VAATA JÄRELE JA LOE | Anvar Samost: ajakirjandus ei peaks provokatsioonidega kaasa minema

 (109)
Anvar Samost ja Vilja Kiisler
Anvar Samost ja Vilja KiislerFoto: Ilmar Saabas

ERRi uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja Anvar Samost täheldab osa kodanikuühenduste ja aktivistide tegevuses provokatiivset joont, millega ajakirjandus tema hinnangul kaasa minema ei peaks. Ahto Lobjaka lahkumist saate „Olukorrast riigis” juhi kohalt, millest ta senimaani vaikinud on, keeldus ta kommenteerimast ka nüüd. Tänane Delfi otsesaade läks erandkorras eetrisse ERRis, ühildudes Rahvusringhäälingu formaadiga "Otse uudistemajast".



2011. aastal andis Liberalismi Akadeemia, mis mäletatavasti tegutses Reformierakonna tiiva all, sulle aasta liberaali tiitli. Kuivõrd sa täna end veel liberaalina tunned?

Ma olen nüüd libedal pinnal, sest tegelikult ei peaks ma siin maailmavaatelisi avaldusi tegema. Olen inimene, kelle vaated on Eestis võib-olla kõige avalikumad, sest ma olen neid aastaid raadioeetris suhteliselt avameelselt kajastanud. „Liberaalsus” on muidugi keeruline, paljude uute tähendustega laetud süsteem. Arvan, et võin end rahulikult defineerida klassikalise liberaalina.

Avalikkuse ja ajakirjanike üllatuseseks otsustasid sa vahepeal poliitikasse minna, liitusid konseratiivseks peetava IRL-iga, kandideerisid europarlamenti ja riigikokku. Ajakirjanikud pole pole poliitikas eriti edukad olnud, tavaliselt on nad sisenenud ja, selg ees, välja tulnud. Nii läks ka sinuga. Mida poliitika sulle õpetas ja kuivõrd on see sinust teinud parema ajakirjaniku?

Seotud lood:

See oli õpetlik, väga väärtuslik kogemus. Pean parandama: neid kes on sisenenud ja, selg ees, välja tulnud, väga palju ei ole. Paljud ikkagi tegutsevad seal.

No ütleme, et suuri edulugusid ei ole ette näidata.

See annab kindlasti võimaluse mõista mehhanismide toimimist: missugused on erakondade tehnilised tegevused – kuidas tehakse valimiskampaaniat, kuidas valitakse inimesi avalikele esinemistele, kuidas toimib erakondade sisedemokraatia. Selle tehnoloogia tundmine on heale ajakirjanikule oluline. Seda kogemust omades on aeg-ajalt näha, kuidas pannake kokku kaks ja kaks ning saadakse tulemuseks kaheksa.

Oleksid päriselt jäänud poliitikasse, kui oleksid pääsenud europarlamenti või riigikokku?

Olen päris õnnelik, et olen siin, kus ma praegu olen.

Eesti Rahvusringhäälingul on Eesti ajakirjanduses eriline positsioon, sest seda rahastatakse maksumaksja rahast. Kuidas mõjutab ERRi sisu loomist see, et nõukokku kuuluvad poliitikud, teiste hulgas üks käredamahäälseid neist, Urmas Reitelmann?

See, et ERRi rahastatakse maksumaksja rahast, tähendab eelkõige suurt vastutust. Sinu raha on ka siin mängus, me peame tegema sellist sisu, millega sa ka rahul oled – või vähemasti enamasti oled rahul. Ja ka kõik ülejäänunud 600-700 0000 maksumaksjat. See on suur vastutus ja privileeg. See, et ERRil on nõukogu, kuhu kuulub fikseeritud arv poliitikuid vastavalt fraktsioonide arvule riigikogus, see on fakt, millest ei saa kuidagi mööda vaadata.

Minu kokkupuuted nõukoguga on olnud väga napid, olen nõukoguga kokku puutunud ühe korra, see on ka kõik. Kui ma peaksin kirjeldama poliitikute käitumist näiteks Postimehe peatoimetajana (Samost oli Postimehe vastutav peatoimetaja 2011-2013 – VK) või ERRi uudistejuhina, siis on need suhted enam-vähem samasugused. Et keegi üritab oma agendat läbi suruda, peale suruda, seda tuleb ette nii erameedias kui ka Rahvusringhäälingus. Küsimus on selles, kas see õnnestub. Kui on maksumaksja raha eest tehtud meedia, siis ei tohi see õnnestuda.

Kui Martin Helme veel ERRi nõukokku kuulus, nõudis ta „kallutatust demonstreerinud” ajakirjanike eetrist mahavõtmist. Kuidas see tookord ERRi ajakirjanikele mõjus?

Seda oli ebameeldiv kuulata, aga vastus on ju see: kedagi ei ole maha võetud.

Aga kuidas inimesed ennast tundsid?

Inimesed tundsid ennast kindlasti ebamugavalt. Ei ole ju tore, kui esitatakse väiteid, mis ei ole tõesed.

Viimasel ajal on ERRi survestada üritanud Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juht Varro Vooglaid, kes on ERRi kohtusse kaevanud satiirisaate „Ongi Koik” pärast. Mis sa arvad, kuidas see kohtuasi ERRi jaoks lõpeb?

Homme tuleb esimese astme otsus. Olen umbkaudu teadlik argumentidest, mida sihtasutus on esitanud. Kui ma nüüd ei eksi – siin on oluline olla täpne, sest sihtasutus tavatseb ajakirjanikelt nõuda suurt täpsust –, siis nende väide on see, et Varro Vooglaiu suhtes on esitatud tõele mittevastavaid faktiväiteid satiirisaates.

Nii on see ka avalikult teada.

Igaühele peaks olema selge, et satiirisaates ei esitata faktiväiteid, ja ma loodan, et ka kohus jääb sellele seisukohale. On tõenäoline, et ükskõik mis otsuse kohus ka homme teeb, kaevatakse see sõltumata otsusest ühe või teise osapoole poolt edasi.

Ka mina loodan, et terve mõistus võidab, kuigi seadused toimivad vahel teisiti, kui meie ajakirjanikena asju näeme.

Ma usun, et seadused on avaliku huvi taga. Avaliku elu tegelaste käsitlemine huumori- või satiirivõtmes....

.... võiks ometi jääda.

Võiks jääda, jah. Ma saan seadustest nii aru: pole ohtu, et võiks teisiti minna.

Vooglaid on pressinõukokku kaevanud nii ERRi kui EPL/Delfi Vahur Kooritsa loo pärast. ERR refereeris seda, siis teksti parandati, aga lõpuks võeti ERRi veebist üldse maha. Kuidas Vooglaid selle saavutas, et sa vabandust palusid, nagu Objektiivis seisab, ja selle, et see lugu üldse ära kadus?

Rahvusringhääling ja ka mina peame oluliseks, et ajakirjandus, mida siin tehakse, oleks Eesti ajakirjanduslik standard. See peaks olema eeskujuks – selline, millest ka Delfi saaks lähtuda, või Postimees. Kui me teeme vigu, siis nende parandamine ja nende pärast vabandustpalumine on normaalne. See ongi loomulik. Kui on eksitud, siis tuleb eksitus parandada esimesel võimalusel, ja ka seda tunnistada.

Niisiis, selle loo refereerimine oli viga?

Viis, kuidas lugu oli refereeritud, ei vastanud meie baasstandardile. Seal oli alguses teise poole kommentaar puudu.

Vooglaid ootab sinult peale juba saadud vabanduse ka avalikku vabandust, on see tulemas?

See konkreetne lugu on kaevatud pressinõukokku, mis on eesti ajakirjanduse eneseregulatsiooniorgan. Ma eelistan ära oodata, missuguse otsuse pressinõukogu selles küsimuses teeb. ERRi edasised tegevused lähtuvad sellest.

Su sõnastus oli väga ettevaatlik, aga lugesin ridade vahel välja, et selle loo refereerimine oli viga, mis tähendab kaudselt ka seda, et refereeritud sisu ei olnud sinu hinnangul nõuetekohane. Kas saan õigesti aru?

Jah, pean tunnistama, et mina oleksin Eesti Päevalehe toimetajana olnud ajakirjaniku töö suhtes nõudlikum.

Selles küsimuses olen ma sinuga nõus. Aga vaatame laiemalt: ka Marti Kuusik on ERRi suhtes nõudekirja esitanud.

Siin ma tõmbaks kohe vahe vahele. Ajakirjandusliku sisuga see nõue seotud ei ole.

Kaudselt siiski on, sest kõnealune, ERRi arvutist tehtud kommentaar sisuliselt refereerib ajakirjanduses ilmunut. Hagemised, nõudekirjade esitamised, pressinõukokku kaebamine võiks ideaalses maailmas teenida eesmärki, et kui ajakirjanikud on vigu teinud, saavad nad neid parandada, ja õiglus seatakse jalule. Pärismaailma osutub see aga survevahendiks: see on nagu kirves kuklas, ja ajakirjanikule võib tunduda mugavam mingeid teemasid mitte käsitleda. Seesama SAPTKi rahastamine on hea näide. Ja see on minu meelest juba ohtlik. Kuidas sina seda näed?

Võimalik, et keegi ennast niimoodi tunneb. Esiteks, kogu ajakirjanduslik sisu peab olema õige ja põhjendatud: on allikad, allikaviited. Teisest küljest, see, et keegi võib kaevata pressinõukokku või kohtusse, pöörduda näiteks meie meediaeetikanõuniku poole, on ka täiesti normaalne. Ühtegi lugu ei ole ERRis selle pärast tegema jäänud ja ma usun, et ei jää ka. Küsimus on pigem, kas mõningate kodanikuühenduste või aktivistide tegevuses võib täheldada provokatiivset joont – minna ajakirjandusega tülli ja seeläbi kergitada oma profiili. Jah, neid märke on. Kas ajakirjandus peaks selle provokatsiooniga kaasa minema? Ma arvan, et ei.

Viimasel on mu kolleegid ja ka mina kogenud hulgaliselt äraütlemisi intervjuudest. Ei midagi erilist, seda on ka varem olnud, aga viimasel ajal on see massiivne. Avalikkus märkas seda ERRi ajakirjaniku Johannes Tralla näitel, kes küsis viisakalt ja tasakaalukalt Mart Helmelt intervjuud pärast valitsuse pressikonverentsi, ja ei saanud seda. Millest selline tendents räägib?

Võimalik, et siseminister oli lihtsalt närvis. Eks tal oli ka põhjust, oli väga raske hetk tema erakonna jaoks. Kõik, kes eile Aktuaalset Kaamerat vaatasid, võisid näha, et siseminister Helme tuli täiesti ise AK stuudiosse....

Ei kohaldatud sundtoomist.

Ei kohaldatud sundtoomist. Täiesti vabatahtlikult tuli, vastas kõigile Johannes Tralla küsimustele otse-eetris ja lahkus suhteliselt heas tujus.

Aga sa ju mõistad minu küsimuse laiemat tausta?

Jaa, muidugi. Küsimus on, kas ajakirjanike küsimustele vastamisest äraütlemine on sagenenud.

Jah, ja kui see nii on, siis missugust mõju avaldab see ajakirjandusliku sisu tootmisele?

Lõppkokkuvõttes mõistavad kõik avalikus ruumis tegutsevad poliitikud, et ajakirjandusega suhtlemine on vajalik. Ma ei ole kohanud ühtegi poliitikud, kes suudaks salaja valimistel hääli saada. Tõsi, seoses sotsiaalmeedia....

... ja parteimeedia, ära unusta.

... ja erakonnameedia loomisega võib jääda mulje, et ajakirjandust võib mingis ulatuses eirata ja piirduda ainult Facebooki-postituste või erakonna veebilehe täitmisega, propagandaga. Aga see ei tööta. Keegi ole poliitikutest nii loll, et arvata, nagu see asi nii tõesti läheks. Ma ei usu, et see on eriti viljakas tegevus. Ajakirjanikele öeldakse ikka aeg-ajalt ära, ei soovita küsimustele vastata. Oluline on see, et ajakirjanikud ikka ja jälle küsiksid.

Endise arvamustoimetajana jälgin tähelepanelikult, mis toimub ERRi veebis, arvamusportaalis. Mõningad kirjutused on mind sügavalt hämmastanud – mõni tekst võiks ilmuda pigem Uutes Uudistes kui ERRi portaalis: EKRE marutõbi ajab märatsema, räägitakse pimedast, pealesunnitud progressiusust, tõsistest ajuhaigustest nagu nt intellektuaalne idiotism, peavooluajakirjandus konkureerib pornotööstusega jne – miks peavad sellised tekstid seal ilmuma?

Seal ilmub väga erinevaid tekste.

Konkreetsed näited pärinevad kõik ühelt autorilt.

See ongi vastus. On ka sellisid autoreid avaldatud.

Ikkagi, arvamustoimetaja jaoks kehtib ilmselt selline asi nagu avaldamiskünnis.

Kindlasti on ka neid asju, mis jäävad avaldamata.

Kuidas ikkagi selliste tekstide ilmumine avalikule argumenteerimisele kaasa aitab?

Meie arvamusportaal on järjest populaarsem, kasvavate lugejanumbritega. Seal ilmub väga erinevaid asju. Skaala on teadlikult üsna lai. Rahvusringhäälingu ülesanne on näidata kogu ühiskonda tema värvikuses. Kindlasti on asju, mis ei sobi avaldamiseks. Toimetaja küsimus on, kuhu see joon täpselt tõmmata. Toimetustes tõmmatakse see joon kindlasti eri kohtadesse.

Kas pole nii, et avaldamiskünnis üleüldse, eriti arvamusrubriigis, on läinud madalamaks?

Sellega ma kindlasti nõus ei ole.

Küsime siis nii: kui poliitik väidab arvamusloos otsest valet, kas see peaks olema põhjus avaldamisest keelduda või siis mitte?

Ma pole arvamustoimetajana kunagi töötanud ja ei tea, mis see praktika on. Arvamuslood jõuavad toimetustesse kahel viisil: keegi pakub arvamuslugu või toimetaja tellib selle. Siis toimub toimetaja ja autori vaheline suhtlus...

Ma olen sellega kursis, olen seda ise teinud.

Kui leitakse kahtlusi või faktivigu, siis arutletakse selle üle.

Näiteks Henn Põlluaasa tekst „Kristlus on surve all nii Euroopas kui ka mujal”.

Ma ei ole seda teksti lugenud, väga vabandan. Ma ei ole pädev diskuteerima selle üle.

Hästi, aga ma toon näite. Ta omistab sotsiaalministeeriumi ametnikule Liina Kanterile, kes muide on kõnelenud just ERRi eetris, väiteid, mida too pole esitanud. (Henn Põlluaas kirjutab: „Liina Kanter, kes töötab praegugi sotsiaalministeeriumis, ütles Vikerraadiole, et riik peabki karistuse ähvardusel sundima kristlasi ja kristlikke usuühendusi rentima oma kinnisvara homopaaridele või nende organisatsioonidele, samuti peaks sundima karistuse ähvardusel usuteaduste instituuti võtma õppima avalikke homoseksuaale.” Mida Liina Kanter tegelikult ütles, seda saab kuulata siit – VK).

Kahetsusväärne, ma ei oska muud öelda. Ma ei ole kursis.

Kui selle aasta kevadsuvel pidi ERRi eetrist saate „Olukorrast riigis” saatejuhi kohalt lahkuma Ahto Lobjakas, teravamaid poliitikaanalüütikuid Eestis, siis ei kommenteerinud sa seda avalikult mitte kuidagi. Kas sa oleksid nõus seda tegema nüüd? Mida ERR on sellega võitnud, mida kaotanud?

Selle kommenteerimisega on mul kaks probleemi. Ma tõesti parema meelega ei kommenteeriks seda. Olen sellest teadlikult hoidunud. See saade, mida ka sina oled teinud, on saade, millega ma olen ise peaaegu kakskümmend aastat eetris olnud. Mul on selle saatega väga isiklik suhe. Mul on ammu olnud põhimõte, et ühtegi selle saate uut saatejuhti mina hindama ei hakka. Kuigi on küsitud.

Ma ei küsi seda praegu mitte sinu kui selle saate pikaaegse juhi käest, vaid kui ERRi tippjuhi käest.

Aga ma ei taha... Minu alla see ERRIs ei kuulu. See on see teine põhjus. Ma ei taha hakata hindama teise peatoimetaja tehtud valikuid.

Aga ikkagi..

Seda enam, et Ahto Lobjakas läks ju ise ära.

Sest tal jäi valida....

Seda ma ei taha kommenteerida.

Minu meelest sa võiksid ja isegi peaksid. Sa oled ERRi tippjuht. Lobjakas pidi lahkuma, kuna tal oli valida, nagu ta ütles, lahkumise ja enesetsensuuri vahel. See on ERRi jaoks väga põhimõtteline küsimus.

Ma ei usu, et see valik selline oli. Ma ütlen veel kord: olen selle saate juhte pärast seda, kui mind enam seal saates ei ole, teadlikult kommenteerimast hoidunud. Kui sa küsiksid, kuidas sina seal saates hakkama said, siis ma ütleksin ka, et see on üks teine saade ja ei ole minu asi seda puutuda.

On kahetsusväärne, et see kommentaar jääb tulemata, aga ma saan aru, et parata pole midagi. Vaadates ERRi toodangut laiemalt ja kuulates sinu ja Toomas Sildami saadet, jääb mul mulje, et pärast valimisi ei ole Eestis midagi erilist juhtunud. Saadet alustate vist iga kord sellega, mis on Eestis hästi? Selle eest on sind kiitnud ka muide Jüri Ratas, ta on sulle tänu avaldanud, et märkad head ühiskonnas. Ometi on Eesti poliitiline paradigma oluliselt muutunud: valitsusse on saanud erakond, mis on flirtinud protofašistlike, misogüünsete ideedega, halvustanud naisi ja vaenanud vähemusi. ERRis ja sinu saadetes see eriti silma ei paista. Kuidas peaks sellest aru saama: normaalne riik, normaalne poliitika, normaalne erakond?

Mul on tunne, et minu vastu üritatakse võtet kasutada, et sa üritad mulle sõnu suhu panna. See on autorisaade. Kui kellelgi on mingeid küsimusi saate kohta, siis ma soovitaksin seda kuulata. Sarnast formaati, nagu ma juba ütlesin, olen ka varem teinud. Ma ei usu, et keegi saab kuulata näiteks kaks või ka kümme aastat tagasi tehtud saateid ning neid, mida ma teen praegu – ja täie vastutustundega öelda, et minu suhe võimu ja poliitikasse oleks kuidagi muutnud.

Aga ikkagi: normaalne riik, normaalne poliitika, normaalne erakond?

Ma ei vasta sellele. Mina ei ole seda kunagi kuskil öelnud ja ei kavatsegi öelda.

ERR, tundub, on otsustanud, et t iga poliitiku iga kraaksatust sotsiaalmeedias ei pea kajastama. Samas, suur hulk poliitikat, poliitilisi väljaütlemisi tehaksegi Facebookis. Sealt algavad ministrite mahavõtmised, rulluvad lahti selle põhjused jne. Mis hetkest alates muutuvad need väljaütlemised kajastamisväärseks?

Siin kehtivad kõige tavalisemad uudisväärtuse kriteeriumid: needsamad, mida – ma loodan – tudengitele ülikoolis õpetatakse. Aga on tõsi, et oleme juba mõnda aega toimetuspoliitikat kujundanud sellisel viisil, et ERRi uudiste tarbija peaks saama selge ja müravaba pildi sellest, mis Eestis ja maailmas toimub.

Müravaba. Minu allakriipsutus.

Kunagi Postimehes töötades sai välja mõeldud üks slogan: maailm mõtestatud. See ei ole vist enam ammu kasutusel, aga minu meelest on see väga hea põhimõte. Kui on tegemist Eesti mõttes institutsionaalse ajakirjandusväljaandega – mida kindlasti Postimees on ja oli ja mida Rahvusringhääling päris kindlasti on – maksumaksja raha, väga suur auditoorium, suured ootused ja suur nõudlikkus selle sisu suhtes –, siis tuleb seda kõike kanda. Lugejale, vaatajale ja kuulajale ei tule mitte pakkuda kilksatusi vasakult ja paremalt, millest moodustub mingi sigrimigri, vaid tuleb teha valik. See ongi toimetaja vastutus – see, mille eest ta palka saab. See ei ole mingisugune poos. Tuleb luua kontekst, millesse uudised ja sündmused paigutuvad – et inimesel oleks võimalik aru saada, kus me oleme, kuhu me läheme, mis toimub, kuidas see minu elu mõjutab. Ma arvan, et me oleme seda edukalt teinud. Suur rõõm on olnud näha, et näiteks erakapitalil põhinev Õhtuleht on väga edukalt seda ERRi poolt sissetoodud joont viimase aasta jooksul järginud, see on neile ka auditooriumiedu toonud.

Olen seda ühisosa märganud. Lõpetuseks palun sul sõnastada Eesti ajakirjanduse väljakutsed ja öelda ka seda, mida saavad ajakirjanikud ise teha selleks, et ajakirjanduse maine oleks parem ja prestiiž kõrgem.

Eesti ajakirjanduses on asjad sisuliselt päris hästi. Väljakutseid on majanduslikul poolel. Rahvusringhäälingul on selles mõttes asjad lihtsamad, aga mitte lihtsad. ERRil võiks olla senisest sõltumatum rahastamismudel. See on sisse kirjutatud ka ERRi arengukavasse, aga see ei ole siiani realiseerunud. See on poliitikute otsus. Rahastamismudel võiks olla selline, et poliitikute kas või näiv võimalus eelarve üle toimiks pikemalt distantsilt – sarnane sellega, mida kasutatakse Leedus.

Mis puudutab erameediat, siis loodan, et sisu eest tasu küsimine – mida viimase aasta jooksul on veebis aktiivselt rakendatud – tooks ajakirjandusse raha. Eesti ajakirjandusväljaannete reklaamitulu oli 2018 sama, mis aastal 2007. Seesama sada miljonit eurot. Kõik kulud on vahepeal kahekordistunud. See on väga suur murekoht. Ja kui ma olen aus, siis paistab see ajakirjanduse sisu vaadates ka kahjuks silma. Mõnda aega võib ajakirjandust teha missioonitundest, aga lõppkokkuvõttes peaks hea ja sõltumatu ajakirjandus olema kasumlik, ja kasum tagab erameediale sõltumatuse. See, kui kuskil on mingi rikas meediaomanik, kes oleks võimeline väljaandele sada aastat peale maksma, on pigem risk kui lahendus.