Uuring: 81 protsenti õpetajatest on olnud tunnistajaks koolivägivallale oma koolis
12,8 protsenti uuritud õpetajatest vastas, et nad ei ole küll ise olnud, vägivallajuhtumi tunnistajaks, kuid on kuulnud sellest kolleegide käest.
Vaid 3,4 protsenti õpetajatest vastas, et nad ei ole oma koolis olnud tunnistajaks ühelegi koolivägivalla episoodile ega ole ka sellest kuulnud.
Koolivägivalla liikidest oldi enim tunnistajaks vandumisele (91 protsenti), sellele järgnes löömine ja jalahoop (75 protsenti), isiklik solvang ja kooli vara rikkumine (mõlemaid 72 protsenti). Ähvardavate pilkude saatmist kaasõpilasele on näinud 67 protsenti õpetajatest.
Lisaks nimetati veel õpilaste omavahelist ropendamist ja ülbet käitumist. Lisaks nimetati kaasõpilaste vahelist "pommimist", vargust, karjumist. Osa õpetajaid nimetas ka intsidente, kus vägivalla ohver oli olnud õpetaja. Nimetati "ropendamist, sõimamist ja vaimset vägivalda (mõnitamist). Enda ähvardamist on kogenud 49 protsenti õpetajatest.
Keeruline lahendada
39,8 protsenti õpetajatest tunnistas, et neil on koolivägivalla probleeme keeruline lahendada. Neli protsenti õpetajatest tundis ennast täiesti võimetuna koolivägivalla intsidentidega toime tulema.
54,7 protsenti õpetajatest leidis, et enamasti tullakse toime, kuid on
ka raskeid hetki. Kõigest 9,4 protsenti õpetajatest tundsid ennast koolivägivalla probleemides täiesti kindlalt.
Õpetajate ootused on suunatud kooli direktsiooni sekkumise ja toetuse poole. Kui direktor annab välja noomitusega käskkirja, siis see ei ole õpetaja jaoks kuigi suur abi probleemse lapse ohjeldamiseks. Samas ei osatud ka nimetada, mismoodi täpselt peaks direktsioon antud probleemi sekkuma.
Lapsevanematelt leiti tähelepanu pigem sel juhul, kui nende laps oli kiusatava rollis, vastupidisel juhul (kui laps oli kiusaja), leiti lapse käitumisele õigustusi ning tihti on lapsevanem keeldunud igasugusest koostööst.
Õpetajad tundsid puudust sotsiaaltöötajast, psühholoogist, turvamehest koolis. Mõnel juhul olid koolis küll olemas sotsiaalpedagoog ja/või psühholoog, kuid nad olid liiga hõivatud (või töötasid väga väikese koormusega), et neilt adekvaatset abi paluda.
Vähe ennetustööd
Samuti nimetati olukordi, kus sotsiaalpedagoog või psühholoog on küll koolis tööl, kuid kuna olukord on juba muutunud väga kriitiliseks, jõuavad nad tegeleda ainult probleemsete lastega – kõige enam koolikohustuse eirajatega ja erivajadustega lastega. Ennetava töö jaoks ei jää neil lihtsalt aega.
Viidati ka politsei sekkumise puudulikkusele - "politsei suhtumine on liiga leebe". Õpilaste osas leiti, et "Klassikollektiiv võiks osata hukka mõista vägivaldset käitumist"; "Õpilaste endi arusaamasid on vaja muuta ja seda peaksid tegema õpetajad koostöös lapsevanematega"; "Õpilastel puudub ju käitumismall, mis soodustaks vägivalla kadumist – ühiskond on selline nende ümber."
Klassid on liiga suured
Õpetajad pakkusid, et nende töö lihtsustamiseks võiks olla klassil kaks klassijuhatajat, rahunemisklasside süsteem ja väiksemad klassid.
Eeskätt ootavad õpetajad koostööd kooli juhtkonna poolt, tihedamat koostööd soovitakse ka kodudega. Samuti peetakse vajalikuks, et koolides oleksid olemas psühholoog ja sotsiaalpedagoog, rohkem toetust sooviti ka lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja poolt.
* Magistitöö "Õpetajate hinnangud ja stressireaktsioonid koolivägivallale Lõuna-Eesti üldhariduskoolide näitel" raames vastas kirjalikule küsimustikule 148 Lõuna-Eesti koolide pedagoogi, kelle hulgas olid Tartu ja Elva linna ning Tartumaa, Viljandimaa ja Valgamaa üldhariduskoolide õpetajad.
