VAATA JÄRELE JA LOE | Lavly Perling: Mary Krossi kaasuse kajast õpime, et peame olema valmis kiiremini reageerima ka kommentaaridega

 (400)

Tänasest riigi peaprokuröri ülesannetes tegutsev endine peaprokurör Lavly Perling tunnistas otsesaates Mary Krossi kriminaalasja lõpetamise ümber puhkenud tormi analüüsides, et vahel jäävad prokurörid selgitustega hiljaks ning mõnikord ei ole prokurör see kõige parem kiirete arvamuste väljaütleja.

Olete sellel nädalal andnud kohutava koguse intervjuusid. Kas andsite kõik, mis küsitud, või jäi mõni andmata ka?

Küsimus ei ole arvus. Olen alati öelnud, et suuri intervjuusid tasub ametiaja jooksul anda üks-kaks. Kui aga ametiaeg lõpeb, siis on aus – nende inimeste suhtes, kes selles asutuses töötavad – kasutada võimalust ja rääkida: kes on prokurörid, misasi on prokuratuur, kuidas me töötame ja mõtleme. Ma ei mõtleks kvantiteedile.

Olete nüüd riigi peaprokuröri kohusetäitja...

Lausa ülesannetes.

Hästi, aga kaua see olukord võiks seaduse järgi kesta? Kas on võimalik, et jääte sisuliselt samasse ametisse, mis teil oli, viieks aastaks – EKRE on söönud ja prokutuur terve? Mis seadus selle kohta ütleb?

Seadus seda olukorda ei lahenda. On küll pooleaastane piir, aga ma loodan, et küsimus ei ole seaduses paika pandud piirides, vaid et valitsus ja eelkõige justiitsminister otsivad uut kandidaati ja asutus saab uue juhi ja minul on võimalus asutus julgelt ja väärikalt üle anda. Ja miks ma üldse nõustusin ülesannetes olema: prokuröride jaoks on menetluste kestel väga oluline, et neil on juhtkonna tugi. Oluline on, et juhi vastutus ei jääks õhku, vaid see antakse ühelt inimeselt teisele.

Seotud lood:

Kapo pidas eile kinni Tartu maakohtu kohtuniku, keda kahtlustab muu hulgas altkäemaksu nõudmises. Peeti kinni 48 tunniks?

Ka peaprokuröri ülesannetes jään ma selle põhimõtte juurde, et ei kommenteeri üksikuid kriminaalmenetlusi. Samas möönan hetkeolukorra keerukust ja ka seda, et sellised asjad on avalikkuse tähelepanu all. Seega selgitan ja vastan niipalju, kui see on võimalik.

Teie asi on kommenteerida või mitte, minu asi on küsida. Missugune advokaadibüroo see oli, mis läbi otsiti?

Me ei ütle konkreetse advokaadibüroo nime, küll aga on tänaseks ajakirjandusest läbi käinud kohtuniku nimi. Meie oleme kinnitanud, et eile hommikul peeti kinni Tartu maakohtu kohtunik kahtlustatuna altkäemaksu nõudmises ja selle korduvas võtmises, lisaks andmete edastamisega seotud kuriteos. Asjas on veel kolm kahtlustatavat. Arvestades, et meie ülesanne on tugineda süütuse presumptsioonile, ja etteheiteid, et prokuratuur seda rikub, räägib liiga palju, siis mõtleme väga hoolikalt, mida me praeguses etapis ütleme.

Praegu on menetlus algstaadiumis. Advokaadibüroo läbiotsimine algas sellega, et tegime ettepaneku anda vabatahtlikult välja kriminaalmenetluse jaoks vajalikud asjad. Kuivõrd otsustati – ja advokaatidel on selleks õigus –, et seda ei tehta, siis tuli meil kasutusele võtta kohtu poolt – ma rõhutan, kohtu poolt: see ei ole nii, et prokuratuur otsib advokaadibüroosid läbi; see on pikk protseduur: prokurör läheb kohtuniku juurde, põhjendab, kus on kuritegu, seda kinnitavad tõendid, et on olemas vajadus ja põhjendus läbi otsima minna – läbiotsimine, ja läbiotsimine teostati.

Kes on need kolm isikut, kes on veel kinni peetud?

Need on selle kohtunikuga seotud inimesed. Kaks neist on kahtlustuse kohaselt – igal pool tuleb rõhutada: kahtlustuse kohaselt – altkäemaksu andnud, üks on seotud valeandmetega seotud kuritegudega. Nende süütuse presumptsiooni tagamiseks me nende isikuandmeid ei avalda.

Me peame rääkima Mary Krossist. Ma saan aru, et avalik arvamus ja Delfi kommentaatorid ajavad segamini avaliku huvi ja avaliku menetlushuvi, kuid Eesti Ekspressile kommentaare andnud prokurör seda endale lubada ei saa. Miks pidi ajakirjanik Mikk Salu ära tegema prokuratuuri töö ja seletama, mille poolest need kaks erinevad?

Prokuratuuri jaoks on kõige olulisem tema põhitöö: teha otsuseid tõendite pinnal, seaduse raames. Ma ei kahtle, et prokurör – olles läbi rääkinud ka oma juhtidega – seda kõike kaalus. Ta tegi otsuse lõpetada juhtum. On tõendatud ja tuvastatud, et Mary Kross pani selle kuriteo toime. Temast ei saa kriminaalkurjategijat, kuna menetlus lõpetatakse ja tema peab tasuma riigituludesse teatud summa.

Kolm tuhat eurot.

Me oleme ikkagi juristid ja keskendume ennekõike oma põhitööle. Pean tunnistama, et vahel jääme oma selgitustega hiljaks. Võib-olla iga prokurör ei olegi kohtusaalis see kõige parem kohene arvamuste väljaütleja. Prokurörid tegid head tööd ja andsid avalikkusele kiired selgitused, miks selle otsuseni jõuti. Me õpime sellest, et peame oleme valmis kiiremini reageerima ka kommentaaridega.

Ma mõistan seda avalikku huvi ja küsimust, kas õigusemõistmise vastu toime pandud kuritegu võiks üldse lõpetada otstarbekuse kaalutlustel. Praktika on selline, et kui seoses valeütlustega ei tule ette võtta suuri tegevusi ja kui need ütlused ei ole suunatud kellelegi konkreetselt, siis on ka varem sellist lähenemist rakendatud.

Riigiprokuratuuri leheküljel seisab teie enda antud juhis aastast 2017, mis ütleb, et avalik menetlushuvi kehtib ka õigusemõistmise vastaste kuritegude suhtes, mille hulka Mary Krossi kuritegu karistusseadustiku kohaselt kuulub. Kuidas siis ikkagi sai tekkida olukord, et prokuratuur otsustas minna kokkuleppele teie enda antud juhise vastu?

Seda juhist tuleb vaadelda tervikuna. Jah, see loetleb juhtumid, mille suhtes on avalik huvi. Aga me jätame ukse lahti, sest elu on kirju, ei ole must ja valge. Ei tohi olla nii, et juhise pärast jääb õiglane lahendus saamata. Kui prokurör otsustab teisiti – tal on laual tõendid, mille põhjal ta jõuab järeldusele, et siin ei ole avalikku huvi –, siis ta peab seda põhjendama.

Kui teie räägite praegu avalikust huvist, siis te mõtlete avalikku menetlushuvi?

Jah, ikka, ma räägin õiguskategooriates. See juhis puudutab ka ennekõike kohtueelset menetlust. Kui ollakse juba kohtumenetluses, siis saavad prokurör ja advokaat seda üksnes taotleda, aga otsustama peab kohus, sest Eesti riigis mõistab õigust ainult kohus.

Ma näen siin ikkagi vastuolu teie antud juhise ja konkreetse otsuse vahel.

Seda vastuolu ei ole, kui lugeda juhist tervikuna. Me ütleme, et üldjuhul on neis asjades avalik huvi, aga kui on erandlikud asjaolud, tõendid. Ma toon hoopis teise näite...

Räägime ikka sellest juhtumist – mis need erandlikud asjaolud siis olid? Te ju mõistate, et avalik huvi – laialt käsitelduna – on erakordselt suur, pealegi on juhtumil poliitiline mõõde, mis annab võimaluse teid ja prokuratuuri rünnata.

Jaa, sellest saan ma väga hästi aru.

Miks see erand tehti?

Need põhjused on eile prokuröride poolt välja toodud: varasemate karistuste puudumine; lugu oli selline, et...

Ma eeldan, et selle kõigega on inimesed juba kursis.

Just. Need asjaolud viisidki prokurörid selle otsuseni. Ma mõistan, et see on poliitiliselt väga emotsionaalne teema, loo algus oli seotud poliitiliste nüanssidega. Eile esinenud targad ja tublid vandeadvokaadid ja ajakirjanduse esindajad tõid välja palju arvamusi, mis prokuratuuri selgelt toetasid ja ütlesid, et see ongi loogiline: seaduse ees on kõik võrdsed. Toimikus ei ole näha motiivi, et keegi oleks otsustanud ühiskonda lõhestada või teha poliitilisi avaldusi, sellepärast lahendas prokurör asja nii.

Kuivõrd võiks prokuröri ajendada aimdus, et tal pole ehk kohtukõlblikke tõendeid?

Seda ei tohi prokurör kunagi teha: ütelda, et mul ei ole tõendeid, et üldmenetlusse minna, ma lahendan selle asja kuidagi teistmoodi. Ta ei tohi lahendada teistmoodi, kui ta näeb, et kuritegu on toime pandud. Prokuröril oli, ma usun, kaalukausil küsimus, kas lahendada see asi nii või minna täispikka üldmenetlusse. Ma loodan, see juhtum paneb ka seaduseandja mõtlema selle peale, kuidas teha üldmenetlus selliseks, et nii advokaadid, prokurörid kui ka kohtunikud tajuksid üldmenetlust kui head õigusemõistmise instrumenti, mitte kui õudust täis kadalippu. Menetlused on muutunud väga pikaks ja keeruliseks.

Kuivõrd võis otsust mõjutada asjaolu, et Mary Kross on USA kodanik?

See on küll küsimus otsuse teinud prokurörile. Mina ei ole sellist argumenti prokuröride käest kuulnud.

Suvel avalikuks saanud Centari uuring ütles, et rahulolu tööga prokuratuuris on vähenenud. Selle põhjuste hulgas viidatakse tippjuhtidele – on raske silmas pidada kedagi peale teie. Miks rahulolu vähenenud on?

Kõik meie näitajad seal uuringus on avaliku sektori keskmises määras. Ei saa öelda, et prokuratuuris oleks midagi halvemini kui avalikus sektoris keskmiselt. Ei ole.

Aga rahulolu on kolme aasta jooksul vähenenud.

Uuringut vaadates on näha, et tippjuhtkonda hinnates antakse hinnang juhtivprokuröridele, haldusosakonnale jne. Aga miks? Põhjusi on üksjagu. Ja muidugi olen ma selle peale mõelnud. Olen mõelnud oma tegevuse ja käitumise peale. Olen kindlasti teinud vigu. Aga üks, mida ma endalt ootan, on töö tegemine. Teen tööd mõttega, et teenin tavalist inimest võitluses kuritegevuse vastu. Ja seda ootan ma kõigilt prokuröridelt.

Võib-olla on meie juhid muutunud paremateks ja tugevamateks. Me nõuamegi rohkem. Prokuröride töö on järjest enam surve all, see on rahvusvaheline tendents. Palju on selliseid juhtumeid, kus avalikkus ja meedia on kriitiline – ja peabki olema. Kriitika hoiab meie selja sirge, sunnib mõtlema kvaliteedi peale ja selle peale, et õigus, mida me kohaldame, näiks keskmisele inimesele ka õiglane. Aga rahulolule paneb see surve muidugi pitseri. Ülemused nõuavad, et sa pead suutma selgitada, olema kindel oma otsustes. Ja see ongi raske.

Steven-Hristo Evestus, endine riigiprokurör, tunnistas siinsamas stuudios, et tundis ennast prokuratuuris nagu puuris. Mis võis selle põhjus olla?

Seda tuleb Steveni enda käest küsida.

Küsisin, aga nüüd küsin teie käest ka.

Steven on olnud väga tugev kohtuprokurör. Tema julges Ateka asjaga kohtusse minna ja rahapesuasjade eest võidelda, müts maha. See, kuidas keegi ennast tunneb, on inimese sisemine küsimus. Mina olen oma põhiväärtused sättinud selliselt, et vabadus on esimesel kohal: ükskõik, kas ma räägin riigi, iseenda vabadusest, vabadusest otsustada. Vahel on töö prokuratuuris väga raske, aga ma tunnen end seal ükskõik kui suure surve all vabana.

Miks ei võinud Evestus kirjutada kultuuriteemalisi retsensioone? Ta rääkis, et teile see ei meeldinud, miks?

Töötaja ja tööandja vahelised asjad peaks jääma ikka omavahele, neid ei pea tulema meediasse arutama.

Te ei saanud viimasel ajal eriti hästi läbi, miks?

Kuidas me ikka inimestevahelisi suhteid meedias kommenteerime. Aga ma selgitan seda võib-olla mõnikord erinevat maailmapilditunnetust. Viimasel ajal oodatakse prokuröridelt aina enam, et nad seletaksid, oodatakse avatust – see kõik on õige ja normaalne. Muidugi oli tal lubatud kirjutada. Mis seal salata, vahel arutasime, kus on need piirid – ja piiride tunnetus ongi inimestel erinev. Kõigil prokuröridel on lubatud tegeleda kõrvaltegevustega, aga see kõrvaltegevus peab alati jääma ametit austavaks. Prokurör ilmub avalikkuse ette rasketes, kriitilistes situatsioonides – kui ühiskond on olnud hädas, kui midagi halba on juhtunud. Siis on oluline, et inimesed saaksid usaldada prokuröri, kes nendega räägib, ennekõike tema professionaalsusest tulenevalt.

Evestus pakkus ennast sisuliselt ise peaprokuröriks; tõsi, otse ta nii ei öelnud, aga ma lugesin seda ridade vahelt. Kas tema sobiks peaprokuröriks?

Peaprokurör peab olema sirge seljaga, koostöövõimeline ja oma inimeste eest seisma. Kas Evestus sobib või ei, seda peab otsustama justiitsminister.

Jah, aga ma küsin teie käest. Kui teie talle oma ameti saaksite edasi anda, kas teil oleks siis süda rahul?

Olen juhina oluliseks pidanud seda, et asutuses kasvaks inimesi, kellele saaks ühel päeval teatepulga edasi anda. Ma võin teile öelda saladuskatte all..

Me oleme otse-eetris.

Selle peale ma muigangi. Juba poolteist-kaks aastat tagasi hakkasin ma selle teema peale mõtlema. Oleme inimesi saatnud juhtumiskoolitustele. Ükskõik, kas justiitsministeerium valib nad peaprokuröriks täna või tuleb nende aeg viie aasta pärast või kümne aasta pärast...

Evestus viitab sellele, et võiks vaadata ka nende inimeste poole, kes on süsteemist lahkunud. Kas võiks?

Jaa, kindlasti võiks. Aga olles viis aastat asutust juhtinud ja olles olnud pühendunud, näinud neid inimesi, keda oleme koolitanud ja ette valmistanud, siis – need inimesed on ka prokuratuuris olemas. Kindlasti on väljaspool prokuratuuri kümneid ja sadu tippjuriste, kes saaksid selle ametiga hästi hakkama.

Kui see poliitiline trall teie ümber lahti läks, siis hakkasid advokaadid riigiasutustele lekitama teid kritiseerivat materjali. Mis advokaatidel teie vastu on?

Kui te küsiksite advokatuurist, tippadvokaatide käest, kas või mis neil on Lavly Perlingu vastu, siis, usun, saaksite vastuseks: mitte midagi. Ma olin kohtus terav prokurör. Kohtuprokuröri töö on mul hästi välja tulnud. Ma arvan, et advokaadid teavad seda. Kõik advokaadid, kellega oma olen oma töös kokku puutunud, teavad ka seda, et ma suudan väljaspool kohtusaali olla inimene. Olen advokaatidelt, sealhulgas tippadvokaatidelt saanud toetust, palju toetavaid kirju. Ka selliseid, mis ütlevad: Lavly, sa võiks edasi minna. Aga kas ma nüüd kõigile tuhandele Eestis tegutsevale advokaadile meeldin – kindlasti mitte. Küllap on ikka keegi, kes ei ole rahul – miks, seda tuleb küsida nende käest.

Paljud inimesed usuvad endiselt, et struktuurides on kallutatud jõud. Äripäev on ritta pannud kolm kaasust, mis seavad kahtluse alla teie poliitilise sõltumatuse. Esiteks, Keskerakonna ja prokuratuuri kokkulepe asjas, mis jätkus erakonna üle pärast seda, kui Edgar Savisaar kohtupidamisest eemaldati; teiseks, Keskerakonna selle kriminaasja lõpetamine, mis oli algatatud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni kuriteoteate põhjal. Ja kolmas on Keskerakonna poliitiku Kadri Simsoni elukaaslase Teet Soormi kriminaalasja lõpetamine. Vahest saaksite lühidalt neid kolme kaasust kommenteerida?

Need on kõik ausad ja läbipaistvad kaasused. Õnneks on Eesti õigussüsteem ehitatud nii tugevaks ja läbipaistvaks, nii mitmete silmade poolt kontrollitavaks, et ühel inimesel – olgu ta kas või peaprokurör – ei ole võimalik seda poliitiliselt mõjutada. Miks seda väidetakse, ei oska ma öelda.

Need on faktid.

2015 algasid Keskerakonna asjus avalikud menetlustoimingud. Meie ja kapo eesmärk oli lihtne: likvideerida korruptsioon Tallinna linnavalitsuses. Seal on kümneid inimesi, kes on ka saanud oportuniteediga lõpetamise, aga nende puhul on kuritegu tuvastatud. Lõppu on jäänud neli inimest, kelle suhtes kohus teeb otsuse jaanuaris. Teine juhtum oli....

See rahastamise asi.

See oli nii tihedalt seotud selle eelmise asjaga – see oli prokuröri otsuse tagamaa. Need otsused on tehtud prokuröride poolt. Nemad on hinnanud tõendeid. Muidugi tulevad prokurörid mõnikord peaprokuröriga rääkima. Kogu aeg on pooleli 11 000 menetlust. Minu silme all on kümme Eesti mõjukamat asja, millega ma püüan ennast kursis hoida. Olen olnud ise prokurör, austan prokuröri sõltumatust – ja teen seda ka juhina. See, et ma olen olnud prokurör, tekitab võib-olla mõnikord prokurörides tunde, et ma topin oma nina menetlustesse liiga palju. Ma küsin, kaua meil läheb. Ma ei armasta vastust, et me menetleme. Millal valmis saab? See võib tekitada küsimusi, aga siin ei ole midagi poliitilist.

Tahaksin rääkida veel ühest EKRE teievastasest argumendist, mille nad on praeguseks juba ise ära unustanud, aga millel on sisu. See on nimelt kapo läbiviidavate teabehangete materjalide kasutamine asitõendina, milleks on vaja prokuratuuri luba ja seda on keeruline hankida. Teie olete selgitanud, et aastas algatatakse 30 000 kriminaalasja ja teie olete sellise loa andnud vähem kui kümnel juhul. Samas, need on kõik olnud erakordselt kaalukad juhtumid: Tallinna Sadam, Edgar Savisaare asi, terrorismivastane võitlus ja teised sellised asjad. Miks te olete lubanud teabehangete materjalide kasutamist lubada, kui te teate, et see teeb teid rünnatavaks?

See on seaduslik toiming, mis on riigi peaprokuröri ülesanne. Ainult riigi peaprokurör saab teha määruse, mis annab loa kasutada teabehankega kogutud materjale kriminaalmenetluse raames. Seda võib teha ainult julgeolekukaalutlustel. Ja kõik need asjad on tehtud julgeolekukaalutlustel. Seda on kontrollinud täiesti sõltumatu õiguskantsler, kes on oma auditis kinnitanud, et kõik need otsused on olnud põhjendatud, vajalikud, seaduslikud. Sellepärast olen need load andnud, et ma olen Eesti riiki kaitsnud. Prokurörid, kes vastavaid menetlusi juhivad, tekib vajadus teatud tõendite järele. Nende ülesanne on tulla minu – tulevikus teise peaprokuröri juurde – ja selgitada põhjusi, miks on vaja. Peaprokuröri ülesanne on kaaluda, kas anna neid tõendeid kriminaalmenetlusse või mitte. Vastutus on minu, olen alati kaalunud kõiki argumente, aga vajadus tuleb menetlust juhtivalt prokurörilt.