Uuring: eesti keele oskus rahvusvähemuste hulgas aina paraneb

 (14)
Uuring: eesti keele oskus rahvusvähemuste hulgas aina paraneb
Foto: Andres Putting

Eesti Inimõiguste Keskuse täna avaldatud aastaaruandes selgub, et integratsiooniküsimustes puudub Eestis poliitilisel tasandil enesekriitika ning sotsioloogilis-majanduslik lõhe rahvusgruppide vahel on jätkuvalt kasvanud.

2010. aasta andmete kohaselt puudub 102 338-l Eesti elanikul (7,5%-l elanikkonnast) endiselt ühegi riigi kodakondsus ja seega ka täielikud poliitilised õigused. Naturaliseerunud isikute arv alates 2006. aastast aina langeb ja kodakondsuseta elanike arv tõenäoliselt ei vähene,
kui kodakondsuse seadust ei muudeta vabamaks. Naturalisatsiooni poliitikate suhtes on rahvusgruppidel erinevad arvamused “enamus vene keele rääkijatest on naturalisatsioonipoliitika suhtes väga kriitilised

Sotsioloog Klara Hallik, rääkides kehtivast kodakondsuse poliitikast, arvab, et naturalisatsiooni poliitika, mis võeti vastu 1995. aastal, on peamiselt osutunud läbikukkunuks, kuna selle tulemusel omandas suur hulk vähemustest Vene Föderatsiooni kodakondsuse või otsustas kodakondsusetu staatuse kasuks. Pealegi, fakt, et naturalisatsiooni juhtumite drastiline vähenemine kukkus piirini, kus naturalisatsiooni juhtumite esinemine peaaegu peatus, on poliitilisest seisukohast märk
protestist riikliku kodakondsuspoliitika vastu. Hallik selgitab: “meie [eestlased] oleme naturalisatsiooniks kehtestanud [küll] tingimused, mida peetakse täiesti normaalseks kõigis riikides, [kuid me oleme seda teinud] nendele inimestele, kes on tegelikult siin püsivalt elavad meie
ühiskonna liikmed”.

Seotud lood:

Sotsioloogilis-majanduslik lõhe rahvusgruppide vahel on jätkuvalt kasvanud

Sotsioloogilis-majanduslik lõhe rahvusgruppide vahel on jätkuvalt kasvanud. Sellele on lisandunud rahvusgruppide üsnagi pessimistlik väljavaade saavutada tulevikus majanduslikku heaolu ja head
elukvaliteeti.  Sellele on lisandunud rahvusgruppide üsnagi pessimistlik väljavaade saavutada tulevikus majanduslikku heaolu ja head elukvaliteeti. Erinevalt rahvuseestlastest, puudub rahvusvähemuste hulgas ühetine suhtumine kehtiva haridussüsteemi reformi ja eesti keele oskuse parandamise vajalikkusesse, iseäranis kasutatavate meetodite ja reformi edu tagamiseks vajalikke tingimuste osas. Eesti keele oskus rahvusvähemuste hulgas aina paraneb. Sellegipoolest on rahvusvähemusse kuuluvate isikute arv, kelle eesti keele oskus on sorav, küllaltki tagasihoidlik. Huvi keeleõppe vastu on vähemusrahvaste
hulgas aga suur.

Aruandest lähtub, et 2010. aasta positiivseteks märkideks võib pidada peamiste rahvusgruppide üsnagi rahumeelset kooseksisteerimist, eesti keele oskuse paranemist ja aina tugevamaid ja konstruktiivsemaid akadeemikutepoolseid arvamusi Eesti meedias, mis kutsuvad üles kehtivat integratsioonipoliitikat
reformima.

Sotsiaal-majandusli lõhe on eri rahvusgruppide vahel suurenenud

Negatiivseteks märkideks võib pidada sotsiaal-majandusliku lõhe suurenemist eri rahvusgruppide vahel, usalduse jätkuvat langust poliitilistesse institutsioonidesse ja rahvusvähemuste nõrka esindatust otsustajate hulgas.

Kui arengud kultuurilis-lingvistilises integratsioonis on positiivsed, siis arengud sotsioloogilis-majanduslikus ja kodaniku-poliitilistes sfäärides on negatiivsed.

Poliitilise eliidi reaktsioon rahvusvaheliste organite kriitikale näitab,  et rahvusküsimusi nähakse endiselt äärmiselt poliitiliselt ja emotsionaalselt. Enesekriitilise hinnangu puudumine integratsiooni poliitika osas poliitilisel (mitte akadeemilisel) tasandil on kahetsusväärne ja võib viia pikaajaliste majandusarengu probleemide ja sotsiaalsete konfliktideni.