Usuõpetus on vastuolus ühiskondliku korraga?

Kultuuriloolane Marek Tamm leiab, et usundiõpetus saab riiklikes koolides lähtuda ainult ajaloolis-kultuurilistelt alustelt ning peab olema lahutatud eetikaõpetusest ja kristlike tõekspidamiste juurutamisest.

„Traditsioonilises maailmas hoolitses kirik inimese eest hauast hällini, kirik oli sotsiaalse sidususe ja poliitilise korra tagatis. Uusaegses maailmas kuulub religioon privaatsfääri ja avalikus sfääris elatakse demokraatlike mängureeglite järgi. Kui vanasti esindas juht taevaseid jõude, siis tänapäeval esindab juht rahvast,” kirjutab Tamm Eesti Päevalehes.

„Praegu ei leia ilmselt isegi kõige usklikumad meie seast, et valitsus on Jumala valitud või tulumaks taeva tahe. Ja kui valitsev poliitika meid ei rahulda, siis ei nea me mitte teispoolseid vägesid, vaid eelistame järgmistel valimistel teist poliitilist jõudu.”

Tamm osutab, et religiooni taandumine privaatsfääri ei tähenda sealjuures usklike ahistamist, pigem vastupidi. „Minu meelest annab alles isiklik valik religioonile tõelise sisu. Ühiskonnas, kus religioon on kõigi asi ja puudutab kõike, mandub see tihtipeale rituaalide formaalseks täitmiseks; usklikuks sünnitakse, mitte ei saada. Tänapäeva postreligioosne ühiskond, s.t ühiskond, mida religioon ei struktureeri, pakub usklikele võimaluse tõelise kutsumuse leidmiseks, mis on vaba sotsiaalsest sunnist või tavade jõust.”

Tamme hinnangul sünnivad tänased usuteemalised vaidlused religiooni sotsiaalse positsiooni ekslikust hindamisest. „Kõik katsed lähtuda religiooni levitamisel ja õpetamisel arusaamast, et tegemist on avaliku ruumi alustalaga, on paratamatult määratud läbikukkumisele,” leiab Tamm.

„Sisuliselt on tegemist sooviga laiendada ühes privaatsfääris kehtivaid tõekspidamisi või reegleid kogu avalikule sfäärile. See pole aga põhimõtteliselt võimalik ega aktsepteeritav. Sest kui me oleme nõus avalikus sfääris juhinduma ühe privaatsfääri reeglitest, siis tekib paratamatult küsimus, miks me ei võta omaks teiste privaatsfääride reegleid.”

Tamm osutab, et poliitiliste rituaalide sidumine religioossete rituaalidega ja kristliku sisuga usuõpetuse kohustuslik sisseseadmine riiklikes koolides on mõlemad põhimõttelises vastuolus kehtiva ühiskondliku korraga, kus riik on avalik asi ja usk eraasi.

„Kui nimetatud praktikat soovitakse kummatigi muuta üldkehtivaks, siis tuleb eelnevalt muuta riigikorda. Poliitika ja religioon saavad demokraatlikus ühiskonnas kohtuda ainult isiklikul pinnal, nii nagu saab kohustuslik usundiõpetus riiklikes koolides lähtuda ainult ajaloolis-kultuurilistelt alustelt, lahutatuna eetikaõpetusest ja kristlike tõekspidamiste juurutamisest.”

Nagu on täheldanud Rein Raud, jääb seni ainuke religiooniõpetuse ainekava projekt nendest nõuetest kaugele maha, märgib Tamm.

„Nii nagu poliitikud, peaksid ka õppekava koostajad endale paremini teadvustama ühiskondlikke reegleid, mille piires me avalikus ruumis tegutseme, ja hoiduma nende hoolimatust rikkumisest, sest sellisel juhul seatakse kahtluse alla põhimõtted, millele meie elukorraldus praegu tugineb. Kui aga keegi pole selle elukorraldusega rahul, siis tuleks seda ausalt öelda, selmet oma rahulolematust usuvaidlustesse summutada.”