Teisipäeval jõudis valitsuse eelnõude infosüsteemi pika ajalooga eelnõu, mille kohaselt ei saaks kurjategijad enam tulevikus nime vahetada ning mis samas keelaks inimesel võtta teise elava isiku perekonnanime.

Nimeseaduse muutmine on olnud päevakorras juba aastaid. Möödunud suvel kirjutas Delfi, kuidas 2018. aastal toonane siseminister Andres Anvelt nimeseaduse eelnõu tagasi lükkas, öeldes, et see ei lähe kokku avatud ühiskonnaga ideega.

Uus nimeseadus tooks kaasa kaks põhimõttelist muudatust. Esiteks – teatud kurjategijad, näiteks mõrvarid, pedofiilid ja vägistajad ei saaks enam nime vahetada kuni ajani, mil nende karistus registrist kustub. Seda muudatust kritiseeris näiteks lastekaitse liit, kelle hinnangul on see liiga leebe – rasketel kurjategijatel tuleks nime muutmine keelata kogu eluks.

Teiseks – inimesed ei saaks eelnõud järgi uue seaduse jõustumisel võtta ühegi elava isiku perekonnanime. See tähendab, et kui uus nimeseadus peaks jõustuma, tuleb uut perenime tahtval inimesel välja mõelda täiesti uus perekonnanimi, mida keegi teine ei kanna.

Teine muudatus sai eelnõu kooskõlastusringil palju vastukaja. Mitu asutust, nende hulgas sotsiaalministeerium, leidsid, et eelnõus ei ole arvesse võetud kooselulepingu sõlminud paaride ning samasooliste paaride huve.

Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja Enel Pungas avas Delfile tausta, miks ei ole see ministeeriumi hinnangul hea, kui inimene saab võtta omale teise elava isiku perekonnanime.

Nii seletuskirjas kui teisipäevasel pressikonverentsil selgitas siseministeerium, et nimekaimud võivad tekitada pahandust. Tooge palun selle kohta mõni näide.

Igapäevases elus võib öelda, et aetakse nimekaime segamini kasvõi meili kirjutamisel. Ka minu tutvusringkonnas on seda juhtunud, et saadetaksegi tegelikult valele inimesele e-kiri. Aga see näide, mis me ka pressikonverentsil rääkisime, oli see, kus teadlikult kurjategija võttis oma kaitsja nime. Eks ühel on hea maine ja võttes selle hea mainega inimese nime, peidad ju oma halva maine ning saad samas määrida teise oma. Ma arvan, et selliseid lugusid võivad paljud rääkida oma nimekaimude kohta.

Need inimesed, näiteks nagu „Aktuaalse kaamera” ankur Margus Saar [AK ankur Margus Saar ütles teisipäeval rahvastikuminister Riina Solmanit intervjueerides, et temal on nimekaime Eestis 26 ja teda see ei häiri – toim], nemad võib-olla ei pane tähele, aga kui nimekaime on üks-kaks, et tundub haruldane nimi, aga tegelikult on mitu, see võib tekitada probleemi. Riigiga suhtluses seda probleemi ei ole, sest riik kasutab ka isikukoodi. Aga igapäeva elus, näiteks loete ajalehest, et Enel Pungas sõitis otsa kellelegi kuskil, aga tuleb välja, et keegi on võtnud minu nime või see on nimekaim.

Sotsiaalministeerium pani ette, et seaduses võiks olla küll teatud nimekiri olukordadest, millal ei tohiks võtta elava inimese nime, aga muidu võiks seda mitte piiritleda. Sotsiaalminister Tanel Kiik ütles „Aktuaalsele kaamerale”, et tema oleks kirjutanud liberaalsema eelnõu, mis ei jätaks kõrvale inimesi, kel täna õigused abiellumiseks puuduvad. Miks te konservatiivsemat teed pidi läksite?

Tegelikult ka praegu ei ole lubatud võtta nime nendel põhjustel, millele viidatakse. Sotsiaalministeerium kaitseb praegu nende inimeste huve, kelle jaoks sotsiaalministeerium on loodud. Praegu räägime samasoolistest või ka mitte samasoolistest elukaaslastest, kes ei ole registreerinud abielu. Ka praegu kui nad tulevad põhjusega, et ma tahan võtta oma elukaaslase nime, siis tegelikult ka praeguse seaduse järgi ei ole nad saanud seda võtta. See lihtsalt ei ole ka praegu põhjus, mida me aktsepteerime.

Küll aga on osadel juhtudel, kui see nimi ei kuulu piirangu alla [praegu tohib võtta nn mõjuval põhjusel sellist perekonnanime, mida kannab rohkem kui 20 ning vähem kui 500 inimest – toim], ja inimene suutis hästi ära põhjendada, et lapsepõlves kiusati mind või ma tunnen end selle nimega halvasti, siis me aktsepteerime seda. Me ju ei küsi, kuidas sa ikka end halvasti tunned. Kui inimene tunneb ennast halvasti, siis on nii. Seega osa nendest samadest elukaaslastest said varem oma nime muuta meile valetades.

Valetati öeldes, et võtan uue perenime seepärast, et tunnen ennast halvasti, aga tegelikult võttis elukaaslase nime. No sellest me saime ka väga mitmetel juhtudel ise sellest teada ja me ei lubanud nime vahetada.

Me vaatasime näiteks, et kes elavad ühel aadressil, kaks inimest elavad ühel aadressil, üks soovib teise nime võtta. See on väga lihtne kontroll. Ja selles mõttes me saime aru, et meile valetatakse ja võetakse nimi mitte sellel eesmärgil, mida meile kirjeldati, vaid võetaksegi elukaaslase nimi. Ja praegu siis lihtsalt [uue eelnõuga] see uks on lukku pandud, et niimoodi valetada ei saa.

Nii eelmise kui kehtiva seaduse kohta on meil poliitiline seisukoht, et elukaaslasele nime ei anta. Praegu lihtsalt selle uue eelnõuga ta paistab selgemalt välja ja ei ole võimalik valetada. Tegelikult ei tehta mingit olulist muutust, vaid ta paistab praegu paremini välja. Öeldakse „ei” ja valetada on keerulisem.

Aga kui tuleb uus valitsus ja uued põhimõtted, siis see sama eelnõu võimaldab mõjuval põhjusel anda neid nimesid. Et see ei ole otseselt võimatu.

Millistel põhjustel ma saan praegu oma perenime muuta?

Kui inimene tahab oma abikaasa nime võtta, näiteks abielludes ei võtnud. Või lahutamisel ei tahtnud loobuda, aga hiljem selgub, et tahab ikkagi muu nime võtta.

Aga mitte abieluga seotud põhjused, mis need on?

Neid põhjuseid saab eelnõust lugeda. Seal on neid terve loetelu, lisaks on „muu põhjus”. Siis tulevad need piirangud. Läbi piirangute pannakse mingisugused keelud nendele eelmistele põhjustele.

See „muu põhjus” on igasugune põhjus, seda hinnatakse iga kord eraldi. Kui teil on niisugune lugu, kus teil tõesti häda on käes, siis ongi selleks meil isikunime komisjon, kes siis seda hindab, kas teie soov vastab selle seaduse mõttele ja siis on võimalik anda tegelikult. Aga praegu on riigil lihtsalt selline põhimõte, et teise elukaaslase nime ei anta.

Ja seda te olete siis ka kontrollinud, kui tunnete, et keegi vassib?

Tegelikult ega meil palju võimalusi ei ole kontrollida, aga me oleme püüdnud, et meile ei valetataks. Eks inimene püüab ikka enda kaitseks või enda eesmärgi saavutamiseks nihverdada.

Mul on nüüd natuke kiuslik küsimus – eelnõu seletuskiri sätestab, et eelnõu eesmärk on eesti nimetraditsiooni säilitamine. Kui aga me tekitame sellised uued nimed keelde, te ise tõite pressikonverentsil näiteks Katuseluuk. Kuidas see on traditsiooni edasikandmine? See nimi ei ole ju siis traditsiooniline, kui ta just loodud on.

No mul ei jäänud silma seal [pressikonverentsil - toim] midagi paremat (naerab). Kui me räägime traditsioonist selles mõttes, et nimi tuleb kuskilt ajast, ta kuulub mingile perekonnale, hõimule, on edasi ajas liikunud. Läbi abielude ja laste sündimiste liigub nimi edasi. Kui mina lihtsalt võtan vabalt valituna kellegi teise suguvõsasse ennast, siis tegelikult see ei ole traditsioon. Siis on pigem see olukord, et loo siis oma suguvõsa ise, alusta siis oma suguvõsa ja mine loo midagi uut, aga mitte n-ö ära võta ennast nimega teise perekonda. Sellepärast on ka varasemalt olnud see 20 inimese piir. Aga isegi siis, kui sa võtad end perekonda, kus on 50 inimest, võib-olla et kõik tunnevad üksteist, miks peab võtma sellesse teise perekonda ennast? Pigem siis loo oma uus suguvõsa. Ka praegu on inimesi, näiteks vene päritolu inimene, kes tahab vahetada nime, siis ta võtab endale kordumatu nime Eestis ja tegelikult ta ju loobki oma perekonda ja oma suguvõsa lugu.

Tahtsin just vene rahvusest inimeste kohta küsida. Mulle meenub paar aastat vana uudis, et nimede eestistamine on üks peamisi põhjuseid, miks Eestis lisaks abielule perenime vahetatakse. On see tõsi?

Ta võib olla selles loetelus eespool, mis läheb sinna mõjuva põhjuse alla. Ma isegi ei tea, kas ta on kõige enam, aga seda on suhteliselt palju. Aga me räägime aastas ikkagi kümnetest sellistest juhtumitest, mitte tuhandetest või sadadest. Selliseid on kindlasti alla saja.

Nemad siis peaksid ka endale oma uue nime valima, mida ühelgi elusal inimesel veel pole?

Jah! Need reeglid on kõigile ühesugused, mitte kellegi kiusamiseks.