Uusmeremaalased Tallinnast: käisime muinasjutulinnas
“Tema nõuanne on igati sobiv. Minutite jooksul surume oma külmunud käed ümber kuuma, südant soojendava klaasi hubases Tallinna baaris. Heldeke, glögi on just see, mida me vajame.
Glögi on maitsev Eesti versioon vahuveinist. Skandinaavia päritolu (rannaäärne Tallinn on vaid 80 kilomeetri kaugusel üle Läänemere Helsingist), sisaldab see rosinaid, mandleid, ingverit, kardemoni ja apelsini ning mahlakat siirupit, millest keegi ei taha meile väga rääkida, peale selle, et tunnistati, et seal on punast veini ja tilk kohalikku Vana Tallinna likööri.
Seda on pakutud alates keskajast ja see nõiub kaks kiwit (uusmeremaalaste nimetus inglise keeles) kähku ära.
Niisiis mida me teeme sellel külmunud maal, kus lumi varjab maastikku terveid kuid, järvi, jõgesid ja isegi Läänemerd katab jää ning temperatuurid langevad kaugele alla nulli?
Me tahtsime minna kuhugi väga teistmoodi kohta ja hästi tuntud turismimarsruutidest eemalolek muutis Eesti kutsuvaks kesktalviseks reisisihtkohaks. Et odavlennufirmad pakkusid naeruväärselt odavaid hindu Londonist, tundus see meile suurepärase võimalusena külastada talvist muinasjutumaad.
Tallinn on muinasjutulinn, kiriku- ja kindlusetornidega, mis kõrguvad üle vanade linnamüüride, Vene kirikute ja kindlustega, ning on igati väärt oma UNESCO maailmapärandi staatust.
Seal on kaugelt vähem turiste kui Prahas, see on kaugelt palju ilusam kui paljud teised Euroopa vanad linnad ja kindlasti üks kõige paremini säilunuid, vaatamata sellele, et Venemaa seda Teise maailmasõja ajal hirmsasti pommitas. See on fantastiline paik lühikeseks puhkuseks.
Meie esimene tutvus selle müstilise maaga oli noore eesti naise kaudu lennukis. Ta tutvustas meid oma maa tausta, majanduse, praeguse olukorra, oma lootuste ja unistustega, ning siis palus lahkelt, et võiks meid hotelli juhatada, varustas meid väärtuslike soovitustega, kuhu minna ja mida teha. Selline soojus ja sõbralikkus oli meie Eestis viibimise iseloomustav joon.
Tallinn on öösel hingemattev, eriti kui sajab lund ja me kõnnime tunde, et lihtsalt hingata endasse seda õhkkonda, vaatame karusnahkadesse riietatud kohalikke ajamas omi asju ja koperdamas selle maagilise glögi otsa.
Järgmisel hommikul, kui munakivitänavatele langeb värske lumi, on vanalinn veelgi kaunim. Meie esimene peatus on Toompeal, mäel, kus asub Eesti valitsus ja kust avaneb jalustrabav vaade vanale ja uuele linnale ning Läänemerele.
Värskel lumel kõndimine on väsitav ja varsti tekib meil isu, seega suundume tagasi linnaväljakule, et saada elamus eesti köögist – põdrasupp. Seda kohalikku delikatessi pakuvad autentselt riietatud ettekandjad keskaegses linnamajas, mis on sisustatud täpselt nii nagu see oleks olnud keskajal.
Supp on oivaline – tugev ja vürtsikas lihapuljong rohkete köögiviljadega. Minu abikaasa David võtab teisegi portsjoni ja kaks dollarit maksev suur kausitäis ei tohiks kellegi eelarvet lõhki lüüa.
Pärast edasisi avastusretki läheme samal õhtul Eesti restorani, kus David sööb metsseavormi, mis tema sõnul on väga maitsev, samas kui minu lihalõik paistab olevat sealiha – tihe ja ülimaitsev.
Järgmise päeva söömaaeg on keskaegses restoranis, kus me jagame omavahel vaagnatäie traditsioonilisi kohalikke roogi, mille hulgas on suitsu- ja soolakala, liharoad, oliivid, juustud ja marineeritud köögiviljad, mida me loputame alla kaneelimaitselise õlle ja ürte sisaldava punase veiniga. Menüüs on ka karuliha, aga me ei jõua selleni, et küsida, kas see on ehtne. Avastame hiljem, et Eestis lastakse igal aastal kindel number karusid ja süüakse ära.
Viimasel päeval jalutame turuputkade juurde, kus kohalikud käsitöölised müüvad mütse, salle, labakuid ja kampsuneid. Need on kindlasti soojad ja meenutavad Colin Firthi põhjapõdrakampsunis filmis “Bridget Jonesi päevikud”. Me ostame pudeli kohalikku napsu ja viime selle Londonisse koos väga heade mälestustega kohast, mida meil oli rõõm külastada.”
