inimeste peale karjuma, kui see küsimus arutusele tuleb, siis on sealt väga raske edasi liikuda, et selles küsimuses ühine arusaam tekitada. Loomulikult loodan ma, et selle küsimusega hakatakse tulevikus tegelema, aga ma ei saa olla sinisilmne ja uskuda, et esimest korda valitsusse saades oleks kõik asjad võimalik koalitsioonileppesse kirja saada.

Teil on tekkinud suhteliselt hea teineteisemõistmine rahvastikuminister Riina Solmaniga, kes väljendas mõistmist teie LGBT-ühingult riigi rahastuse äravõtmise petitsiooni suhtes. Olete kohtunud, mis võiksid teid soovitud eesmärgini viia?

Ei, ma ei mäletagi, millal me viimati kohtusime. See pidi olema parlamendivalimiste eelsel ajal. Aga sel teemal me rääkinud ei ole, aga mul oli hea meel, et ta seda väljendas: ta mõistab meie muret. Ma ootan, et Isamaa juhtpoliitikud võtaksid selles küsimuses selge seisukoha: kas LGBT-ühingu rahastamine tuleks lõpetada või mitte. Olen ka Isamaa juhtpoliitikute poole pöördunud palvega, et nad selles küsimuses sõna võtaksid, aga siiamaani pole mu kirjadele isegi mitte vastatud. Ma ei näe, et meil siin mingi hea koostöö oleks lahti rullunud.

Olete viidanud, et SAPTK ei saa riigilt raha, LGBT-ühing saab. Kui ka teie saaksite riigilt toetust, kas siis võiks neile see raha alles jääda?

Me ei palu kelleltki raha ära võtta. Mis on eraldatud, see on kulutatud, seda ei ole kuskilt tagasi võtta. Me räägime riikliku rahastamise lõpetamisest tulevikus. Sellist kodanikuühendust, mis tegeleb avalikult ideoloogilise propagandaga – nemad nimetavad seda küll teavitamiseks ja teadlikkuse suurendamiseks – ja ideoloogilise lobitööga – mida nemad nimetavad huvikaitseks – ei peaks riiklikult rahastama. SAPTKi ei peaks riiklikult rahastama, ka mitte MTÜd Oma Tuba, mis peab Feministeeriumi portaali.

Feministeerium ei saa riigilt toetust, nad saavad oma raha hangetel osalemise kaudu.

Samast allikast, kust LGBT-ühing sai sellel aastal 96 000 eurot, sai Oma Tuba 60 000.

Feministeerium on täpsustanud, et saab raha hangetel osalemise kaudu.

Võib-olla saavad nad kuskilt veel raha, aga 60 000 eurot on nad saanud sotsiaalministeeriumi rahaeraldisena. See on sotsiaalministeeriumi kodulehel must valgel kirjas. Meie meelest ei peaks avalik võim tegelema ideoloogilise propaganda rahastamisega.

Kus see propaganda on, see massiivne homopropaganda, millest teie ja Objektiiv kogu aeg räägivad? Ma ei näe seda kuskil.

Ega nad ise ei eitagi, et nad teevad propagandat, kuigi nimetavad seda teavitustööks. See ongi teisisõnu propaganda. Propaganda on teatavate ideede propageerimine. Propaganda ei ole tingimata halb asi. Eesti Päevaleht ja Delfi propageerivad samamoodi endale olulisi seisukohti. Küsimus on, mil viisil seda tehakse ja mida propageeritakse. Teie võib-olla ei näe seda selle pärast, et teile polegi see suunatud. LGBT-ühing räägib ise avalikult, kuidas nad propagandat teevad: osalevad homoparaadi korraldamises, korraldavad noorteõhtuid, käivad koolides rääkimas, neil on kohapealne nõustamine.

Kas nõustamine ja abivajajate aitamine pole siiski eri asjad? Riigi ülesanne võikski ju aidata vähemusi, kelle elu on niigi keerulisem.

Kogu ühiskond koosneb vähemustest. Vähemused peaksid ise organiseerima, et leida toetajaid, kellele on olulised need printsiibid, mille eest nad seisavad. Vastasel juhul ehitame ühiskonda, mida, arvan, ka teie ei pooldaks. Kui näiteks konservatiivid peaksid järgmistel parlamendivalimistel saama 51 kohta, saavad kõik ministeeriumid enda kontrolli alla ja panevad kogu raha vahepeal loodud, konservatiivset ja rahvuslikku poliitikat/ideoloogiat rajavate ühenduste alla – ma arvan, teile ei meeldiks see. Meile ei meeldi see, et sotsiaalminisiteerium, mis on aastaid olnud sotside kontrolli all, on andnud raha selliseks propagandatööks.

Kui ta vaatate nende sotsiaalministeeriumile esitatud rahastamistaotlust, siis seal on palju tegevusi, mis käivad sellesama teadlikkuse suurendamise alla: meedias sõnavõtmine, arvamusartiklid, saadetes osalemine. See kõik on propagandatöö, et panna kõlamata teatud ideoloogilised positsioonid ja sundida ühiskonda neid omaks võtma. On kaks põhilist mudelit: propagandat toetavad need inimesed, kellele need ideed meeldivad – või siis algab võistlus, kes saab riikliku rahakoti pumba juurde, ja kes selle enda kätte saab, see endale meelepärastele ühingutele jagab.

Nii et teie ideoloogiline propaganda on õigustatud, sest teete seda eraannetajate raha eest, aga nende oma ei ole, kuna saavad riigilt tuge?

Riiklik rahastamine ei ole õigustatud. Igaüks võib seista oma positsioonide eest, ma pean sõnavabadust väga oluliseks ja olen vastu vihakõnekeelulule, mida muide seesama seltskond tahaks kehtestada, et meiesugused inimesed ei saaks oma seisukohti väljendada. Ma olen selle vastu, et maksumaksjalt korjatakse raha kokku – põhimõtteliselt karistuse ähvardusel: meil ei ole valida, kas riigile makse maksta või mitte – ja siis suunab riigivõim seda raha propagandaorganisatsioonidele, mis on talle meelepärased.

Eestis kehtiv võrdse kohtlemise seadus ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse jne, ka seksuaalse sättumuse põhjal. Objektiivis toimuvat on raske pidada millekski muuks kui kiusamiseks. Te pole mõelnud, et keegi võiks Objektiivi kohtusse kaevata?

Eks igaüks võib oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Meid on ka sellega ähvardatud, näiteks Florian Hartleb ja tema esindaja Robert Sarv esitasid meile üle saja tuhande eurose nõude. Kui keegi leiab, et me oleme nende õigusi ulatuslikult riivanud, siis andku minna. Ma ei saa nõustuda, et tegeleme kellegi kiusamisega. Me seisame endale oluliste põhimõtete eest ja teeme seda selgelt, kindlameelselt, avatult.

Sageli vähemusi alavääristavalt.

Mitte alavaääristavalt. Me lihtsalt ei nõustu nende ideloloogiliste positsioonidega ja ütleme selle välja. See, kuidas Eesti Päevaleht on minu suhtes käitunud, on palju inetum kui see, kuidas meie oleme mõne homoaktivisti suhtes käitunud. Kui 2014 pandi minu pilt esikaanele ja küsiti, mis seob Varro Vooglaidu ja Vladimir Jakuninit, Vene raudtee toonast bossi, kes on Putiniga lähedastes suhetes, siis ma sain sealt kaane pealt alles teada, kes see Jakunin üldse on. Mul ei ole temaga mitte mingisuguseid sidemeid. Otsene valede levitamine. Ma ei tea, et meie oleksime LGBT-ühnigu suhtes selliseid valesid esitanud.

Mäletan seda lugu, tookord võitsite pressinõukogus.

Ja varsti võidame jälle.

Tõepoolest kaebasite alles äsja Vahur Kooritsa loo pressinõukokku, ka ERRi, kes seda refereeris, unustades esimeses versioonid viite sellele, et Koorits teilt kommentaari küsis ja seda ei saanud. Olen ma õigesti aru saaanud?

Ei. Probleem on selles, et nad vahendasid Delfis ja Eesti Päevalehes esitatud valeväidet.

Teeme selgeks, mis see valeväide oli.

Seal on öeldud, et meie sihtasutus sai eelmisel aastal väikeannetustena üksnes kolmandiku oma rahast ja ülejäänud pärineb sadade tuhandete eurodeni ulatuvaid annetusi teinud suurärimeestelt.

Ja kuidas siis lugu tegelikult on? Kooritsale te ei vastanud, ERRile saatsite kommentaari, aga seda ei saa lugeda, sest see lugu on sealt kadunud.

ERRist on kena, et nad selle maha võtsid, aga oleks kena, kui nad ka vabandust paluksid. Vale on väide, nagu oleksime saanud väikeannetustest üksnes kolmandiku ja nagu saaksime suuri annetusi ärimeestelt. Me ei ole kunagu saanud saja tuhande eurost või suuremat annetust, me pole saanud isegi suuremat annetust kui 15 000 eurot, ja needki annetused tegid meie Poola sõbrad meie tegevuse alguses.

Missugused ettevõtjad teid siis toetavad, olgu 15 000 euro või vähemate summadega?

Meid toetav Pjotr Skarga sihtasutus Poolast, ja sellel ei ole midagi selle vastu, et ma seda avalikult ütlen.

Eesti ettevõtjad?

Meie sihtasutuse rahastamine on täiesti seaduslik. Aruandlus rahastuse kohta on täielikus kooskõlas seadusega. Meil ei ole seadusest tulenevat õigust avaldada nende inimeste nimesid, kes on meie tegevust toetanud. See oleks vastuolus isikuandmete kaitse seadusega.

Te ju möönate, et SAPTK pole mõni suvaline korteriühistu ja selle suhtes on õigustatud avalik huvi?

Teie ju möönate ka, et ma ei saa rikkuda seadust ja avaldada inimeste isikuandmeid.

Ettevõtjatele võiks teie toetamine ju olla auasi?

Vaadates, kuidas meedia on meid rünnanud ja kui palju on meie suhtes levitatud valesid, on täiesti arusaadav, et meie tegevuse pooldajad ei taha, et selline kriitika ka neile osaks saaks.

Kui nad toetavad ideid ja jagavad teie väärtusi, siis võiks nad seda ju ka väljendada? Praegu jääb mulje, et nad häbenevad seda.

Nad ei häbene. Ja ärimeestest toetajaid meil praktiliselt pole. Enamik ongi väikesed toetajad. Rohkem kui 95 protsenti annetustest on alla 50-eurosed. Lõviosa on 15-20eurosed. Seda, et ärimehed meid toetama hakkaksid, ma alles ootan. Aga inimesed ei taha sellist avalikku tähelepanu – et vihkajad, diskrimineerijad jne. Ma võin ju teie käest samamoodi küsida, millist erakonda te viimati valimistel toetasite. See pole ju häbiasi, on auasi, äkki ütlete otse-eetris kohe välja?

Nojah, see on üsna levinud võte: hakata ise küsimusi esitama. Ootate ERRilt ka avalikku vabandust, kui seda ei tule, mis edasi?

Eks siis vaatame. Esitasime kaebuse ka Eesti Päevalehe ja Delfi vastu, kes valeväiteid levitas, vaatame, mis otsuse teeb pressinõukogu. Kindlasti ei saa välistada ka kohtusse pöördumist, sest valede levitamine meie organisatsiooni rahastamise kohta on väga tõsine asi.

Samas pole teinud ühtegi liigutust, et kaasa aidata õigete andmete esitamisele.

Mis see peaks olema? Avalikustada kõik toetused või?

Võinuksite vastata näiteks Vahur Kooritsa küsimustele.

Vahur Kooritsaga ei taha ma üldse suhelda, tema on end pikka aega näidanud meie suhtes vaenulikult meelestatud aktivistina, minu hinnangul ei ole tegemist ajakirjanikuga. Kõik inimesed, kes töötavad ajakirjandusväljaannetes, ei ole tingimata ajakirjanikud.

No see on selline argumentatsioon, et kui pole meie poolel, siis on meie vastu. Avalikku huvi te ju möönate?

On küll olemas ajakirjanikke, kes pole meie poolel, aga tegutsevad väga professionaalselt ja ausameelselt. Näiteks teie grupiski: Sulev Vedler. Mul ei ole tema suhtes mingeid etteheiteid: professionaalne, aus, heatahtlik. Kooritsa kohta ma seda öelda ei saa. Aga teine on see, võin korrata: ma ei saa ajakirjanike rõõmustamiseks seadusi rikkuda.

ERRiga on teile pooleli kohtuasi satiirilise saate pärast, mis ironiseeris, nagu mõtleksite geiseksile rohkem kui tavaline homoseksuaal. Kohus võtab ehk lahti ka Objektiivi, märkab, et pühendate homotemaatikale ebaproportsionaalselt palju tähelepanu ja võtab seda otsust tehes arvesse?

Siin kaks eri asja: üks asi on rääkida meie ühiskondlikust tegevusest sooviga kaitsta abielu kui institutsiooni ja selle aluseks olevaid ideaale ja seista vastu homoideoloogilisele propagandale, teine asi on mõelda geiseksist. Ma pole mitte kunagi selle peale tulnud, et sellest mõtlema hakata. Te leidke mulle Objektiivist üks artikkel, mis räägib geiseksist. Te jääte sellega hätta. Küsimus on maailmavaateline, ideoloogiline, mitte seksuaalpraktikate peale mõtlemises.

ERRi suhtes peaksid kehtima kõrgendatud standardid, tegemist on riigimeediaga, maksumaksja raha abil tegutseva meediaga, mis peaks olema teistele eeskujuks. ERR on juba pikemat aega üles näidanud sellist mudelit, et kui nad ei julge midagi öelda, siis näitavad nad seda läbi huumoriprisma. Nagu Peeter Oja laulis, et Varro, mis sa öösiti teed.

Miks te seda ei hagenud?

Sest antud juhul räägime konkreetsest faktiväitest, mis ei vasta tegelikkusele.

Aga Varro, mis sa öösiti teed...

...see on küsimus. Igaüks võib küsimusi esitada.

Mille järgi te otsustate, keda hageda ja keda mitte?

Ma väldin kohtuvaidlusi nii palju, kui on võimalik. Need võtavad palju aega, raha, energiat. Ma ei taha sellega üldse tegeleda, aga kuskilt läheb piir. ERR on korduvalt mõnitanud minu isikut, see mõnitamine hakkab mõjuma minu lastele. Sellega on punane joon ületatud. ERR, mis tegutseb kõigi maksumaksjate raha eest, ei või endale sellist käekirja lubada.

Te olete seitsme lapse isa. Kui mõni teie lastest tuleb ja ütleb: isa, ma armastan omast soost inimest – mis te talle ütlete?

Mina armastan ka paljusid inimesi, kellega olen samast soost: oma isa, oma poegi.

Te saite aru, mida ma mõtlen.

Eks ma siis seletan, et armastusel on eri vorme. On mehe ja naise armastus, aga on ka täiesti legitiimne armastuse vorm meesterahvaste vahel. Nendel asjadel tuleb vahet teha.

Aga kui teie laps peaks hakkama armastama omast soost inimest seksuaalses mõttes, mida siis teete?

Katoliiklase ja kristlasena ütlen, et homoseksuaalse suhete näol tegemist on ebamoraalse käitumisega ja see teeb su hingele kahju. Soovitan tungivalt sellise asjaga mitte tegeleda. Täiskasvanud inimesed peavad muidugi ise oma valikud tegema. Aga ma loodan, et olen kasvatanud oma lapsi piisavalt hästi ja nad saavad aru, milline on inimloomusega kooskõlas olev käitumismudel, mida armastus endast kujutab ja kuidas see peab eri kontekstides avalduma. Kui ma oma last tegelikult armastan, siis ma olen ju talle kohustatud ütlema, et see mida ta teeb, teeb talle kahju.

Kui ma Postimehest lahkusin, avaldasite heameelt, et nüüd Postimehe kvaliteet paraneb. Palun, tooge esile need muutused, mis teile veel meeldivad.

No teie intervjueerimisviis nende inimeste suhtes, kes ei ole teile maailmavaatelist sümpaatsed, on olnud väga agressiivne ja selles on ilmnenud elemendid, mis ei ole rangelt võttes ajakirjanduslikud. Pigem on olnud need omased ideloogilisele ja poliitilisele aktivismile. Valitsuse moodustamise ajal olite te üks peamisi aktiviste, kes seisis selle eest, et seda valitsust ei moodustataks, ja kui moodustati, seisite selle eest, et see võimalikult kiiresti laguneks.

Küsimus oli, missugused muutused teile Postimehes veel meeldivad.

Postimehes on muutusi kaugelt liiga vähe selleks, et ma saaksin öelda, et see mulle meeldib. Veebi kruttides näen kogu aeg, et keegi välgutas jälle oma kannikaid ja keegi ronis kellegagi kolme- või neljakesi voodisse. See ei ole kohane kvaliteetajakirjanduses. Peeter Helme tulemine peatoimetaja kohale on väga hea asi, see juhib Postimeest õiges suunas. Peeter Helmele on olulised konservatiivsed ja rahvuslikud ideaalid. Neeme Korvi lahkumine arvamustoimetusi juhi kohalt oli samuti väga hea asi, sest ta töötas väga ebaprofessionaalselt. Ta ei vastanud isegi, kui talle artikkel saadeti, ta tegi muudatusi artiklites ilma neid kooskõlastamata.

Te olete kogu aeg sõjas, mis oleks, kui vahepeal elaksite ise ja laseksite teistel ka elada?

Heameelega elaks nii, aga kristlastel on kutsumus. Inimene mitte ei vali, mida ta ise tahab teha, vaid ta püüab ära tunda, mida jumal temalt ootab, ja siis teeb seda, milleks ta on siia maailma kutsutud. Taanduksin hea meelega avalikust eluks, koliksin kuskile maale elama, kasvataksin kitsi ja käiksin jahil, aga ma ei tunne, et see on see, milleks ma olen siia maailma kutsutud.

Liitu