Nõiakaev võlgneb oma erakordselt suure avalikkuse huvi tänu karstile. Karsti arengu üheks põhitingimuseks on liikuva vee olemasolu, mis sisaldaks kivimi lahustamiseks vajalikku agressiivset komponenti ning kannaks ära lahustunud aineid. Nõiakaevust lõunasse jäävast Mahtra soostikust ja
Leva rabast tulev pruunikas, humiinhapetest rikas, madala pH väärtusega vesi loobki uuringu kohaselt karstiprotsesside arenguks vägagi soodsa keskkonna.

Tuhala nõiakaev saab oma vee Tuhala jõest, mis voolab karstialal 1,5 kilomeetrit maa all paljudes erinevates paekivis olevates lõhedes.

Nõiakaev hakkab vett välja ajama, kui kõik nõiakaevust lõunapoole jäävad Tuhala jõe maasisesed vooluteed ja ka Kata karstiala maapealsed langatuslehtrid on Tuhala jõe tulvavetega täitunud, siis tõuseb pealetulvava jõevee surve tõttu veetase ka mitmeid meetreid madalamal asuvas nõiakaevus. Nimelt on maapinna kõrgus Tuhala jõega seotud Virulase koopa juures on ligikaudu viis meetrit kõrgem kui nõiakaevu alal.

Nõiakaevu ülevooluks vajalik Tuhala jõe veehulk suurvee ajal ei ole midagi erakordset ja vastavate ilmastikutingimuste kokkulangemisel jätkab nõiakaev oma tegutsemist, leidis Bauert.

"Kokkuvõtteks võib kinnitada, et nõiakaevu ülevoolu põhjustava Tuhala jõe ja sellega seotud Tuhala maastikukaitsealale jäävate karstumise tulemusel kujunenud maa-aluste vooluteede toiteala asub nõiakaevust kaugel kagu pool, seega kaevandamine ja pinnasevee taseme alandamine nõiakaevust enam kui kolme kilomeetri kaugusel loode pool ei saa kuidagi nõiakaevu ülevoolu mõjutada," põhjendas Bauert, miks Nabalasse paekarjääride rajamine ei ohusta tema hinnangul nõiakaevu püsimist.