Uus kooliseadus sätestab õpetaja õigused kiusajate talitsemiseks
"Meetmed, mida haridus- ja teadusministeerium on viimase paari aasta jooksul rakendanud õpikeskkonna turvalisuse tõstmiseks, on kindlasti praeguseks hakanud andma tulemusi," vastas Lepasaar Delfi küsimusele, kas võitlus koolivägivalla vastu kannab vilja.
Lepasaare sõnul ei saa ministeerium läbi oma tegevuse küll otse lahendada koolides aset leidvaid probleeme, kuid saab läbi seadusandluse ja programmide sätestada standardeid, millele õpikeskkond peab vastama, ning läbi selle suunata koolide ja kooli pidajate tegevust.
"Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on suunanud koole senisest enam teadvustama vajadust süsteemselt selle valdkonnaga tegeleda," ütles Lepasaar.
"Kuna uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab esimest korda pedagoogide õigused õpilaste käitumise suunamiseks tugi- ja mõjutusmeetmeid kasutada, uuendatakse koolide kodukorda ning kajastatakse seal varasemast täpsemalt viisid, kuidas korrarikkumiste puhul käituda. See on oluline nii õpetaja autoriteedi toetamiseks, kuid ka koolides õpetajate poolt kasutatavate meetmete valiku suunamiseks."
Lisaks tuleb uue seadusega kaasa kooli kohustus tagada kõikidele abivajajatele psühholoogi, sotsiaalpedagoogi ning eripedagoogi teenus.
Lisaks teostatakse projektitoetustega üle Eesti väga konkreetseid tegevusi, mis otseselt koolidele tuge pakuvad õpikeskkonna turvalisuse kindlustamisel. Näiteks lastekaitse liit on läbi „Koolirahu“ programmi suunanud erinevaid Eesti linnu omavahel turvalisuse teemal koostööd tegema, on teoks saanud toimivad koostöövõrgustikud ja heade kogemuste vahetamine.
Kas Eestis on koolikiusamist rohkem kui mujal?
Siiri Lepasaar selgitas, et koolisuhete vägivalla juhtumite üle arvepidamine on mitmel põhjusel keeruline. Erinevates uurimustes saadakse õpilaste ja pedagoogide seas läbi viidavate küsimustikega küll vastuseid, mille alusel arvutatakse välja teatav protsent, kuid sageli on uurimuste lähenemised erinevad – mõned uurimused kajastavad seda, mitu protsenti õpilastest ütles, et neid on kiusatud, teised seda, mitu protsenti on öelnud, et nad on kokku puutunud kiusamiskäitumisega laiemas plaanis. Pahatihti aga püütakse erineva eesmärgi ja metoodikaga läbi viidud uurimuste tulemusi hiljem omavahel võrdlema ning tehakse järeldusi kasvutendentside kohta.
Andmete võrdlemisel teiste riikidega tuleb samuti olla ettevaatlik, et ei võrreldaks võrreldamatut.
"Arvet peetakse ka politsei poolt selle üle, kui palju alaealiste vägivallajuhtumeid ametlikult registreeritud. Samas tõusutendents selles arvus ei pruugi tähendada, et vägivalda on koolisuhetes varasemast rohkem, vaid ka näiteks seda, et nii õpilased kui pedagoogid julgevad enam pöörduda abi saamiseks politsei poole."
Samas märkis Lepasaar, et koolisuhetes esinevate probleemsete juhtumite arvust olulisem on see, kuidas koolis sellistele olukordadele reageeritakse.
"Teadlased on leidnud, et õpilaste rahulolu kooliga on suurem sellises koolis, kus juhtumeid võib olla küll arvuliselt rohkem, kuid neid juhtumeid ei jäeta tähelepanuta, vaid leitakse koostöös lahendus. Kui suhtevägivalla juhtumid jäävad lahenduseta, muudab see õpikeskkonna ebaturvalisemaks isegi siis, kui juhtumite koguarv on väiksem, sest sellises keskkonnas on abitud nii need, kellele liiga tehakse kui ka need, kes peaksid juhtumitele reageerima."
