Teil on ilmselt riigikogu esmaspäevase avaistungi sõnavõtt juba valmis mõeldud, missuguse sõnumiga kõnepulti astute?

Eks ta enam-vähem valmis mõeldud on, kirjutatud veel mitte. Spiikri kõne avaistungil on traditsioon. Viitan tehtule, olnule. Tänavu oli parlamendi sajas aastapäev, see tuleb kindlasti ära märkida, markeerida tänast poliitilist olukorda. Kindlasti soovin parlamendile suuremat koosmeelt ja rahu ja koostööd.

Kõhutunde pealt arvaksin, et alanud poliithooaeg tuleb turbulentne, missugune on teie ennustus?

Eks kogu valimistejärgne aeg on turbulentne olnud. Traditsiooniliselt on Eestis koalitsioonile antud sada kriitikavaba päeva.

No tegelikult ei ole kunagi antud.

Mingil määral on sellest kinni peetud. Lõpuni ei ole seda suudetud, aga siiski on valitsusele antud aega sisseelamiseks. Sel aastal nägime, et juba enne valitsuse ametissekinnitamist läks turmtuli lahti, ja see on kestnud siiamaani. Koalitsioon toimib, ei lase end asjatutest ja põhjendamatutest süüdistustest kõigutada.

Vahepeal tundus, et koalitsioon käriseb, siis selgus, et ei kärise sugugi. Kui pikka iga ennustate valitsusliidule?

See ongi olnud opositsiooni ja meedia suure osa soov olnud, et koalitsioon käriseks. Küll on välja pakutud eri tähtaegu, küll pidi ta suvel laiali minema ja nüüd siis sügisel. Opositsioon on töökas oma kriitikas, aga koalitsioon toimib hästi ja üksmeelselt.

Kui kaua vastu peate?

Me peame lõpuni vastu.

Neli aastat?

Teeme kõik, et nii läheks. Üks Isamaa poliitik, kelle nime ma ei maini – Isamaa on olnud paljudes eri koalitsioonides – rääkis mulle, et nii töist ja koostööaldist õhkkonda ei ole varem olnud. Valitsuse istungid on teinekord läinud karjumiseni välja, aga seekord ei ole midagi sellist toimunud ja ma olen kindel, et ei toimu ka.

Väljastpoolt paistab pilt natuke hektilisem.

See maalitakse selliseks, ta ei ole.

Aga miks on ikkagi nii, et peaminister Jüri Ratas on pidanud EKRE poliitikute pärast korduvalt vabandust paluma?

See on tingitud suuresti sellest, et kõik EKRE poliitikute väljaütlemised keeratakse pea peale ja kistakse kontekstist välja.

Aga väljaütlemised ise on olnud süütud?

Selles suhtes raputan tuhka pähe. Ka EKRE ütlemised võiksid olla hillitsetumad – aga täpselt samamoodi opositsiooni omad. Selliseid väljendeid nagu opositsioon ja meie poliitilised oponendid ei ole EKRE liikmed ega juhtfiguurid iialgi kasutanud.

EKRE ministrid Kadriorus presidendi suvisel vastuvõtul ei käinud, teie käisite. Kuidas end seal tundsite? Oli siis kokkulepe, et sinna ei minda?

Ei, meil ei olnud mingit kokkulepet. Mina otsustasin minna, sest ma vaatan presidendi kui institutsiooni sõltumata sellest, milliseid erimeelsused meil võivad olla. Viisaka inimesena ma loomulikult osalen nendel üritustel. Mõni päev pärast seda, kui president teatas, et ta vihkab EKREt, saime Räpinas kokku aasta küla nominentide väljakuulutamisel. Ma oleksin võinud teda ignoreerida ja solvunult talle isegi mitte tere öelda, aga ma läksin ja ütlesin. Minu meelest kuulub see etiketi ja viisaka käitumise juurde.

Samas olete öelnud, et presidendi sõnu ei ole tarvis tähele panna. Kuidas saate riigikogu esimehena endale lubada seisukohta, et riigipea sõnad teile korda ei lähe?

Kui president sekkub päevapoliitikasse, ületab oma volitusi ja mandaati, milleks tal õigust ei ole, siis tuleb ka presidendile selle kohta märkus teha. Presidendi ülesanded on põhiseadusega paika pandud. Eesti on parlamentaarne riik. President ei ole peaministrist üle ega saa talle ega parlamendile dikteerida, kuidas käituda. See on loomulik, et kui keegi ületab oma volitusi, siis ei saa teda tõsiselt võtta.

Teie enda ametikoht eeldab samuti teatavat parteideülest positsiooni, teie olete aga öelnud, et ei kavatsegi EKRE platvormist eemalduda. Miks mõõdate presidenti teise mõõdupuuga kui iseennast?

See tuleneb põhiseadusest. President ei tohi olla ühegi erakonna liige, ta peab olema kogu rahva, kõigi poliitiliste jõudude esindaja, tema ei tohi valida poolt. Riigikogu spiiker valitakse parlemandierakonnast ja ükski seadus ei nõua, et ta peaks oma poliitilistest seisukohtadest loobuma või oma erakonnast välja astuma. Siin on olemuslik vahe. Kõik spiikri tegevused on töö- ja kodukorraseadusega paika pandud, siin ei olegi mingit erakondlikkuse võimalust. Spiikritoolis esindatakse kõiki erakondi, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni.

Viitasite põhiseadusele. Selle vaim ja mõte on mu meelest liberaaldemokraatlik.

Kas on? Kust te leiate selle sõna? Me räägime demokraatiast, sellele mingite epiteetide lisamine hägustab demokraatia mõistet.

Põhiseadus algab nii: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
/---/, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele /----/, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Kõige selle eest me seisamegi, mida te ette lugesite.

Vabadus, õigus ja õiglus tulevad enne rahvusriiki, pidasin ma silmas.

Järjekord ei ole tähtis, kõik punktid on olulised.

Teie olete öelnud, et liberaaldemokraatlikud väärtused teile ei sobi, missugused on siis need tõelised väärtused, mille eest te seisate?

Me seisame nende väärtuste eest, mis on meid siia toonud, mis on Euroopas aastatuhandeid kehtinud ja ennast õigustanud. Nn liberaalne demokraatia on ju tegelikult traditsioonilised Euroopa väärtused hüljanud, püütakse kehtestada uusi väärtusi, marginaalsete gruppide tahet enamusele peale suruda – ja see ei ole sugugi demokraatia. Saksamaal ja Nõukogude Liidus kuulutati ka teatud ideed õigeks ja ainuõigeks, ja represseeriti neid, kes nendega ei nõustunud. Algul öeldi, et nendega ei ole vaja dialoogi pidada – täpselt nii, nagu teie EKRE kohta ütlete – pärast seda hakati neid otsesemalt tõrjuma. Me teame, kuidas need režiimid lõpetasid: koonduslaagrite ja mahalaskmistega. Seda meie ei taha.

Mulle jäi selle jutu seos liberaalse demokraatiaga mõnevõrra segaseks.

Mulle mitte. Ja ma usun, et ka mitte vaatajatele.

Kas pole siiski nõnda, et seesama põhiseaduse liberaaldemokraatlik alus ja senine arengusuund võimaldas teil saada selle ametikoha, mida te praegu täidate?

Ma ei tea, kust te seda võtate. Minu meelest valitseb Eestis demokraatia ja demokraatlikul alusel on see põhiseadus vastu võetud. Sellele me tugineme, ja vastavalt sellele on mind riigikogu esimeheks valitud.

Palun, defineerige oma demokraatlik ideaal.

No aga te lugesite ju ette põhiseadust. Just needsamad printsiibid. Kui lihtsustada, siis on demokraatia enamuse tahtega arvestamine. Selle juures võimalikult palju ka vähemustega arvestamine, aga mitte vähemuse prevaleerimine enamuse üle, nii nagu liberaalne demokraatia seda kehtestada soovib.

Olete rahvuskonservatiiv. Etümoloogiliselt tähendab see alalhoidmist, säilitamist, sama tüvi, mis sõnas „konserv”.

Näete, te ei saa inetutest torgetest loobuda.

Mis on etümoloogias inetut?

Teie heidate ju EKREle kogu aeg ette piltlikke ütlemisi ja metafoore, kasutate oma fantaasiat, ja nüüd täpselt samamoodi. Kui teie ütlete „konserv”, siis selles justkui midagi hirmsat ei ole. Ma võiks ju ka hakata teie kombel urgitsema ja ei tea mida välja arendama.

Ma viitasin lihtalt etümoloogiale, kui lubate, jõuan nüüd küsimuseni ka. Niisiis, alalhoidmine, säilitamine. Pigem olete teie ja teie sõsarparteid aga silma paistnud lammutamisega. Te viitate pigem aastatuhandete taha, mis on andnud põhjust nimetada sarnaseid liikumisi uusreaktsioonäärseteks ja uusarhailisteks. Kuidas ikkagi käib alalhoidlikkus kokku selle lammutamisega, mida Eesti riik on ehitanud ajast, mil taas iseseisvaks sai?

Alalhoidlikkus on konservatiivsuse põhisõna. Kõik hea, mis on läbi aegade toiminud, mis on ennast tõestanud, seda ei saa välja visata, see peab jätkuma. See on kõige lihtsam definitsioon. See ei tähenda, et konservatiivsus ei oleks avatud uutele asjadele. Aga uuesse tuleb suhtuda valikuliselt, mitte võtta vastu ükskõik missuguseid hullusi, mis kellelegi pähe tulevad, kuulutada need uuteks väärtusteks, uuteks inimõigusteks. Kõike tuleb mõistuse ja moraali seisukohalt läbi kaaluda ja edasi minna normaalset arenguteed mööda.

Palun, defineerige hea. Öelge, kes peaks seda määratlema, ja öelge ka, mida peate silmas normaalsuse all.

Me oleme hullus olukorras, kui peame hakkama defineerima, mis on hea ja mis on halb.

See on väga põhimõtteline küsimus.

Ma arvan, et see ei ole põhimõtteline küsimus. See näitab teatud ringkondade põhimõttelagedust, kui neil puudub arusaam sellest, mis on hea ja mis halb. Selline asi peaks ikka kodust, koolist ja lapsepõlvest kaasa tulema.

Hästi, aga defineerige, palun. Ja kes kehtestab ühiskonnas definitsiooni, millest peaks ühtemoodi aru saama?

Need definitsioonid on ammu kehtestatud. Meie probleem on just see, et kõik senised väärtused püütakse ümber defineerida, senine normaalsus defineeritakse ümber ebanormaalsuseks ja ebanormaalsused normaliseeritakse. Seda võib nimetada väärtuste kriisiks.

Missugusest normaalsusest me ikkagi räägime?

Normaalsus põhineb moraalil, eetikal, kõigil normidel, mis on ühiskonna poolt paika pandud ja mis on läbi aegade end tõestanud. See on hea: et ma ei tee ligimesele viga, austan ka tema vaateid, ei varasta ega tapa.

Et siis piibel, kristlus?

Euroopalik kultuur ju põhinebki kristlusel ja meie väärtussüsteem samuti. Me ei saa hakata uusi laest võetud väärtusi kehtestama.

Oma raamatus „Sotsid” soovitate suunata soovahetust soovivad inimesed steriliseerimisele. Miks ometi?

Aga miks te valetate?

Ma lugesin.

Te lugesite? Lugege uuesti. Ma pole seal poolt sõnagi kirjutanud, et...

Te soovitate seda.

Ei soovita. Üks kriitik ka, selline äärmusvasakpoolne, kirjutas ka Postimehes sellestsamast, ja tõi esile, et raamatu valefakte (mis on nonsenss), ja üks vale oli see.

Ma vaatasin raamatust järele, seal on soovitus seda kaaluda.

Ei ole. Ma räägin seal sellest, mida teistes maades tehakse. Aga seal ei ole seda, et ma tahan, et Eestis hakatakse kedagi sundsteriliseerima.

Ma ei räägi sundsteriliseerimisest.

Te just ütlesite!

Ma rääkisin soovitavast suunamisest steriliseerimisele.

No mis vahet seal on? Me ei ole sihukest asja kirjutanud. Kõige hullem ongi, et kõigi koalitsiooni- ja eriti EKRE poliitikute sõnu mõistetakse täiesti tahtlikult valesti, ja siis korraldatakse hirmus nõiajaht. Nii jõuame tagasi küsimuse juurde, miks Jüri Ratas on pidanud vabandama. Mina olnuks ka valmis vabandama Mart Helme väidetava seisukoha pärast, et laulev revolutsioon oli massihüsteeria. Kui ma nägin neid suuri pealkirju, ehmatasin ära. Aga see oli lapsus linguae. Ta parandas ennast kohe, et ta ei mõelnud seda nii, aga see ei loe ju mitte kellelegi. Te võtate endale pähe postulaadi, mida kuulutate üle maailma. Nii ei tohiks olla, te peaksite olema tasakaalukad ja erapooletud.

See on koht on teie raamatu täitsa olemas, lisame selle intervjuule toimetamise käigus. (Lk 255 tsitaat: „Tegemist on äärmusliku ja loodust eirava ideoloogiaga. Lisan vaid niipalju, et valdavas enamikus Euroopa riikides: Saksamaal, Inglismaal, Portugalis, Itaalias, Hispaanias, Rootsis, Norras jne on seoses soovahetusega ette nähtud seda soovivate isikute steriliseerimine. Eestis selline nõue puudub, kuid ilmselt tasuks teistest maadest eeskuju võtta.”)

Teil on olnud probleeme tsiteerimisega, etteheiteid on teile tehtud teisigi. Kui heaks kirjameheks end ise peate?

Aro Velmeti etteheited olid laest võetud, ta ei suutnud isegi minu sõnu ja tsitaate eristada. Tal peaks olema häbi. Selle Platoni tsitaadi ma võtsin, jah, internetist. Pärast tuli välja, et see ei ole mitte otsene tsitaat, vaid tema sõnade....

...refereerimine.

Just nimelt. Kahjuks ei olnud see täpne tsitaat, aga mõte oli just see, mida Platon oli öelnud, nii et väga vabandada ei saa. Ma ainult ei kontrollinud järele, kas Platon ise ütles seda või kordas keegi tema sõnu. Kas ma olen hea kirjanik, ei oska öelda. Mul on kolm raamatut välja tulnud ja nad on kõik väga kiiresti ära ostetud. Lennart Meri raamat („Lennart Meri. Vabaduse valus valgus”- VK) oli ka bestsellerite seas, tehti kordustrükk. Ka „Sotside” raamatu tiraaž on peaaegu otsas ja kirjastus arutab, kas teha kordustrükk. Lugejad otsustavad.

Me rääkisime normaalsusest. Kuidas ohustavad homoseksuaalsed inimesed rahvuskultuuri? Sigimissuutlikkus ei saa ju olla rahvusriigi püsimise ainus garant, homoseksuaalid võivad olla suurepärased kultuuriloojad ja olla oma riigi patrioodid?

Muidugi võivad. Me pole iial vastupidist väitnud.

Aga kooseluseadus on halb?

Jaa. Meie räägime sellest, et igaüks tehku oma magamistoas, mida soovib, meie ei pane kätt ette. Aga kui hakatakse endale nõudma eriõigusi...

Nad tahavad ainult neidsamu õigusi, mis on heteroseksuaalidel.

Neil on ju need õigused olemas. Nad võivad ja samamoodi abielluda nagu teie ja mina.

Homoseksuaalsed inimesed ei saa ju Eestis abielluda.

No mees võib naisterahvaga ja naine mehega. Aga nemad nõuavad eriõigusi.

Kuidas see eriõigus on? Miks nad omavahel ei võiks?

Kõik need homoparaadid, oma seksuaalsuse näitamine - see ei ole ju viisakas ega kena. Sellel ei ole ju mingit pistmist rahvuskultuuri või mingisuguse loominguga.

On ikka, aga ärme sinna pikemalt praegu lähe.

Mina ei lähe kuskile paraadile manifesteerima, et ma olen hetero, ja ennast rahva eest paljaks võtma, et seda tõestada.

Te pole ka vähemus, kes nõuab teistega võrdseid õigusi.

Kõigil on võrdsed õigused, kõik kodanikud on seaduse ja riigi ees võrdsed.

Mart Helme nimetas Tallinna ülikooli hobusevaraste kasvulavaks. Teie olete õppinud Tallinna Pedagoogilises Instituudis, mis on ajalooliselt Tallinna ülikooli osa. Nii et teie olete siis ka hobusevaras?

Pedagoogiline Instituut oli tõsiseltvõetav ülikool. Kahjuks oli meil küll palju punaseid ained nagu teisteski ülikoolides, aga see oli tolle aja paratamatus. Mart Helme viitas ju Tallinna ülikooli probleemidele. On ääretult kurb, et ajakirjandus ja meie oponendid haarasid kinni ainult ühest sõnast ega üritanudki probleemi üle diskuteerida. See on jälle tüüpiline poliitpropagandandistlik meetod, et kui millestki ei taheta rääkida, viiakse jutt mujale.

Kuidas võis juhtuda, et te ei teadnud, kas teil on teine pensionisammas või ei ole?

See oli mulle ka üllatus. Ma olen tõesti väga kriitiline teise samba suhtes. Teenustasud on hiigelsuured ja saadavad intressid olematud. Aga jah, ajakirjanikud otsisid välja, et ma olen ka selle sambaga liitunud. Ma pole iial mingit saldoteatist saanud, nii et ma unustasin selle ära. Nüüd on mul selle üle hea meel. Saan nüüd ise valida fondi, kust ka mingit kasu tuleks.

Kas teie kabinetis on endiselt alles endise spiikri Eiki Nestori ajast jäänud maal, mis šokeeris teie erakonnakaaslast? See kujutas mustanahalisi inimesi. Te kindlasti teate erinevalt minust, missuguse teosega on tegu. On see alles või mitte?

Minu kabinetis ei ole sellist teost olnud, see oli nõunike ruumis. Tegemist ei ole mitte maali, vaid graafilise tööga. Neid oli kaks tükki, üsna suured.

Kelle teosed need on?

Jään vastuse võlgu. Kas see ei olnud mingi välismaalase töö. Ühel pildil olid valged inimesed reas, teisel mustanahalised. Need mõlemad viidi ära. (Riigikogu kantselei teatel on tegemist Urmas Viigi teostega, mis on arvel pealkirjade all „D. V. ALBUM” ja „AW-EW” ehk „Andy Warhol ja Eduard Wiiralt” - VK).

Kes viis ära ja miks?

No ei olnud kunstiliselt tasemel. Ei olnud ilus pilt ja ei meeldinud meile. Remondi ajal võeti need maha ja meil tuleb nüüd kunstimuuseumi esindaja ja me leiame Eesti klassikute teoste seast kindlasti maale, mis meie ruumidesse sobivad.

Kelle algatusel need teosed ära viiakse?

Remondi käigus võeti maha. Selle pärast te ei ole nördinud, et teisel pildil olid valgenahalised inimesed?

Ma sooviksin lihtsalt teada, mis teostega on tegu ja miks nad peavad sealt lahkuma.

Palju põnevam on minu meelest see, et kui EKRE sai endale fraktsiooniruumid ja siis nägime me Jevgeni Ossinovski kabinetis graafilist pilti, kus oli keskel suur svastika. Haakrist.

Teil on ju kunstiharidus, kelle teos see on?

Ma pildistasin selle üles ja me lasime selle ka ära viia.

Aga te ei tea, kelle teosega on tegu?

Ei, ma ei uurinud. See ei olnud mingisugune kunstiliselt väärtuslik teos. (Riigikantselei teatel on tegemist Ruth Tulvingu graafilise lehega „Kollane sein“ - VK). Sotsid on süüdistanud meid - nagu teiegi - alusetult natsismis, nii et neid süüdistusi sepitseti haakristi all. See on väga kahepalgeline.

Mis on saanud kitsest, kelle kinkisite Ghana lesknaistele, ja kuidas käib naiste käsi?

Ma loodan, et kits elab hästi ja on toonud palju tallesid. Aga kui ta rändas supipotti, siis on mul kahju, sest sellest inimeste elujärg ei parane. See on näide, kuidas neid, kes on hädas, tuleb aidata seal, kus nad elavad, mitte tuua kõiki inimesi oma probleemidega Euroopasse.

Liitu