Uuring: vanemate vahel hooldusõiguse jagamisel jääb laps tagaplaanile
Vanema hooldusõiguse määramise uuringu raames analüüsitud kohtulahenditest selgus, et vanemad pöörduvad kohtusse eelkõige selleks, et taotleda ühise hooldusõiguse lõpetamist või osalist üleandmist, kohalikud omavalitsused taotlevad kõige enam vanema hooldusõiguse piiramist või äravõtmist.
"Tihti kipub laps jääma hooldusõiguse jagamisel tagaplaanile, mis tekitab talle emotsionaalseid probleeme. Õiguskorra ülesanne on tagada, et selliseid olukordi saaks võimalikult vähe ette tulla," ütles justiitsministeeriumi analüüsitalituse nõunik Laidi Surva.
Surva sõnul ei saa ainult seadustega inimeste suhtumist muuta, mistõttu on väga olulisel kohal ka teavitustöö. "Selliste juhtumite puhul, kus see last ei kahjusta, on oluline ka vanemate suunamine kohtuvälisele kokkuleppele, mis lõpp-kokkuvõttes last oluliselt vähem traumeerib kui pikad kohtuvaidlused," selgitas Surva.
RAKE juhataja Kerly Espenberg tõi näitena, et kohtul ei peaks olema vanema hooldusõiguse asjades kohustust suunata pooli kokkuleppele, kui see oleks vastuolus lapse huvidega ning samuti võiks olla võimalik vanema hooldusõiguse asjades kompromissi muuta.
Lapse "hääletoru"
Uuringust selgus, et lapse parimat huvi ei ole alati kohtumäärustes analüüsitud. Kuigi lapse arvamus ja huvid ei ole sünonüümid, leidub siiski juhtumeid, kus kohtud on teinud lahendi võttes arvesse eelkõige lapse arvamust, kuigi see võib olla vastuolus lapse huvidega.
Üldjuhul on laps menetlusse kaasatud esindaja kaudu, kuid leidub ka näiteid, kus kohus ei ole lapsele esindajat määranud. Lapse esindajat nähakse kui lapse „hääletoru“ menetluses.
Oluline roll on ka kohalikul omavalitsusel, kes kohtub lapse ja perega. Kuigi lapse esindaja ja KOV-i arvamused on sageli kattuvad, ei nähta selles probleemi ning leitakse, et igal süsteemi osalisel on oma kindel roll.
Vähemalt 10-aastase lapse peab kohus ära kuulama
Kuigi seaduse kohaselt peab kohus ära kuulama vähemalt 10-aastase lapse, on kohus ära kuulanud ka nooremaid lapsi. Teisalt leidub juhtumeid, kus ära pole kuulatud ka vanemat kui 10-aastast last, toomata seejuures määruses põhjendust, selgus kohtupraktikat uurides.
Nii kohtunike, kohalike omavalitsus te lastekaitsetöötajate kui lapse esindajate oskused last ära kuulata on erinevad.
Uuringu autorid juhivad tähelepanu sellele, et kohtulahendites peaks hooldusõiguse ühele või teisele vanemale määramise küsimusi rohkem põhjendama.
Samuti on vaja tõsta inimeste teadlikkust vanema hooldusõiguse olemusest, kohustusest teavitada hädaohus või abivajavast lapsest ning sellest, millistel juhtudel pöörduda kohaliku omavalitsuse ja kohtu poole.
Uuringus juhitakse tähelepanu ka kohtunike, lastekaitsetöötajate, pedagoogide ja lapse esindajate koolitamise vajadusele. Vanemate paremaks teavitamiseks hooldusõiguse küsimustest on justiitsministeerium juba varasemalt koostanud infovoldiku, mis on leitav ministeeriumi kodulehel.
Vanemate hooldusõiguse käsitleva uuringu viis läbi Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE justiitsministeeriumi, õiguskantsleri kantselei ja riigikantselei tellimisel. Uuringut rahastas tarkade otsuste fond.
Uuring keskendus eelkõige lapse õiguste kaitsmisele vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes ja selle eesmärgiks oli kaardistada vanema hooldusõiguse määramise praktikad ning teha ettepanekuid süsteemi muutmiseks selliselt, et lapse huvid oleksid selles protsessis võimalikult hästi kaitstud.
