VAATA JÄRELE JA LOE | Tõnis Lukas selgitab, kuidas ta Tammsaare pargis ringi vaadates aru saab, kes on lõimunud ja kes ei ole

 (225)

Kultuuriminister Tõnis Lukas (Isamaa) nägi viimati Tallinnas Tammsaare pargis jalutamas noori mehi, kes tema hinnangul eesti kultuuriga just väga lõimitud ei ole. Kes lõimitud ei ole, peaks lahkuma, arvas ta. Täna keskpäeval otse-eetris olnud saates tuli kõne alla, kas Eesti riigil võiks olla ka teisi valikuid ja võimalusi.

Te soovitasite inimestel järjekindlalt hakata kaebama keeleinspektsiooni, kui nad kohtavad teenindajaid või muid inimesi, kes eesti keelt ei oska. Keeleinspektsioon määrab selle peale tavaliselt trahvi või sunniraha. Eelmisel aastal oli menetluses eelnõu, mis tahtis sunniraha 640 euro pealt tõsta 6400 euro peale. Eelnõu langes menetlusest välja, on praegu plaanis see teema tõstatada ja sunniraha suurendada?

Eelnõude juurde kindlasti jõuame. Me oleme kokku leppinud nii põhiseaduses kui ka hilisemates seadustes, et eesti keel on Eesti riigi ja rahva hoida ja see on riigikeel. Selle kohta kehtivad mitmed nõuded, kaasaarvatud see, et eesti keeles peab saama igal pool asjad aetud. Viimasel ajal pole sellega raskusi mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka Tallinnas – et eesti keeles ei saa alati teenindajaga kontakti, ei saa ühte ja teist asja aetud. See ei ole mitte kaebamine, vaid see on keeleinspektsioonile teadaandmine, kui keeleseadusest ei peeta kinni.

Selle kõige juurde jõuame. Aga ikkagi - kas sunniraha suurendamine tõuseb uuesti päevakorda või ei tõuse?

Seotud lood:

Sunniraha suurendamine võiks päevakorda kindlasti tõusta, sest et osa firmasid, näiteks Maxima, ei vaata praktiliselt ümbriku sissegi ja vormistab lihtsalt ära makse kaupa. 640 eurot ei ole suurtele firmadele selline asi, mille pärast nad hakkaksid oma poliitikat muutma või püüdmagi seadust täita. Nii et see on natuke liiga väike. Eraisikutele kindlasti on 640 eurot suur raha ja keeleinspektsioon e kirjuta selliseid arveid välja teenindajatele, kes eesti keelt ei oska. Me räägime ikkagi nõudmiste suurendamisest tööandja suhtes, kes peaks tegelikult vastutama selle eest, et tema ettevõttes saavad asjad ka eesti keeles aetud.

Ilmar Tomusk, keeleinspektsiooni peadirektor, pooldab sunniraha suurendamist. Ta on selgitanud, et trahvi ja sunniraha vahe on see: sunniraha peaks olema justkui motivatsioonimeede, sellal kui trahvi puhul räägime karistusest. Sunniraha ei nõuta sisse juhul, kui inimene, kes on suunatud eksamile, selle ära teeb. Niimoodi ongi tükk aega inimesi ja ettevõtteid motiveeritud. Kuivõrd efektiivne on see teie hinnangul on olnud?

Ta on ikkagi parem kui mitte midagi, aga asi algab suhtumisest, kogu ühiskonna suhtumisest. Kui me oleme kokku leppinud, et eesti keeles saab asjad aetud igal pool, siis peame ju kõik pingutama selle nimel, ka ettevõtjad. Sunniraha on ainult tähelepanu juhtimine. Kui me peaksime kõik ühiskonnas üles ehitama sunnirahale, siis kukuks ühiskond kokku ja siis meil varsti eestikeelset riiki ei olekski. Jutt käib kokkuleppest, et eesti keelt kasutatakse palju rohkem, näiteks ei dubleerita kõiki sõnumeid inglise keelde ja vene keelde, nagu meil avalikus sektoris tehakse. See kokkulepe on Lätis näiteks olemas, kus on kõik riiklik avalik informatsioon sihikindlalt ainult läti keeles, seaduse järgi. Meil annab seadus võimaluse hoopis laiemaks keelekasutuseks, mis on võtnud paljudelt üldse motivatsiooni eesti keelt õppida vene või inglise keele kõrval. Nii et seadusandlikke algatusi ja muudatusi võib tulla küll, et olukorda muuta.

Te tahaksite keeleinspektsioonile anda suuremad õigused ja võib-olla luua isegi keeleameti. Missuguseid õigusi oleks tarvis ja mida peaks hakkama tegema keeleamet, kui selline peaks sündima?

Keelamet saaks siis nagu keskkonnaamet, muinsuskaitseamet jt ametite staatuses olevad organisatsioonid suunata poliitikat ja juhtida protsesse. Ta on märksa iseseisvam, saab olla operatiivsem, tal on autoriteeti rohkem. See ei tähenda, et luuakse uus organisatsioon uute töötajatega, tegelikult tähendab see uue pädevuse loomist, juurdeandmist praegusele keeleinspektsioonile, ka mõne töökoha juurdeloomist, aga põhiliselt ikkagi tema võimaluste suurendamist.

Ma ei kasutanud ilmaasjata pealekaebamise sõna, teie teadaandmist on niimoodi tõlgendatud. Mäletate ehk teiegi aegu, kus sedasorti teadaandmise tagajärjed olid fataalsed. Kas selline seos, mis võis tekkida paljudes peades, oli teie mõttesse sisse kirjutatud või tekkis see kogemata?

Vabandust, et ma naeran, aga need võrdlused. Ma võin minna samale teele – täiesti fataalne on Eesti riigi ja rahva, meie kultuuri jaoks see, kui me nüüd otsustame, et me seadustest ei hooli. Et vaatame eesti keele kui riigikeele staatusest mööda, see on samamoodi fataalne. Pealekaebamise termini kasutamine on pahatahtlik. Meil on ametlikult olemas inspektsioon, ja inimestel on õigus selle poole pöörduda. Siin ei ole üldse jutu pealekaebamisest. Võrdsustada seda teadaandmist okupatsiooniaegse pealekaebamisega – see tähendab, et ei austata oma riiki.

Tegelikult peab just kultuuriministeerium vastutama selle eest, et uussisserändajad keelt oskaksid. Samas ütles riigikontrolli audit augusti alguses, et selle õppetöö korraldus on killustatud, sõltub liiga palju Euroopa Liidu rahast, koolitusi on liiga vähe. Miks te siis oma kriitikat tehes peeglisse ei vaata? See on teie enda töövaldkond ju.

Jah, loomulikult. Sellepärast taotlen riigieelarvesse täiskasvanute keeleõppele täiendavalt raha ja valitsus teeb lähitundidel selle kohta otsuse. Paneme täiskasvanute keeleõppele kindlasti rõhku, rohkem, kui seni on pandud. Paar aastat tagasi tekkis uus idee luua lisaks kursustele keelekeskkonnad. Küll kunstlikud, aga ikkagi olulised keelekeskkonnad Eesti majade näol Narva, Tallinna, kus lisaks keeleõppimisele tavaliste tundide mõttes on ka klubid, koosviibimised, luuakse selline keelekeskkond. Nii et meetodeid on.

Aga räägime rahast. 14,5 miljonit oli sellel aastal, kui suur on summa siis järgmisel aastal?

Praegu ma taotlen juurde sellele, mis kultuuriministeeriumil on, keeleõppesse 2 miljonit. Kultuuriministeeriumi eelarves ei ole muide 14 miljonit kelleõppe peale, kindlasti mitte. Ega need numbrid ei olegi kõige tähtsamad. Tähtsam on selle asja paatos: jah, riik peab võimaldama keeleõpet ja suurt osa sellest korraldama. Seda me teeme, seda tuleb teha tasuta ja pakkuda kõigile soovijatele. Seda hakkab Eesti riik nüüd massiivsemalt tegema kui seni.

Nõuded suuname eelkõige tööandjatele, kes otsustavad äri püsti panna umbkeelsete inimeste peale. Tuleb kindlasti seadust muuta, sest tööjõurendifirmad, kes ei ole Eesti residendid ja mille kontorid asuvad väljaspool Eestit, saadavad siia renditööjõudu kohalikule ettevõtjale, ja nii pole keeleinspektsioonil pole sunniraha teatist kuhugi saata. See on väga oluline: jõuda asja tuumani, kõigi tööandjate südametunnistusele koputada ja nad vastutama panna – et nad siis sisendaksid oma inimestele teadmise, et nad viibivad Eesti vabariigi territooriumil, et siin räägitakse eesti keelt. Et kas või kutsutaks teenindaja, kes eesti keelega aitab, et nad kas või ütlevaksid „tere” eesti keeles. See on oluline. Keeleõpe oluline ja kõik peavad seda teadma, kes siia pikemalt plaanivad jääda.

Räägime nüüd Woltidest ja Boltidest, kellega te pahandasite. Mis nad peaksid siis õigupoolest tegema? Peaksid need ettevõtted siit ära minema?

Miks nad peaksid siit ära minema?

Te tõite ette need kaks firmat, kelle teenuseid paljud kasutavad, kui halvad näited, kes kasutavad uussisserändajate tööjõudu.

Ma tõin selle üldistavalt, ja loomulikult on neil ka töötajaid, kes eesti keelt valdavad, nii et nad peaksid oma lähenemist muutma. Teistes riikides on kohe näha, et kui inimene keelt hästi ei oska, siis vähemalt mõne sõna ütleb ta ikka või on tal kiri kaasas. See on suhtumise küsimus ja seda võib muuta. Kui need ettevõtjad võtavad teadmiseks, et eesti keel on siin peamine keel, siis suudavad nad teenindust kultuursemaks muutma.

Need Bolti taksojuhid ja Wolti toidukullerid on ju eeskujulikud uussisserändajad, nad on kohe tööle läinud. Peaksid nad siis istuma kodus ja ootama, kuni vabaneb koht keelekursusel?

Nad peaksid kõigepealt teadma, kus nad on. Kui nad plaanivad pikemalt jääda.

Vastake küsimusele, palun.

Kui te lähete turistina välismaale, siis 20 sõna kohalikus keeles, „tere” ja „head aega” õpite ikka ära. Ettevõtja teeb töötajaga lepingu, kus peaks sees olema ka täiendkoolituse vajadused. Nii et riigikursustele ennast pikalt järjekorda panna on üks asi, aga teine on see, et mingi elementaarne sissejuhatus töökultuuri peaks olema ettevõtja poolt tehtud. Ka selgitus, milles see teenus seisneb, mis on selle toidu sees jne võiks olla eesti keeles juures.

Keegi ei kutsu ju toidukullerit selleks, et temaga juttu ajada. Ta kutsutakse selleks, et ta tooks toitu. Takso tellitakse äpist, polegi vaja juttu ajada. Miks peaks nende ametite esindajaid lööma samasuguse mõõdupuuga nagu näiteks arsti?

Loomulikult on töövaldkondi, kus eesti keele oskus peaks kõigil töötajatel suurem olema. See intervjuu, kus ma rääkisin murest keelekasutuse ja selle pärast, et eesti keeles ei saa igal pool hakkama, oli paar päeva tagasi. Keeleinspektsioonile on neid ettepanekuid või tähelepanekuid ja kaebusi, et ei räägita eesti keeles, tulnud ka varem. Järelikult on inimesed ise selle peale tulnud. Nad vajavad ikkagi, et toidukuller oskaks neile vähemalt midagi ütelda, leiaks üles koha, kuhu tuua. Kui näiteks kellegi teise toit viidi teise kohta, siis on vaja neid asju klaarida. Kõik inimesed ei ole selleks suutelised, ja miks me peagm omal maal naabrit appi kutsuma, et asju ajada. Probleeme on olnud, te ei saa seda eitada.

Kes peaks siis ära tegema selle töö, mida praegu teevad Bolti taksojuhid ja Wolti kullerid, kui need ettevõtted eestlastest töökäsi ei leia?

Töömahud on tõusnud nii suureks sellepärast, et inimesi on võimalik võtta. Aga asi on ju suhtumises. Eestlane ongi selline, et pigem ta läheb ise teisele keelele üle, taandub. Tegelikult meil on see õigus enne suuremat katastroofi, sest kui me selle tähelepanu sellele ei juhi, siis varsti me ei saa eesti keeles kuskil hakkama.

Mis katastroofist me räägime?

Kui me ärkame olukorras, kus me ei saa siin enam üldse eesti keeles hakkama, siis on juba hilja tingimusi muuta, seadusemuudatusi teha või midagi nõudma hakata. See asi on vaja praegu käsile võtta, mõned elementaarsed asjad ära teha, et ka see jalgrattaga sõitja, taksoga sõitja saab asjad aetud – või võiks tal seal taksos olla rohkem eestikeelset informatsiooni. Kui ettevõtjad ka seda sooviksid, võiksid nad oma mahtusid säilitada. Mina ei ole ettevõtluse vastu. Näiteks Läti on oma keeleseadustes ja nõudmistes märksa järjekindlam, kui meie oleme olnud. Me peaksime seda eeskuju järgima, kuigi mõni ettevõte ei laiene siis nii kiiresti. Tähtis on, et üldine kokkulepe – Eestis peab eesti keeles asju ajada saama – ikkagi püsib.

Kuidas te Tammsaare pargis jalutades ikkagi aru saite, et need noored mehed, kellele te viitasite, ei ole piisavalt eesti kultuuriga lõimunud?

Minul on omad vaatlusmeetodid. Kui ma näen, kui inimesed seal on, grupiviisi, siis ma saan aru, kuidas nad suhtlevad, mis keeles nad suhtlevad. Ma arvan, et üldjuhul nad ei ole eesti kultuuriga väga lõimunud, sest nad tunduvad olevat suhteliselt viimase aja immigrandid, ja see tähendab omakorda.... Mitte, et nad oleksid turistid, aga iga inimene, kes on palju ringi käinud, näeb selle kohe ära.

Kuidas te tegite vahet immigrandil ja turistil?

Immigrandil ja turistil? No lõpuks võib ka korraks sissetulnut nimetada eri nimedega. Samamoodi nagu ma ringi käin, nagu teiegi aru saate, ma arvan, et päris selge on, et kõik kes siin liiguvad, ei taha siia kauemaks jääda. Või kui nad tahavad, peaksid nad ikkagi hakkama eesti keeles rääkima – või vähemalt näitama välja, et nad on meie kultuuris kodus.

Te ütlesite, et need, kes pole piisavalt lõimunud, peaksid siit ära minema. Miks siis kohe välja saata? Tegelikult võiks ju neile rohkem keelt õpetada.

Ma ei ole seda täna öelnud. Seal (Vikerraadio saates Reporteritund - toim.) ma ütlesin seda, pikas plaanis, jah. Muide, mittelõimunuid saadavad välja isegi niivõrd eesrindlikud riigid nagu Soome ja Rootsi. Kui inimene ei lõimu ühiskonda, ei võta omaks siinset kultuuriruumi, siis pikas plaanis ta võib lahkuda. Eestis on olnud (aga teistes riikides kindlasti rohkem) selliseid olukordi, et uusimmigrant ei tahagi omaks võtta kohalikku kultuuri ja käitub teistmoodi, kui meie oleme harjunud, siis on väljasaatmine. Ma ei arva, et kõik, kes praegu ei oska eesti keelt, peaksid kohe minema, aga sellele peaks tähelepanu juhtima, saama neid integreerida riigi abiga.

Kas see ei kõla ikkagi nagu loosung Eestimaa eestlastele?

Eestimaal on eesti keel ja eesti kultuur see peamine, mille jaoks Eesti riik on üldse loodud. Minu eesmärk on juhtida tähelepanu sellel, et kui praegu käivad mingid kiired protsessid, mis hiljem muutuvad tagasipöördumatuks, siis on juba hilja. Peame pidama neid kokkuleppeid, mis meil seadustes ja põhiseaduses kirjas on, siis jääb ühiskond stabiilseks ka tulevikus. Loomulikult on vaja ka kogu põhiharidussüsteem, ka lasteaiad üle viia eesti keelele, et ei oleks peale kasvamas enam neid, kes eesti keelega hakkama ei saa.

Miks siis teie erakond hääletas Reformierakonna haridusteemalise eelnõu vastu? See oleks keeleõppe kiiresti eestikeelseks teinud, selle asemel esitasid koalitsioonierakonnad oma plaani, kus on ainult üks tõhustamine, kaasaaitamine ja muu säärane, ei mingit konkreetset eesmärki.

Isamaa fraktsioon ei hääletanud selle vastu, vaid ei hääletanud üldse. Vastu ta ei hääletanud.

Aga miks poolt ei hääletanud?

Mul on hea nüüd poliitikasse tagasitulnuna öelda, miks ma Isamaaga uuesti liitusin.

Miks ei hääletanud?

Isamaa on alati valitsuses seisnud…

Miks siis ei hääletanud? Teie erakonna eesmärgid ju, miks siis ei hääletanud poolt?

Reformierakonna eelnõus oli väga lihtviisiline ja küllalt lühike, kitsas perspektiiv. See valitsus läheb üle eestikeelse põhiharidusele, teeb neid ettevalmistusi praegu. Me ei pea rääkima ainult põhiharidusest, vaid kompleksselt kõigist asjadest. Ka eesti keele seisundist, kõrgharidusest ja muust. Meie erakond ei hääletanud sellele eelnõule vastu.

Hästi, aga te ei hääletanud ka poolt. Isamaa tegelikult ju loobus oma põhimõtetest - miks?

Valitsuses seisan ka selle eest, et eesti keele õpet tõhustada ja et kool läheks eestikeelseks põhikooli tasemel, lasteaias samamoodi. Olen selleks ka väga konkreetse kava esitanud.

Mulle tundub, et viimasel ajal tungite suuresti haridusministri mängumaale. Keeleküsimused laiemalt on ju Mailis Repsi töövaldkond, mitte teie.

Kas keeleküsimused ei peaks olema kõigi kodanike teema või mure?

See on retooriline küsimus, aga teie vastake palun küsimusele. See on tegelikult rohkem ju haridusministri haldusala.

Peaaegu kogu keeleõppe rahastamise koormus on kultuuriministeeriumil. Te näete, et kultuuriministeeriumil on päris oluline lõik seal täiskasvanute keeleõppe puhul.

Mitte enamat.

Meil on palju lõimunud teemasid, sellepärast, et on valdkondi, kus kõik asjad käivadki üle mitme ministeeriumi piiride.

Tegelikult tahtsite ju ise saada haridusministriks. Olete haridusminister olnud Andrus Ansipi teises valitsuses. Miks te siis kõiki neid probleeme, mida te ette toote ja mille lahendamist nõuate, tollal ära ei lahendanud?

Isamaa seisis selle eest väga intensiivselt ja mina isiklikult tegelesin hoolega näiteks gümnaasiumi eesti keelele üleviimisega ja õpetajate eesti keeles väljaõpetamisega. Muide, põhikoolis hääbub venekeelne õpe lähiajal niikuinii, sest me ei koolita ju venekeelsele põhikoolile õpetajaid juba aastaid välja. Need ettevalmistused käivad ja üleminek eesti keelele haridussüsteemis lähiajal toimub niikuinii.

Miks te sel ajal ei teinud?

Ma tegin seda tööd küllalt suure hooga. Minu jaoks on alati oluline, et eesti keel haridussüsteemis oleks domineeriv.

Mida Eesti riik venelastest üldse tahab?

Venelased on üks rahvustest, kes Eestis elavad. Kõik Eesti elanikud on võrdsed siin tegutsema, oma perspektiivi avama, oma unistusi täide viima. Neil on praktiliselt samasugused võimalused kui kõigil inimestel.

Kui te tookord kasutasite n-ö uues tähenduses "Peatage Lasnamäe" metafoori, nagu te ütlesite - tegemist on tegelikult Alo Mattiiseni isamaalise laulu pealkirjaga - kuivõrd te siis mõtlesite venelaste ja kõigi lasnamäelaste enesetundele?

Siis ma mõtlesin sellele, et laulupidude traditsioon peab jääma ja tuleb peatada lauluväljaku ümbrusesrajatavad arendused, kuhu olid ka kõrghooned plaanitud. Olen sellest rääkinud ka härra linnapeaga, mul on hea meel.

Kõlvart ütles siinsama stuudios, et ta kuulis end väga ebamugavalt seda kõnet kuulates.

Sellest on kahju, aga praegu oleme konstruktiivselt kokku lepitud, et plaanitud neljale krundile kõrghooneid ei tule, mis veel hiljuti plaanis olid.

Aga lasnamäe venelaste käest te ei taha vabandust paluda, et nende tundeid riivasite?

Ma ei mõelnud kindlasti neid. Ma mõtlesin nendele inimestele, kes olid värava tagal ei pääsenud laulupeo kontserdiel sisse, isegi kui olid pileti ostnud, sest nad ei mahtunud. Et kõik ka tulevikus saaksid platsile ära mahtuda ja laulupidu pidada. Kaasaarvatud venekeelsed elanikud või kõik inimesed.

Tahtsite hiljaaegu ka Eesti Laulu eestikeelseks teha. Teatavasti ainuke laul, mis Eurovisioni on kunagi üldse võitnud, oli ingliskeelne, Tanel Padar ja Dave Benton mäletavasti said sellega hakkama. Te tahate, et me enam mitte kunagi ei võidaks või kuidas?

No aga see ei kõla ju tegelikult nii naeruväärsena, nagu te lasete seda välja paista. On eesti keele aasta ja teha üks kord teha Eesti Laul eestikeelsena, selles ei oleks ju midagi imelikku. See, kuidas Eurovisiooni laulud välja valitakse, mis seal läbi lööks… Muide, eestikeelsed laulud olnud kohati läbilöögiküpsemad ja paremini edenenud kui inglisekeelsed laulud, nii et sobivad sinnagi eestikeelsed laulud. Aga üks konkurss Eesti Laul eestikeelsena, mis seal halba on.

Eelarve on pingeline, arutelud käivad ja kõik peavad kokku tõmbama. Samal ajal olete teie kultuuriministeeriumi käsutusse saanud ruumid Tartus Pepleri tänaval. Pole varjanud, et tahaksite ka ise seal tööd teha. Kui palju see õieti maksma läks?

See on tavaline korteri üürimine Tartus. See leping on tavaline turuhinnaga seotud ja isegi sisustus oli sees, nii et...

Mis see aastane kulu on?

Aastane kulu, no ma võin sellest rääkida, kuigi siin on teine pool on ka, vaatab võib-olla televisiooni. Teine pool on eraettevõtja. Nii et ma ei saa seda mahtu päris öelda.

Seda rahastatakse ju maksumaksja rahaga. Te ei pane sinna isiklikku raha.

See üür on 550 eurot kuus.

See on siis ühe toa hind?

See on selle korteri hind.

Tahate järjekordse ministeeriumi Tartu viia, ükskord haridusministeeriumi juba viisite?

Miks te nii hirmunud silmadega vaatate? Selles ei olekski midagi halba. Täna tegi Marju Lauristin ettepaneku kogu valitsus viia Paidesse.

Aga tahate siis viia?

Ei, ma ei ole plaaninud kultuuriministeeriumi Tartusse viia. Me ei võta sinna ühtegi töötajat. See on tööpind, et Lõuna-Eesti inimesed saaksid oma asjad seal ära aetud. Minu nõunikud istuvad seal, mina ühel korral nädalas. See on selline tööpind, mida saavad kasutada Tallinnast Lõuna-Eestisse minevad ametnikud. Nii et see on täiesti kultuurne esindus, selliseid esindusi on ka seni olnud erinevatel ministeeriumitel eri kohtades.

Samas on ka ikkagi tõsiasi ka see, et Te elate Tartus ja Teil oleks sedaviisi mugavam.


Tõsiasi on see, et ka väljaspool Tallinna elab palju inimesi ja suur osa neist käib Tallinna tööle, nii ka mina.