Uurimisorganid jahivad hagijatena korruptante
Viimased aastad, kuid eriti käesoleva aasta suvi-sügis on toonud kaasa ridamisi kohalike omavalitsuste juhtide ja muidu ametnike aga ka ärimeeste korruptsioonikahtlustusi, süüdistusi ning ka kohtuotsuseid. Suurimaks korruptsioonipesaks on hetkel kujunenud Ida-Virumaa, kust esimene kohtuotsus tuli juba aasta alguses — Voldemar Trumm tunnistas end pistise võtmises süüdi.
Kõrgeim korruptsioonikahtlustusega inimene on riigikogu liige Villu Reiljan, kes on süüdistatav lausa kahes erinevas korruptsiooniasjas. Tema esimene kohtuistung Rävala 8 maja osas juba käib. See on ka esimeseks lakmuspaberiks, mis näitab, kui head tööd prokuratuur teeb ning kui vettpidavaid tõendeid on kapo suutnud koguda. Tõeliseks lahinguks kujuneb kindlasti aga maatehingute protsess.
Riigi peaprokurör Norman Aas rõhutab, et KOV-de võimalikule korruptsioonile suurema tähelepanu pööramine on olnud riigi üks eesmärke juba pikema aja vältel. Konkreetsetest sammudest tõi Aas siinkohal välja näiteks Riigikontrollile KOV-ide auditeerimise õiguse andmise, samuti suuremate KOV-de kõrgemate ametnike korruptsioonikuritegude eeluurimise andmine KAPO-le. „Eelkõige KOV-ides võimaliku korruptsiooniohu teadvustamise ja selle väljaselgitamise osas on kindlasti viimasel ajal seetõttu toimunud ka edasiminek,” on Aas kindel.
Kapo jaoks pole korruptsiooni uurimine siiski midagi uut — ametkond tegeles sellega 1990ndatel ning näiteks 1999. aastal võttis kapo süüdistavana vastutusele 13 kõrgemat KOV ametnikku. Vahepealsetel aastatel polnud KOV ametiisikute tegude kohtueelne uurimine kapo alluvuses. Osaliselt anti see uuesti kapo pädevusse 2007. aasta juulis ning valitsuse määruse järgi teostab amet korruptsiooniasjades eeluurimist Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Jõhvis.
2007.aasta juulist alustas kapo kõigi nimetatud KOV-de korruptsiooniriskide põhjalikumat kaardistamist ning informatsiooni hankimist. „Kuna korruptsioonijuhtumite avastamine on aega ja ressursse nõudev tegevus, siis on selle eeltöö tulemust näha alles praegu, kui konkreetsed juhtumid hakkkavad jõudma nö avaliku menetluse staadiumisse,” märkis kapo pressiesindaja Andres Kahar.
Eile sai avalikuks, et Tallinna volikogu nõuab riigikontrolli seaduse muutmist sel viisil, et kontrolörid enam kohalike omavalitsuste asjatoimetusi uurida ei saaks. Küsitavusi tekitab see kindlasti ning selles valguses pole sugugi välistatud, et korruptsioonikahtlustuse võivad lähiajal saada ka Tallinna kõrged juhid. Nii, nagu ennustas eile seoses tänavate hoolduse riigihankega kapo huviorbiiti langenud Pärnu linnapea Mart Viisitamm, et paari päeva jooksul peaks sama asi lahvatama ka Tartus ja Tallinnas.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar ei usu, et Viisitamme vastu tõstatatud kahtlustel tõepõhja on. „Ma olen Viisitammega rääkinud ja ta on mulle kinnitanud, et ta on kõiki seadusi täielikult täitnud,” sõnas Savisaar. Küsimusele, kas ta usub ka Tallinnas kapo uurimist , soovitas Savisaar vastust küsida kapost.
Kapolt ja prokuratuurilt pole sellisele küsimusele muidugi kommentaari võimalik saada.
Ometi jääb mulje, et kui Ida-Virumaal ja nüüd ka Pärnus tuleb erinevaid juhtumeid ja kahtlustusi välja ridamisi, siis Tartus ja Tallinnas ei taheta korruptsiooni uurimisega just eriti sügavalt tegeleda. Norman Aasa sõnul esineb praktikas tõepoolest juhtumeid, kus ühe teo uurimine viib uute kahtluste tekkimiseni ja nende uurimise vajaduseni.
„Kriminoloogilises plaanis pannaksegi korruptsioonikuritegusid sageli toime nn ahela põhimõttel — altkäemaks viib ebaseadusliku teoni või võltsimiseni, sellega kaasneb korruptiivse tulu varjamine jne. Sageli on tegemist ka korduvate sarnaste tegudega,” viitab Aas. Kuid võib tekkida ka vastupidine doominoefekt, et kui üks klotsike kukub kokku, siis kukub kogu püramiid. „Tuleb ka seda ette.”
Samas vaidleb Aas vastu sellele, et Tallinnas üldse midagi ei uurita. Peaprokurör tõi näiteks, et Tallinnas on pärast kapo uurimisalluvuse sätestamist üks nende uuritud pistisekahtlus selle aasta augustis juba kohtusse saadetud, samuti ei tohi Aasa sõnul unustada mitmete linnaametnike karistamist väärteokorras erinevate ettevõtete juhatustesse kuulumise eest.
Andres Kahari sõnul tuleb selle aasta korruptsioonikriminaalasju käsitleda eraldi. „Need ei ole omavahel seotud. Mingisugust Pärnu ja Ida-Virumaa suuremate linnade omavalitsusi hõlmavat korruptiivset ühendust ei eksisteeri,” kinnitab Kahar.
Advokatuuri esimehe ja vandeadvokaadi Aivar Pilve sõnul teeb talle lihtsa kodanikuna rõõmu, et prokuratuur ja kapo suudavad üha rohkem korruptsioonikuritegusid avastada ja ka kohtusse saata. „Kui ka nende tõendid muutuvad kvaliteetsemaks, siis ka see on hea, sest välditakse inimestele põhjendamatute kannatuste tekitamist,“ lisas Pilv. Samas näitab kohtupraktika Pilve hinnangul, et mitte alati ei ole prokuratuur ja uurijad suutnud tõendeid piisavalt kvaliteetselt koguda. Ja bravuurikalt alanud kriminaalasi kukub kohtus kokku.
„Tuleb ju siiski eeldada, et kui inimene antakse kohtu alla, siis tehakse seda põhjendatult,“ lisas Pilv.
Katkematu kohtumenetluse printsiipi kommenteerides arvas ka Pilv, et kohtulahendid korruptsiooniasjades peaks saabuma kiiremini kui veel mõne aasta ees. Samas on Pilve hinnangul katkematuse printsiipi sisse kirjutatud viga. „Kui kohtutesse kuhjub liiga palju korruptsiooniasju, siis ei jõuta neid piisavalt kiiresti menetleda,“ lisas Pilv. Nimelt eeldab katkematuse printsiip, et kohtunik ei saa samal ajal tegeleda teiste kohtuasjadega. „Tegelikkuses ei takistanud ka eelnev kohtupidamine kohtutel istungeid tihedamalt määrata kui seda tehti.“
Ajakirjanduses on kõlanud etteheited, et väikeste kuritegude puhul prokuratuur inimese täisnime ja kahtlustust välja ei ütle, korruptsiooni kahtluse korral laotakse aga kõik letti. Aasa sõnul nõuab aga seadus, et prokuratuur peab kuriteokahtlustest teavitamisel arvestama ka avalikkuse põhjendatud huvi, eriti nende ametiisikute osas, kelle suhtes on avalikkusel kõrgendatud ootused. Lisaks tuleb Aasa sõnul arvestada ka seda, et selliseid uurimisi pole ka objektiivselt võimalik lõpuni salaja läbi viia.
Positiivsena tõi Aas siinkohal välja selle, et viimastel aastatel on ka avalikkuse ees rohkem hakatud rääkima süütuse presumptsioonist ja sellest, et õigust mõistab ainult kohus. „Prokuratuur on oma väljaütlemistes alati pidanud vajalikus seda rõhutada.”
Korruptsioonialaste kriminaalasjade puhul on avalikkuses palju spekuleeritud ka selle üle, et need võivad saada valimisvõitluse üheks osaks.
Andres Kahari kinnitusel on kapo oma töös kogu aeg poliitiliselt sõltumatu ning lähtub konkreetsete juhtumite puhul üksnes täieliku, erapooletu ja objektiivse menetluse põhimõtetest. „Seaduste järgi aga ei sõltu kriminaalmenetlus, väärteomenetlus ega ka kohtumenetlus Riigikogu ega KOV-ide valimistest,” on Kahar resoluutne.
Kuid millest uurimise alustamisel lähtutakse? Mart Viisitamme juhtumi puhul spekuleeriti näiteks, et uurimine sai alguse anonüümkirjast. Norman Aas lükkas selle ümber. „Samuti ei piisa kellegi vihjest, et kedagi kohe kahtlustatavaks tunnistada, see eeldab siiski eeluurimise käigus kogutud piisava muu objektiivse informatsiooni olemasolu.”
Korruptsiooni puhul saavad kõik korruptiivsete tehingute jadas osalejad kuriteo toimepanemisest kasu ning on huvitatud kuriteo jätkamisest ja varjamisest. „Seetõttu ei saa korruptsiooniga kindlasti efektiivselt võidelda üksnes passiivselt kuriteoteateid või anonüümseid vihjeid ootama jäädes. Selle asemel tuleb pidevalt ise süsteemselt korruptsiooniohtlikumates valdkondades informatsiooni koguda,” leiab Andres Kahar. Samas võib iga kuriteoteade või anonüümne vihje olla tema sõnul siiski abiks uute võimalike sihtmärkide valimisel ja informatsiooni kogumiseks uute fookuste seadmisel.
Aas juhtis samas tähelepanu, et nt korruptsioonivastane seadus lausa nõuab ametnike puhul igasugusest korruptsioonikahtlusest teatama. Ometi pole näiteks 2004. aastal sisseviidud korruptsiooni vihjetelefonile jäetud info alusel alustatud ühtegi suuremat uurimist.
Praegu tunduvad algatatud juhtumid väga tõsiseltvõetavad. Kuid mida see tähendaks uurimisasutuste usaldusväärsusele, kui algatatud juhtumid hakkavad ükshaaval ära kukkuma? Norman Aas vastab sellele konkreetselt: prokuratuur ja uurimisasutused lähtuvad korruptsioonikuritegude uurimisel kehtivatest seadustest ega mõtle seejuures pidevalt oma mainele.
Kas korruptsiooni kriminaalasjad ka kohtutes nö „vett peavad“, siis selles osas tuleb silmas pidada fakti, et tegemist on raskesti tõendatavate peitkuritegudega. „Korruptsiooni reguleeriv seadusandlus on viimastel aastatel teinud läbi muudatusi ning kõik vaieldavad aspektid ei ole kohtulahenditega kaetud. Seetõttu ei saa loomulikult täielikku garantiid anda. Õigeksmõistvad kohtuotsused on aga üks õigusriigi tunnuseid,” märgib Kahar.
Aasa sõnul on paraku kõlanud kahetsusväärselt üleskutseid, ka lugupeetud ühiskonnaliikmete suust, et teatud majandus- või korruptsioonikuritegusid tohiks uurida ainult siis, kui prokuratuur või KAPO on a’la 200% kindel, et kuritegu on toime pandud ja et isik süüdi mõistetakse. „Sisuliselt on tegemist aga üleskutsega kehtestada topeltstandardid. Meie lähtume siiski sellest, et seaduse ees on kõik võrdsed, sõltumata kuriteost või sellega seotud isikutest.”
Kapo: korruptsioonikuriteod on keerukamaks muutunud
Korruptsioonikuritegude uurimise puhul peab tõdema, et korruptsiooniskeemid on muutunud viimastel aastatel tunduvalt keerulisemaks, sest ka ebaausad ametnikud õpivad oma vahelejäänud kolleegide vigadest. Nii näiteks on vahelejäämise riski kasvades tunduvalt kasvanud ametnike poolt altkäemaksuks või pistiseks küsitud summade suurused. Samuti on veel mõni aasta tagasi väga levinud lihtsakoelised rahade väljakantimised asendunud keerukate ja avastamise mõttes ülikomplitseeritud skeemidega.
Tajudes vahelejäämise riski kasvamist on ebaausad ametnikud muutunud äärmiselt ettevaatlikuks, võttes kasutusele üha uusi konspiratsioonimeetodeid oma ebaseadusliku tegevuse varjamiseks. Kõike eelnimetatut arvestades võime väita, et korruptsioonivastane võitlus on muutunud viimastel aastatel üha süsteemsemaks ja efektiivsemaks.
Korruptsiooni paljastamine ja korruptiivsetesse tehingutesse kaasatud osapoolte väljaselgitamine ning nende tegevuse tõkestamine on aega ja ressursse nõudev tegevus. Praktikas on esinenud ka niisuguseid juhtumeid, kus kriminaalmenetluse alustamisest kuni esimese avaliku menetlustoimingu tegemiseni on kulunud aasta või poolteist. Ka praegusel hetkel on menetluses mitmeid korruptsiooni indikatsioonidega juhtumeid, millele õiguslikud vastused antakse pikema aja jooksul.
Kohus asub Valga endise maavanema seaduserikkumist vaagima
Täna saab Tartu maakohtus alguse aasta tagasi lahvatanud Valga endise maavanema Georg Trašanovi ja Go Busi endiste juhtide kohtmenetlus.
Lisaks Trašanovile tuleb kohtupinki süüdistatavana astuda endistel GoBus´i juhtidel Kalle Murul, Valter Keisil, Aivo Pärnal. Samuti on süüdistuse saanud GoBus kui juriidiline isik.
Kohtulikud vaidlused endise maavanema ja võimaliku altkäemaksu ja pistise võtmise või mittevõtmise teemal toimuvad tõenäoliselt juba novembris-detsembris. Kuid kohtulahing algab ametlikult juba täna, mil peetakse esimene eelistung.
Prokurör Marge Püssi sõnul on eelistungi, mille eesmärgiks kokku leppida kohtumenetluse edasine kulg ja ajakava. „Tõenäoliselt ei ilmu süüdistatavad eelistungile, sest sellist kohustust neil pole,“ selgitas Püss.
Süüdistuse kohaselt võttis Trašanov 2006. aastal kahel korral 25.000 ehk kokku 50 000 krooni altkäemaksu AS-i GoBus juhatuse liikmelt Murult, kes tegutses ettevõtte huvides ning juhatuse liikmete Pärna ja Keisi teadmisel ning kaasaaitamisel. 2006. ning 2007. aastal võttis Trašanov Murult vastu neljal korral pistisena kokku 120 000 krooni.
Kui Trašanovit süüdistatakse korduvas altkäemaksu ja pistise võtmises, siis Muru sai süüdistuse korduvas altkäemaksu ja pistise andmises, GoBus´i endine juhatuse esimees Aivo Pärn ning juhatuse liige Valter Keis korduvas altkäemaksu ja pistise andmisele kaasaaitamises. Samuti süüdistatakse juriidilist isikut AS-i GoBus altkäemaksu ja pistise korduvas andmises.
Karistusseadustik näeb altkäemaksu korduva andmise ja võtmise eest karistusena ette kahe kuni kümne aasta pikkuse vangistuse, pistise korduva andmise ja võtmise eest kuni viieaastase vangistuse. Altkäemaksu andmise eest võib juriidilist isikut karistada rahalise karistuse või sundlõpetamisega, pistise andmise eest rahalise karistusega.
