VAATA JÄRELE | Debatt prügikonteinerite taga: milles erakonnad üldse ühel meelel on?

 (19)

Prügi hinda tuleb tõsta, prügi sorteerimine peab olema mugavam ja tublimini jäätmeid käitlevad omavalitsused peavad saama rohkem raha – nii leidsid seitsme erakonna esindajad, kes pidasid jäätmekäitlejate liidu korraldatud jäätmepäeval maha tulise debati.

Pärast kümmet kohtumist jäätmeseaduse huvigruppidega on lõhed osapoolte vahel sügavamad kui kunagi varem, tunnistab riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra (SDE). Erimeelsused ei jookse enam isegi erakondade, vaid üksikute inimeste vahel.

Keskkonnakomisjoni aseesimees Kalle Palling (RE) püüab vastu vaielda, et Reformierakonnal on jäätmevaldkonnas väga ühtne arusaam ja visioon: „Et aastaks 2050 oleks Eesti jäätmevaba ühiskond.” „Sihukest jama oskan mina ka ajada,” turtsatab endine keskkonnaminister Marko Pomerants (Isamaa) konteineri tagant, mis on jäätmepäeval võetud ringlusse debateerijate kõnepultidena. Igaühel eri värvi: EKRE on suisa peale kleepinud oma kleepsu ja sotsid kirjutanud punasele konteinerile markeriga „SDE”.

Reformierakonna visiooni üle keegi tõsiselt arutama ei hakka, kuivõrd arvud näitavad, et praegu ja lähitulevikus tekib Eestis jäätmeid üha rohkem. Paistab, et jäätmete käitluse osas suudavad aga kõikide erakondade esindajad kokku leppida vähemalt kolmes punktis. Esiteks, sortimata jäätmete äraandmine peab olema oluliselt kallim kui sorteeritud jäätmete äraandmine, et inimestel oleks peale keskkonnaarmastuse üleüldse motivatsiooni kodus prügiga jännata. Teiseks, jäätmete sorteerimine peab muutuma mugavamaks – ideaalvariandis võiks pakendeid viia ära inimeste kodude juurest. Kolmandaks, kohalikke omavalitsusi tuleb motiveerida elanike motiveerimiseks: kui nad ületavad iseenda ja riigi seatud ringluseesmärgid, peaksid nad saama selle eest lisaraha. Seda võiksid nad riigikogu keskkonnakomisjoni konsensuslikus nägemuses kasutada järgmisteks keskkonnaalasteks sammudeks.

Seotud lood:

Arutelu moderaator Märt Treier suskab vahele, et konsensus ei maksa poliitikas midagi, viidates aastaid tagasi üksmeelselt kokku lepitud teadusrahastuse tõstmisele ühe protsendini SKT-st. Tulemust pole siiani. „Siis ütles Ossinovski, et peaksime küünlavalgel ohvrialtari ääres tegema lepingu, kus me kõik kirjutame verega alla, et see lõpuks ära tuleks,” meenutab Treier üht debatti. „Hea mõte!” leiab Vakra.

Raha kolmes hunnikus

Eesti 200 kandidaat Jaak Laineste toob aga välja, et erinevalt paljudest teistest valdkondadest on jäätmevallas endiselt palju kasutamata raha, mida olukorra parandamiseks kasutada: „Prügimajandus on väga positiivne probleem minu arvates, erinevalt haridusest või meditsiinist – siin on raha kolmes hunnikus laua peal. See on põletusmaksudes, mis on meil sätestamata ja on vastuvõtmise küsimus – on poliitilised huvid ja Eesti Energia, kes ei taha seda teha. Meil on kogumata maksud rohepesu tõttu: prügilates pannakse prügi teise hunnikusse ja öeldakse, et see on nüüd sorteeritud, kuigi tegelikult ei ole — sealt on miljoneid saamata. Kolmandaks, [raha on saamata] elanike käest: kui me räägime, kas see on ühe õlle või kahe õlle raha kuus, siis minu meelest see ei ole eriti teema.”

Ka Palling rõhutab, et Eestil on noppimata veel hulk madalal rippuvaid vilju: kui meie inimesed pole valmis seitsmeks konteineriks kodu juures, siis pangem kaks ja eraldagem vähemalt kuiv ja märg prügi. Biojääde on vaja eraldi sortida, sest see rikub kogu ülejäänud materjali, mida oleks muidu võimalik ka prügilas sortida.

Kas selleks on aga vaja seadust muuta? „Mina teen seda muidu niisama kodus iga päev,” torkab Pomerants, käed vaheliti rinnal. Tema rolliks ongi rohkem ühelauselised teravad repliigid. Vahepeal läheb ta hoopis saalist välja – võib-olla tualetti või telefoniga kõnelema, aga mulje jääb, justkui oleks tal kõigest kõrini.

Loe veel

Keskkonnakomisjoni juhid Vakra ja Palling on seevastu lõbusas meeleolus, sosistavad, piiluvad teineteise märkmeid ja viipavad pidevalt püstiste pöialdega. Kui vahepeal antakse sõna Ragn-Sellsi juhile Rain Väänale, aga töötava mikrofoni leidmine võtab aega, haarab Vakra võimalusest ja sisustab vaikuse tõdemusega, et kohalikud omavalitsused mängivad ise enne valimisi ohtlikku mängu ja veavad inimestelt võimalikult odavalt jäätmeid minema. „Tegelikult on võimalik juba praegu teha kvaliteetsemaid hankeid,” lisab ta. „Kui tegu sama kiiresti lippaks kui jutt, siis oleks väga hea,” salvab Treier. Pallingul jääb suu imestusest ammuli ja tõstab pöidla püsti.

Sisetehing või mitte?

Teravaid vaidluseid tekitab sisetehingute lubamine jäätmekorralduses, kus keskerakondlane Erki Savisaar peab poliitilistele konkurentidele aru andma. Nimelt oli just Keskerakond see, kes tõmbas riigikogu keskkonnakomisjonis jäätmeseadusele pidurit ja ütles, et pakutud kujul see läbi ei lähe: nemad soovivad, et prügiäris oleksid lubatud sisetehingud.

Kriitikaga teeb otsa lahti Eesti Keskkonnateenuste juht ja EKRE ridades kandideeriv Argo Luude, kelle sõnul takistab riik jäätmeettevõtjatel rahus tegutsemast. „Kui laual on eelnõu, milles on kirjas, et läheme sisetehingu peale üle, siis sa vaatad [ettevõtjana], et homme pole mul ju enam midagi teha. Ma ei hakka sellises olukorras ju investeerima, kui ma ei tea, kas see on nii või kas see on naa. Kui me räägime jäätmete sisendist, peab [ettevõttel] olema kindlus, et sa saad jäätmeid sellises kvaliteedis ja tingimustel järgmised kümme aastat. Seda praegu Eestis pole.”

Savisaar pole kriitikaga nõus. Tema sõnutsi on sisetehingute ettepanek olnud päevakorras 12 aastat. „Sisetehingud on üks meede, kuidas omavalitsus saab toimetada olukorras, kus eraettevõtjatega ei jõuta kokkuleppele,” selgitab ta selle vajadust.

Palling pole jällegi selle selgitusega nõus: „Kui me vaatame turumajanduse loogikat, siis mul lööb välk pähe, kui ma mõtlen, et Tallinna linnas, kõige suuremas Eesti omavalitsuses, ei leita turumajanduslikel tingimustel jäätmevedajat. Come on! Tegelt ka, see on ikkagi hoopis mingi teine huvi, mida te ajate. Tundub, et niikaua, kui linnade liidus on selline juhtimine, saabki sealt ainult selliseid ettepanekuid tulla. Kõige hullem, Erki, on see, et teie ettepanek tuli kaheteistkümnendal tunnil – see tõmbas kogu seadusele vee peale.”

Mis saab jäätmeseadusest edasi?

„Mina olen väga positiivne inimene ja ma võin öelda, et iga päevaga läheb olukord juba paremaks,” rõõmustab Vakra. „Ajagraafik on ju hästi lihtne: ministeeriumi ametnikel on märtsis ja aprillis aega korrektse visioonina kirja panna kõik need erinevad ettepanekud, mis on siin laagerdunud, ja kui uus riigikogu aprillis kokku tuleb, on võimalik umbes kolme nädalaga see seaduseks muuta. Siis ei tohiks enam kellelgi olla ühtegi takistust.”

Pomerants, käed rinnal, teatab: „Mina olen muidugi suurem optimist kui Vakra. Ma arvan, et jõulud, aga ma ei tea, mis aasta omad.” Kõlavad naerupahvakud ja Pomerants täpsustab: „Kahe ja kolme nädalaga saab ka seadusi muuta, aga eks see kõik hakkab jälle otsast peale, võib-olla natuke teise koha pealt. Ei maksa nüüd naiivne olla.”

Lõpuks paneb Treier käe Pomerantsi õlale ja palub tal vestluse kokku võtta. „Kuulge, rahunege maha. 3. märtsil on valimised, muide, riigikogusse. Siis on kaks-kolm nädalat suurt segadust. Võib-olla keegi siit laua äärest, võib-olla mitte, saab keskkonnaministriks, keegi saab komisjoni esimeheks. Siis tuleb neile inimestele otsa vaadata.”

Palling lisab, et seni on eesmärgiks võetud jäätmeseaduse äramenetlemine, mitte jäätmekäitluse kordategemine – see on tema hinnangul peamine probleem. „Selles valitsuses ei olnud see peaministri ega keskkonnaministri prioriteetide TOP 5-s ka, aga see peab olema. Kes iganes siit laua tagant järgmiseks keskkonnaministriks saab — no ei ole tähtsamat teemat keskkonnavaldkonnas järgmise kahe aasta jooksul. Niikaua, kui me tahame maailmale näidata, et me koristame maailma puhtaks, aga omal on tuba korrast ära, siis see lihtsalt ei sobi.”